Legitimatsioon ja presidendi usaldusväärsus

Kuna antud töös on vaatluse all rahva ja võimu suhe, siis käsitlen ka legitimatsiooni mõistet.

Seda saab teha kahel tasandil. Esiteks, kuidas on presidendid võimulolijaid hinnanud läbi nende tegevuse heakskiitmise ja kriitika, samuti selle, kuidas nähakse rahva toetust võimule.

Teiseks, kuidas on rahvas presidenti ennast hinnanud, mida saab vaadelda usaldusnäitajate kaudu.

Legitimatsioon kujutab endast institutsionaalse korra õigustamise protsessi, mille väljundiks on selle legitiimsus. Legitiimsus tähendab poliitiliste või laiemalt sotsiaalsete süsteemide tunnustatust (Liivik, 2010). Ero Liivik (2012) on välja toonud legitiimsuse elemendid: a)

14

vormiline õigusnormidest kinnipidamine, kehtiva õiguse täitmine, b) normatiivne süsteem peab vastama laiemalt ühiskonnas levinud uskumustele – arusaamadele, väärtustele jms –, mille allikas on traditsioon ja rahvas laiemas tähenduses, c) rahvas peab väljendama vabatahtlikult oma nõusolekut valitseva režiimi ja selle toimingutega.

Weberi (2002, Jõesaar 2010: 21 kaudu) võimukäsitluse kohaselt on võim legitiimne kas traditsiooni, emotsionaalse usu, väärtusratsionaalse usu, positiivse sätestatuse või poolte vabatahtliku kokkuleppe tõttu. Tänapäevases kontekstis on kõige levinum positiivne sätestatus ehk usk legaalsusesse, mille järgi ennekõike kuuletutakse seadustele. Habermas (1992, Käärik 2000 kaudu) leiab, et kehtivad ehk legitiimsed on ainult need käitumisnormid, millega nõustuksid kõik asjassepuutuvad indiviidid kui ratsionaalsete diskursuste osalised.

Legitiimsed on üksnes sellised seadused, mis lähtuvad kodanike diskursiivsest õigusloome protsessist, otsuste legitiimsuse tagatiseks on otsustamisele eelnev arutlus ning eesmärgiks on jõuda konsensusele (Liivik, 2010).

Henn Käärik on summeerinud Max Weberi ja Habermasi käsitlused legitiimsusest ning pakkunud teooria, mille kohaselt saab legitiimsuse klassifitseerida ja B-legitiimsuseks. A-legitiimsus on kohustuslik ja normatiivne, B-A-legitiimsus püsib inimeste tegelikul tunnustusel (ibid). Protseduuriliselt korrektselt kujundatud võimul on õigus pidada end legitiimseks või suisa nõuda, et teda selliseks peetaks. Sellist legitiimsust peab Käärik nõrgaks ja on nimetanud selle A-legitiimsuseks. Teine on kodanike tegelikul, teadlikul ja püsival tunnustusel põhinev legitiimsus, mille Käärik tinglikult nimetanud B-legitiimsuseks (Käärik, 2007).

2004. aastal ilmunud raamatus “Post-democracy” kirjutab Warwicki ülikooli professor Colin Crouch, et maailm on jõudnud nn postdemokraatia ajastusse, kus demokraatlike institutsioonide ja protsesside tõhusus ning mõju on tugevalt kitsendatud. Crouch osutab, et arenenud demokraatiaga riikides süveneb legitiimsuskriis, sest üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus esindab nende huve ka tegelikult. Kodanike poliitiline aktiivsus on ohtlikult kahanenud, selle asemele on tulnud korporatiivse eliidi mõjukas tegevus (Liivik, 2010).

Presidentide kõnede analüüsimisel saab oluliseks, kuidas hindab president võimuinstitutsioonide legitiimsust ja seeläbi positsioneerib võimu rahva suhtes. Sealjuures saab analüüsida, kuidas hindavad presidendid riigivalitsemist – kas legitiimsust peetakse pigem kohustuslikuks ja normatiivseks või on arvesse võetud ka inimeste arvamust, jõudes n-ö konsensusele Habermas’i mõttes.

15 Presidendi institutsiooni usaldusväärsus

Presidendi enda legitiimsust saab hinnata usaldusnäitajate uuringute kaudu, kus analüüsitakse, kuivõrd usaldusväärsed on erinevad institutsioonid rahva silmis. Käesolevas töös on kasutatud Kaitseministeeriumi iga-aastaselt tellitud uuringut alates 2001. aastast, samuti Integratsiooni Monitooringu andmeid.

