Riikluse ülesehitamise diskursus

Meri kõnes on üheks peamiseks diskursuseks riikluse ülesehitamise diskursus, kus väljakutsena näeb Meri vajadust taastada riik, mis oleks Euroopa riikidele omaste tunnustega.

Ennekõike näeb võrdlusest kontekstiga seda, et just 1993. aastal pandi alus võimuorganite tööle ning Riigikogu võttis vastu mitmeid Eesti elu reguleerivaid seadusi, samuti muutus Eesti aktiivsemaks ka välispoliitiliselt, mistõttu oli vaja ka välisriikidele tõestada, et Eesti suudab üles ehitada Euroopa riikidele omaste tunnustega riigi. Teisalt jällegi oli probleeme rahva kaasamisega ning aktiivsusega.

Riikluse ülesehitamisel on president Meri välja toonud selle, et Eesti on hakkama saanud seniste väljakutsetega, kuid ees seisavad uued. President on kasutanud selleks mina-vormi, et rahvale kinnitada, et suuremad raskused on seljataga, positsioneerides end seeläbi selgelt suunanäitajana (lisa 5 lõik 5). Meri on rõhutanud seda, et riigi taastamine ongi pikaajaline ja keeruline protsess, mistõttu teatav ebakindlus on isegi normaalne.

(lisa 5 lõik 5)Täna võin teile siit ajaloolisest saalist kinnitada, et suuremad raskused on seljataga, kuid ees ootavad uued. (20)Üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele on nagu hüpe üle kuristiku: jalg ei toetu enam teravale kaljuservale aga ei ole ka veel maandunud kindlale vastaskaldale.

Sealjuures toob Meri välja, et meil kõigil on illusoorne arusaam, et riigi ülesehitamine on kerge, nähes seda pigem ohuna. (lisa 5 lõik 4) Meie romantiline optimism on olnud ja on ikka veel selleks toitvaks pinnaks, mis on toitnud ja toidab ohtlikku illusiooni, nagu oleks iseseisva riigi taastamine kerge ja kiire.

President peab seda ka kannatamatuseks, ja on toonud välja selle, et seoses kommunismi kokkuvarisemisega loodeti, et probleemid sellega kaovad. President kirjeldabki Eestit tervikuna meie-vormis kui ühelt poolt lootusrikast, olles saavutanud vabaduse ja samas mureliku ja ebakindlana, sest riigi ülesehitamise protsess on alles algusjärgus (lisa 5 lõik 4).

1993. aasta aastalõpu kommentaaridest tuleb samuti välja, et ka laiemalt nähti ohtu, mida kujutab endast see, kui üleminekuprotsessid võtavad oodatust kauem, sidudes selle ennekõike rahva erakondliku toetusega. Seega ühtis presidendi diskursus ka avalikkuse diskursusega.

30

Samuti toob Meri välja selle, et eestlastel puudub demokraatlik poliitiline praktika varasemast ajast, sest Nõukogude Liidus olles õpetas see inimestele pigem riigist võõrandumist. Ehk siis inimesed ei taju piisaval määral oma põhiseadusjärgset kohustust kindlustada ja arendada riiki. Meri on kasutanud jällegi meie-vormi, viidates sellega asjaolule, et see puudutab kõiki.

(lisa 5 lõik 4)Viiskümmend aastat väljaspool Euroopat, väljaspool demokraatlikku poliitilist praktikat, mis päevast päeva õpetab inimesele õiguste ja kohustuste tasakaalu, see viis aastakümmet õpetas meile üksnes ringkaitset, iseenese alalhoidu, koloniaalimpeeriumi pealinna käskudest ja korraldustest möödahiilimist.

Teisalt, eesti rahvuse keskselt on Meri rahvale viidanud, kui on välja toonud selle, et riigi ülesehitamise juures oluliseks sammuks oli rahva poolt rahvahääletusel heakskiidetud põhiseadus, mille kaudu andis rahvas ka lubaduse arendada oma riiki, viidates sealjuures 1992. aastale, mil referendumil kiideti heaks Eesti Põhiseadus. Kusjuures, antud juhul on Meri teinud järjekestvust rõhutava viite ka Eesti iseseisvusmanifestile 1918. aastast.

