Sotsiaalse ebavõrdsuse diskursus

President Arnold Rüütli puhul on põhitähelepanu 2002. aastal koondunud sotsiaalprobleemide väljatoomisele, domineerivaks diskursuseks on sotsiaalse ebavõrdsuses diskursus. Seda võib näha Lennart Meri viimases kõnes olnud sotsiaalse taluvuse diskursuse edasiarendusena, sest just Rüütel toob oma kõnes fookusesse sotsiaalprobleemid, mis tema hinnangul on ühiskonna keskseteks murekohtadeks ja millega peavad võimulolijad kindlalt tegelema.

(lisa 7 lõik 27) Teadlased on väitnud ja avalikkus tunnistanud, et hind, mida oleme maksnud oma edu eest, on olnud ülekohtuselt kõrge.

Sealjuures toob president probleemidena esile ennekõike rahvaarvu vähenemise, mis mõjutab maksumaksjate hulka tulevikus (lisa 7 lõik 28). Samuti on Rüütel välja toonud ühiskonna lõhestatuse ning rõhutanud vajadust tegeleda vaesuse vähendamisega ja seda just lastega perede abistamisel. Vaesust aitaks presidendi hinnangul vähendada regionaalpoliitika muutmine, töövõimaluste loomine, maaelanike ümberõpet soodustava hariduspoliitika ja infrastruktuuri riiklik toetamine. Samuti toob president suurteks probleemideks selle, et maapiirkondades on viiendik tööealisi tööta ning ligi kümnendik lastest ei käi koolis (lisa 7 lõik 29). Niisiis seab Rüütel keskseks väljakutseks tasakaalustatuma arengu, viidates just vajadusele maapiirkondi ja sealseid elanikke ning vaesuses elavaid lapsi ja peresid järgi aidata. Rüütel on sotsiaalprobleemide puhul välja toonud viiteid Eesti teadlastele ja uuringutele, pidades ennekõike silmas Eesti Inimarengu Aruannet 2001, kust ta selgelt ka oma soovitusi ja kriitikat on võtnud. Võib öelda, et Rüütel on vastanud ka Barbi Pilvre ja Rein

56

Toomla poolt väljatoodule – Rüütel toob selgelt presidendi diskursusesse ja sellega ka avalikkuse tähelepanu alla n-ö teise Eesti mured.

(lisa 7 lõik 28)Eesti tegelikkus on see, et osas meie maakondadest on juba viiendik töövõimelisest elanikkonnast tööta, praktiliselt kümnendik lastest ei käi koolis ja meie majanduse kogutoodang on alles nüüd jõudnud 1991. aasta tasemele.

Sealjuures näeb Rüütel probleemide põhjusena seda, et Eesti poliitikud on energiat kulutanud omavahelistele võimumängudele, samas kui Eesti teadlased on juba varasemalt viidanud Eesti ees seisvatele sotsiaalprobleemidele, samuti nende võimalikele lahendustele (lisa 7 lõik 31).

(lisa 7 lõik 31) Kui Eesti erakonnad oleksid suutnud osagi sellest energiast, mis kulub pahatihti omavahelistele võimumängudele, kulutada Eesti enda teadlaste ekspertiiside, hinnangute ja ettepanekute arvessevõtmisele, siis ei seisaks me tõenäoliselt täna nii tõsiste eksistentsiaalsete probleemide ees.

Võimulolijatele on Rüütel viidanud kui erakondadele, poliitikutele aga ka konkreetselt uuele võimukoalitsioonile, mis 2006. aasta veebruarist Siim Kallase juhtimisel tööd alustas ja kellele Rüütel selgelt ülesandeks annab taastada sotsiaalne tasakaal. Sealjuures on Rüütel kasutanud meie-nemad vastandust võimulolijate ja rahva vahel ning ennast ennekõike rahva poolele asetanud.

(lisa 7 lõik 31) Uuel võimukoalitsioonil lasub kohustus otsida lahendusi ja mehhanisme, kuidas taastada Eestis sotsiaalne tasakaal. Soovime neile selleks jõudu ja tahtekindlust.

Ka Lennart Meri tõi oma 2001. aasta kõnes välja vajaduse enam tähelepanu pöörata sotsiaalsetele vastuoludele ning jälgida, et sotsiaalse taluvuse piiri ei ületataks. Sealjuures kasutades Meri palju mina-vormi ja asetas ennast pigem kõrgemale positsioonile võimust ja rahvast. Rüütel aga juhib hoopis tähelepanu probleemidele, mida „teadlased on väitnud ja avalikkus on tunnistanud“ (lisa 7 lõik 27), asetades sealjuures ennast rahvale lähemale. Ehk siis Rüütel kasutab teadlasi just autoriteetidena, läbi kelle kõneleb Eesti ees seisvatest probleemidest.

(lisa 7 lõik 30)Lisaks on Eesti teadlased sõnastanud ridamisi väärtuslikke ettepanekuid lastega perede vaesusriski vähendamiseks. Eriti oluliseks peetakse tasakaalustatud regionaalpoliitikat, töövõimaluste loomist, maaelanike ümberõpet

57

soodustavat hariduspoliitikat ja infrastruktuuri riiklikku toetamist. Eluasemepoliitikat tuleks suunata lastega ja noorte perede huvides.