Toetusbaas, millelt president Meri alustas, polnud eriti tugev. 1992. aasta rahvahääletusel toetas Meri vaid 29% valijatest, tollane põhikonkurent Arnold Rüütel aga jõudis tunduvalt lähemale ihaldatud 50% künnisele. Murranguhetkeks sai aasta 1995, kus rahva toetus Merile ületas selgelt kõigi teiste Eesti poliitikute toetusprotsente. 1996. aasta presidendivalimisteks oli Meri oma positsiooni rahva hulgas lõplikult kindlustanud. Ilmselt vajas rahvas järjest antagonistlikumaks muutuvates poliitilistes võitlustes lepitajat ja kedagi, kes on rahvaga, rahva poolel. President tajus seda vajadust ja just tema vabariigi aastapäeva kõned, kus ta kritiseeris üsna teravalt poliitilist eliiti, süvendasid usaldust tema vastu (Saarts, 2001). Aastaid stabiilsena püsinud presidendi usaldusprotsent hakkas langema, jõudes 2000. aasta oktoobris ligilähedaselt samale tasemele, nagu see oli Meri esimese ametiaja esimestel aastatel, samas kui ametiaja lõpuks 2001. aastal oli Meri usaldajaid 47 protsendi võrra rohkem kui mitteusaldajaid (Koorits, 2013).

Lennart Merile järgnenud Arnold Rüütel oli ülekaalukalt kõige usaldusväärsem president rahva seas, kuigi ka tema usaldusväärsus langes natuke ametiaja lõpul (ibid). Presidendi institutsiooni reiting langes 2006. aasta jooksul 75%-lt 68%-le (Pehk, 2006). Sotsioloog Juhan Kivirähk ütles: "Rüütli teeneks võib-olla peetakse kõike seda, mis meil siin selle sajandi esimestel aastatel on toimunud. Räägiti kahest Eestist, ühiskonna lõhestatusest, et Rüütel oma positiivsete iseloomuomadustega on suutnud võib-olla neid pingeid maandada ja tuua sellist tasakaalustatust." (ibid)

President Toomas Hendrik Ilves päris presidendiametit üle võttes Rüütli kõrge usaldusväärsuse. Majanduskriisi ajal hakkas tema usaldusväärsus aga langema ja alates aastast 2010 on igal aastal langenud tema usaldajate ja tõusnud tema mitteusaldajate protsenti, 2013.

aastal oli usaldajaid mitteusaldajatest vaid 21% võrra rohkem (Koorits, 2013). Ilvese ajal langes presidendi institutsiooni usaldusväärsus 2013. aastal viimase 12 aasta kõige madalamale tasemele. Ilvese puhul pole probleemiks vähene usaldajate protsent, vaid see, et varasematest presidentidest oluliselt enam on eestlasi, kes ei usalda teda (ibid). Vahepealse

16

usalduskriisi järel on presidendi institutsioon võtnud jällegi tõusujoone, 2014. aasta alguses oli usaldajaid 31% rohkem kui mitteusaldajaid.

Joonis 1. Presidendi institutsiooni usaldusväärsus 2001-2014 (Allikas: Kaitseministeerium).

Eestlaste ja mitte-eestlaste toetus presidendi institutsioonile on aga märkimisväärselt erinev.

2006. aastal tehtud Turu-uuringute AS-i küsitluse autor sotsioloog Juhan Kivirähk ütles 2001.

aastaga võrreldes, et pea võrdselt hästi hindas rahvas mõlema presidendi, st Meri ja Rüütli tehtud tööd. Kui aga Meri hea tulemuse taga olid eelkõige eestlaste hääled, siis Rüütlit hindasid kõrgelt nii eesti- kui venekeelsed vastajad (Pehk, 2006). Kui president Arnold Rüütli ametisoleku ajal eestlaste ja mitte-eestlaste toetus presidendi institutsioonile ei erinenud märkimisväärselt, siis president Ilvese ajal on vahe kasvanud väga suureks, 2014. aastal oli eestlaste seas toetus 80% ja mitte-eestlaste seas oli toetus 30% (Kaitseministeerium), kusjuures see trend iseloomustab ka Ilvese ametisoleku varasemaid aastaid. Ka Integratsiooni Monitooringus (2011: 18) nenditakse, et kogu venekeelsele elanikkonnale on iseloomulik eestlastest tunduvalt madalam usaldus Eesti riigi kui terviku vastu, kuid eriti suured on rahvuslikud erinevused valitsuse, Riigikogu ja presidendi usaldusnivoos.