Sotsiaalse ebavõrduses diskursus

Rüütel on sarnaselt oma 2002. aasta kõnele ka 2006. aastal välja toonud sotsiaalse ebavõrduses diskursuses, kuid selles võib näha teatavat diskursiivset nihet võimulolijate kasuks, sest 2006. a. paneb Rüütel vastutuse kogu ühiskonnale ega too sealjuures konkreetselt võimulolijaid üldse välja. Rüütel on kasutanud meie-vormi, viidates kogu ühiskonnale, kes on mures sotsiaalprobleemide leviku pärast Eestis.

(11)Juba aastaid oleme olnud mures koolikohustuse täitmise, alkoholismi, narkomaania ja aidsi leviku, liiklus- ja tööõnnetuste kurva statistika pärast. Ainult räägime sellest, et paljud avalikud teenused muutuvad inimestele nii geograafiliselt kui rahaliselt raskesti kättesaadavaks. Kutsume üles rikkust üha kasvatama, leppimata kokku, kuidas seda kasutada.

Sealjuures viitab Rüütel ka 2006. aastal vajadusele enam hoolitseda ühiskonna erinevate gruppide eest, tuues sarnaselt 2002. aastaga välja nii eakad kui lapsed. Rüütel on 2006. aasta kõnes enam kaustanud mina-vormi, positsioneerides end sellega julgemalt ka suunanäitajaks ja väljendades seeläbi isiklikku arvamust, mitte viidanud läbi teadlaste nagu 2002. aastal.

Rüütel kutsub üles endiselt tegema pingutusi, et Eesti ühiskond muutuks sidusamaks ja hoolivamaks ning areng tasakaalustatumaks, kuigi möönab ka seda, et nende tendentside suurenemist võib ühiskonnas märgata (lisa 8 lõik 9, 16).

(lisa 8 lõik 16)Õiglustunnet riivab igasugune hoolimatu ümberkäimine suurima varanduse - inimestega, olgu siis pensioniealiste, töövõimeliste või lastega. Just mure nende tendentside süvenemise pärast on ajendanud mitmeid mu arvamusavaldusi.

Sotsiaalse ebavõrduse diskursuses on Rüütel võimulolijatele väga üldiselt ja meie-vormis viidanud, kaasates sealjuures ka kogu ühiskonda ning erinevuseks 2006. aastaga saab tuua selle, et vastutust näeb Rüütel ka rahval. Samas, öeldes, et vastutus sõltub võimetest ja positsioonist, viitab Rüütel siiski sellele, et mõjukuse ja võimu ühiskonnas määrab siiski

72

positsioon, mis aga võimulolijatel tulenevalt juba nende institutsionaalsest kohustusest on kõrgem.

(37)Me peaksime mitte ainult soovima, et igal inimesel oleks Eestimaal hea ja turvaline elada, vaid igaühel meist lasub vastutus midagi ka selleks teha - vastavalt oma võimetele ja positsioonile.

Niisiis võib 2006. aastal näha sotsiaalse ebavõrdsuse diskursuses teatavat nihet üldistustele.

President toob endiselt välja vajaduse sidusama ja hoolivama ühiskonna järele, kuid paneb vastutuse igaühele. Rüütel on probleemide väljatoomisel kasutanud läbivalt meie-vormi, just seeläbi viidates kõigi osalusele ja vastutusele, samuti on Rüütel kasutanud mina-vormi, seeläbi ka enda positsiooni kui suunanäitaja ja nõuandjana kinnitades.

2.3.5 Edu diskursus

Veel saab välja tuua edu diskursuse, milles Rüütel ennekõike rõhutab Eesti majanduslikku edu, jätkates sellega 2002. aasta diskursust. Kuna Eesti majanduslik positsioon oli 2000.

aastate alguses vaid tõusujoones, siis saab seda pidada ka igati loogiliseks. President Rüütel on oma kõnes toonud välja selle, et rahva heaolu ja turvatunne saavad tulla Eesti majanduskasvust, mis on Euroopas üks kiiremaid.

(lisa 8 lõik 9) Selleks loob eeldusi majanduskasv, mis on Eestis kiirem kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides.