Antud diskursuses on Rüütel viidanud rahvale nii nimetusega rahvas kui ka inimene, aga ka konkreetsemalt eakad, lapsed ja lastega pered, noored pered, juhtides sellega tähelepanu haavatavamatele ühiskonnagruppidele, keda riik peaks aitama, mitte kui poliitiliste õigustega subjektidele.

(lisa 7 lõik 11) See on koht, kus inimene ootab ja tahab tunda turvalisust, kus ta vajadusel saab riigilt kaitset ja toetust.

Sotsiaalse ebavõrdsuse diskursuses võib näha selgelt võimu ja rahva vahekorda rahva kasuks, st Rüütel toob ennekõike välja võimulolijate tegemata töö ja annab edaspidiseks juhtnööre, kuidas peaks käituma. Rahva on president asetanud kesksele kohale, sealjuures rõhutades just tavapäraselt pigem marginaliseeritud ühiskonnagruppe ning mitte kuigivõrd rõhutades rahvast kui poliitiliste õigustega subjekti. Rüütel on selgelt samastanud end rahvaga ja vastandanud võimulolijatega. Võimu ja rahva vahekorras on Rüütel aga võimulolijad siiski aktiivsemale positsioonile poliitilisel väljal asetanud, sest just neil on võimu olukorda muuta, samas kui rahvas on passiivsemal positsioonil, oodates, et nendega tegeletakse.

2.2.2 Ohvri diskursus

Rüütel on seoses sotsiaalsete vastuoludega välja toonud ühiskonna arengu ohvritena maapiirkonna inimesed, lapsed ja lastega pered, mistõttu võibki näha Rüütli puhul ohvri diskursuse muutust võrreldes Lennart Meriga. Kuigi ka Rüütel toob sarnaselt Merile välja esmalt ohvritena eestlased kui vabaduse eest võitlejad ning kannatajad seoses küüditamistega.

(lisa 7 lõik 11)Eesti vabaduse nimel võidelnud, süütult kannatanud ja kodumaalt lahkuma sunnitud inimestele oli mõeldamatu, et Eesti oleks lihtsalt kaubamärk.

Samuti rõhutab Rüütel oma kõnes vanemate põlvkondade tähtsust ja sellega ka vajadust enam tunnustada vanemat generatsiooni selle eest, teisalt toob Rüütel ka teiste põlvkondade tähtsuse ning rõhutab põlvkondliku järjepidevuse olulisust. Sealjuures sarnaneb Rüütli diskursus Meri omaga.

(lisa 7 lõik 18)Seda on võimaldanud vanema põlve ohvrimeelsus ja mõistev leplikkus, Eesti noorte ettevõtlikkus ja riskijulgus ning keskmise põlve kohanemisvalmidus..

58

Küll aga on Rüütli käsitlus Merist erinev selle poolest, et Rüütel ütleb, et Eesti on üle saanud totalitarismi tekitatud kahjudest, võttes vastu uued väljakutsed ega näe vajadust rõhutada Nõukogude Liidu poolt tekitatud kahju inimestele, mida aga Meri tegi.

(lisa 7 lõik 18) Me oleme jagu saanud pärandist, mille jättis meile poole sajandi pikkune okupatsioonirežiim, ja võtnud vastu väljakutsed, mida esitab meile demokraatlik ja globaliseeruv maailm.

Rüütel on ohvri diskursusesse toonud hoopis majandusedu ja riigi ülesehitamise käigus n-ö ohvriks saanud inimesed. Uuenduste hinnaks peab Rüütel seda, et maapiirkonna inimesed on jäänud arengus maha võrreldes teistega, ka kannatavad lapsed ja lastega pered. Rüütel on selle kaudu toonud diskursusesse erinevad ühiskonnagrupid ja rahvast kõnetanud sotsiaalsest aspektist mitte kui poliitilist subjekti, st kodanikkonda.

(lisa 7 lõik 28)Eesti tegelikkus on see, et osas meie maakondadest on juba viiendik töövõimelisest elanikkonnast tööta, praktiliselt kümnendik lastest ei käi koolis [...].

Niisiis võib näha ohvri diskursuses Rüütli poolt Meri diskursuse jätkamist, tuues välja eestlaste kannatused Nõukogude Liidus, samas aga mahendades neid sellega, et on öelnud, et Eesti on üle saanud totalitaarse režiimi poolt tekitatud kahjust. Rüütli poolt on tulnud ohvri diskursusesse täiendus selle kaudu, et president viitab uuenduste hinnale riigi ülesehitamisel, milleks on inimeste nõrgenenud sotsiaalne turvalisus. Diskursuses võib näha vastutajatena n-ö vana režiimi ehk siis nõukogude aegsete repressioonide põhjustajatena tollast võimu, samas uuenduste tekitatud kahjus on süüdi praegused võimulolijad, kes pole piisavalt tegelenud sotsiaalpoliitikaga nagu rahval oleks vaja (lisa 7 lõik 28-30). Võimulolijatele on Rüütel viidanud kui erakondadele aga ka poliitikutele. Rahvale on Rüütel antud diskursuses viidanud konkreetsemalt, tuues välja lastega ja noored pered, eakad ja lapsed.