Eesti majanduslikku edu on Rüütel näinud seoses Eesti keskmise palga ostujõu kasvuga, mis aastal 2006 oli poole suurem kui kuus aastat varem, samuti peab ta oluliseks seda, et Eesti on pälvinud kõrge usalduse välisinvestorite hulgas. Väljakutseks peab Rüütel seda, et enam oleks innovatsiooni ka Eestis ega loodetaks nii palju välisinvestoritele ning Euroopa fondidele (lisa 8 lõik 29). Edu näeb Rüütel ka tulevikuperspektiivis, kus Rüütli lootuste kohaselt on ettevõtlus arenenud kõigis Eesti piirkondades, samuti kasutatakse tootmises enam inimtarkust ja kaasaegseid tehnoloogiaid ning innovatsiooni (lisa 8 lõik 30).

(lisa 8 lõik 29) Kui tahame püsida konkurentsivõimelisena, peame teel teadmispõhisele majandusele jõudma arengukavadest tegeliku innovatsioonini, lootmata seejuures vaid välisinvestoreile või Euroopa fondidele.

Edu diskursuses saab välja tuua ka Eesti riigi arengu, mida Rüütel kirjeldab kui edulugu.

73

(lisa 8 lõik 6)Iseseisvuse taastanud Eestist sai vaba maailma täieõiguslik osa, Euroopa Liidu ja NATO liige. Meie heaolu kasvab ja võimalused avarduvad.

Edu diskursuses saab välja tuua ka eestlaste kultuurialase edukuse. Sarnaselt 2002.a. on Rüütel ka 2006.a. kõnes välja toonud eestlaste rahvusvahelise edukuse. Vaadeldes edukäiku maailmas, on president öelnud, et järjest enam saab maailm osa Eesti panusest, nähes sellega eesti kultuuri rahvusvahelisemaks muutumist. Kiituse läbi on Rüütel hellitanud nii rahvast kui ka võimulolijaid, niisiis võib antud diskursust mõlemas kõnes pidada ka teatavas mõttes pingete mahendajaks ja kriitika leevendajaks. Rüütel on kiitnud ka sportlaste edukust, viidates olümpiavõitjatele, sealjuures ka eraldi mainides, et võidu saavutas mitmerahvuseline meeskond, tuues sellega esmakordselt presidendi diskursusesse ka selle, et Eestis elab mitmest rahvusest inimesi, kes on samuti Eesti jaoks olulised.

(7)Meie suusatajate olümpiatriumf, mida nautisid spordisõbrad kogu maailmas, oli tasu pikaajaliste pingutuste ja mitmerahvuselise meeskonna suurepärase koostöö eest. Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu on pälvinud Eesti riigi ja rahva tänu ja ülima tunnustuse[...].

Niisiis on edu diskursuses Rüütel ühtviisi tunnustav nii võimulolijate kui rahva suhtes, kusjuures rahvast on Rüütel käsitlenud laiemalt ja välja toonud ka teiste rahvuste panuse Eesti edu saavutamises. Sealjuures on Rüütel kasutanud läbivalt meie-vormi.

2.3.6 Julgeoleku diskursus

Veel on 2006.a. võimalik välja tuua julgeoleku diskursus, mis 2002.a. oli pigem tagaplaanil.

Rüütel rõhutab vajadust tagada turvalisuse nii NATO liikmena aga nähes ka julgeolekuriske laiemalt, näiteks keskkonnakahjudena (lisa 8 lõik 8, 24).

(lisa 8 lõik 8)Et saavutuste sära ei tuhmuks, tuleb pidevalt kindlustada vabadust ja julgeolekut - seda nii rahvusvahelises ulatuses kui ka Eesti-siseselt.

Seega näeb Rüütel vastutajana eelkõige võimulolijaid, kelle pädevuses riigieelarvest rahaeraldiste tegemine on.

(lisa 8 lõik 12)Julgeolekuriske tuleb käsitleda senisest märksa laiemalt ning see peab väljenduma ka hädavajalike rahaeraldistena riigieelarvest piirivalvele, et soetada merereostuse avastamiseks vajalikke seirevahendeid.

74

Niisiis on Rüütel julgeoleku diskursuses võrreldes Meriga toonud sisse selle, et julgeolekut nähtaks laiemalt, erinedes just selles punktis president Meri diskursusest. Vastutus sealkohal on ennekõike võimulolijatel.

Kokkuvõte

2006. aasta kõnes on võrreldes 2002. aasta kõnega rohkem tähelepanu riikluse arengule ja jätkusuutlikkusele pööratud, kus suurimateks väljakutseteks peab Rüütel kindlustada seda, et riik on rahva oma ning demokraatiat ei ohustaks poliitikud, kes saavad mõjukatele positsioonidele. Ka on Rüütel rõhutanud vajadust suunata enam vastutusõigust kohalike omavalitsuste tasemele. Sealjuures on antud diskursuses asetanud Rüütel rahva võimuga pigem võrdväärsele positsioonile.

Teiseks saab tuua vastutuse diskursuse, mida Rüütlil 2002.a. aastal polnud ja kus peamiseks väljakutseks on vastutuse võtmine nii võimulolijate (kaasa arvatud ajakirjandus kui neljas võim) aga ka ühiskonna poolt tervikuna.

Olulise diskursusena saab Rüütli kõnes välja tuua Eesti tuleviku ja kestlikkuse diskursuse, kus ennekõike tuleb vaeva näha sotsiaalprobleemide lahendamisega, mille tulemusel aga näeb Rüütel Eestit heaoluühiskonnana. Ennekõike on sealjuures vastutus võimulolijatel ning rahvale annab Rüütel võimu sellega, et viitab õigustele, mis kodanikel riigi ees on.

Veel saab välja tuua sarnaselt 2002. aastale sotsiaalse ebavõrdsuse diskursuse, kus aga Rüütel on viidanud probleemidele üldistavalt, asetamata sealjuures vastutust konkreetselt kellelegi ja nähes seda kogu ühiskonna probleemina. Sarnaselt 2002. aastaga rõhutab Rüütel inimese tähtsust ühiskonnale.

Veel saab välja tuua edu diskursuse, kus Rüütel sarnaselt 2002.a. rõhutab eestlaste tublidust maailmas, samuti rõhutab majandusedu olulisust turvalisuse tagamise. Sealjuures on Rüütel välja toonud sportlaste edu kiites ka selle, et võit saavutati mitmerahvuselise meeskonna koostöös.

Julgeoleku diskursuses näeb Rüütel väljakutsena tagada julgeolek ka laiemalt, mitte vaid NATO-ga seoses, viidates sealjuures keskkonnariskidele ja vajadusele neid ennetada, lisades sellega julgeoleku diskursusesse uue teema ja uue ohu allika. Vastutajana näeb selles Rüütel ennekõike võimulolijaid.

75

Võib öelda, et 2006. aasta kõnes on president pigem eelistanud rahvast, nähes rahvast ka mõnevõrra aktiivsema subjektina kui 2006. aastal. Rüütel on rõhutanud kõne peamistes diskursustes – riikluse arengu ning Eesti tuleviku diskursustes – rahva kui kodanikkonna õigus ja ootusi riigi suhtes. Sealjuures on Rüütel kaasanud terve ühiskonna, eraldi ka rõhutades vajadust kaasata erinevaid ühiskonnagruppe. Samas on Rüütel välja toonud tunnustavalt valitsuse tegevuse ja mõjukuse, teisalt ka poliitiku vastutuse võtmise osas kriitikat tehes, mistõttu näeb leebumist võimulolijate suhtes Rüütli poolt. Endiselt näeb Rüütel võimulolijaid pigem aktiivsemal positsioonil kui rahvast, kuigi rahva ja võimu vahekorras on toimunud n-ö tasakaalustumine. Ennast on Rüütel asetanud suunanäitajaks ja enam positsioneerinud protsessi keskele läbi mina-vormi kasutuse.

Kokkuvõttev tabel Arnold Rüütli kõnedes väljatoodud probleemide ja nende lahendustega asub magistritöö lisades (lisa 2).

76

3. President Toomas Hendrik Ilvese kõned