(lisa 5 lõik 7)Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses deklareeris eesti rahvas oma vankumatut tahet kindlustada ja arendada oma riiki.

Antud diskursuse raames viitab president võimuorganitele kui riigi funktsioonide täideviijatele, loetledes ette Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja kohtusüsteemi ja tuues välja ka presidendi funktsiooni nende tasakaalustajana (lisa 5 lõik 11). Võimulolijatele on Meri niisiis viidanud kui formaalsetele võimuorganitele, kelle eesmärgiks laiemalt on kogu rahva eneseteostuse võimaluste tagamine. Siinkohal saab välja tuua ka selle, et 1993. aasta lõpus heitis Postimehe ajakirjanik Aivar Jarne Merile ette seda, et president tükib liigselt täitevvõimu pärusmaale ega järgi põhiseadust piisaval määral, võttes endale rohkem võimu kui põhiseadus annab. Niisiis Meri ühelt poolt rõhutab põhiseaduse olulisust ja samas heidetakse talle endale ette selle mittejärgimist.

Riigikogule on president viidanud eraldi, tunnustades parlamenti tehtud töö eest ja tuues välja selle, et Riigikogu on vastu võtnud viiendiku seadusandlusest ja loonud toimiva seadusandliku baasi. Samas, kui tuua siia juurde võrdluseks avaliku arvamuse küsitluse 1993.

aastast, ei näinud rahvas parlamendi tehtud tööd sugugi nii tähtsana, kui president on välja toonud, niisiis selles osas pigem kattus Meri hinnang poliitikute endi hinnanguga.

(ibid)Riigi kõrgeimad võimuorganid on möödunud aasta kestel üles ehitatud ja tööle asunud. Riigikogu on ära teinud määratu töö ja tänaseks, nagu kuulsime Riigikogu

31

spiikri Ülo Nugise hommikusest lipuheiskamise kõnest, vastu võtnud ühe viiendiku seadusandlusest, loonud toimiva seadusandliku baasi.

Siiski ütleb Meri riikluse ülesehitamise kohta tervikuna, et Eesti riigil pole veel Euroopa riikidele omaseid tunnuseid. Kuigi formaalsed struktuurid iseseisvaks toimimiseks on olemas, siis poliitilist kultuuri pole veel juurdunud.

(ibid)Kõik liidetavad on olemas. Kuid nende summa ei ole veel riik, vähemasti mitte niisugune riik, millele oleksid omased Euroopa riikidele tavalised riigi tunnused.

Riikluse ülesehitamisel hoiatab Meri kaootilisuse ja ohu eest, mis valitseb üleminekul demokraatiale ja vabaturumajandusele. Nimelt juhib president tähelepanu sellele, et see võib tekitada minevikuigatsuse või hoopis soovi tugeva käe poliitika järele. Selles on n-ö süüdlaseks pigem rahvas, kelles sellised soovid võivad tekkida.

(lisa 5 lõik 20)See toetuspunktita hetk, see viiv, see hirmuäratav ebakindlus on kaasa toonud kaootilisi nähtusi meie ühiskonnas ja võib avada, kui need tendentsid kestavad, Pandora ohulaeka.

Demokraatia taastamisel ja riigi ülesehitamisel rõhutab president, et vajalik on seda teha legaalsete vahenditega, toetudes ja viidates põhiseadusele (lisa 5 lõik 5, 7, 11, 23, 24). Samuti on riikluse ülesehitamisel kasutanud Meri Winston Churchilli ütlust, et selgitada vajadust kaasata kõiki.

(lisa 5 lõik 5) Veel enne, kui poliitikasse astusin, kui kõnelesin teiega, armsad kaasmaalased, kirjaniku keeles, ütlesin Churchilli sõnadega, et meie valitud tee nõuab meilt kõigilt higi, vaeva ja pisaraid.

President on Eesti ülesehitamisest rääkides viidanud ka Lääne teadlastele, kes päriselt ei oska hinnata, kui keerulised on probleemid, millega Eesti silmitsi seisab:

(lisa 5 lõik 20)Eesti ühiskond lahendab praegu iseenese ümberkorraldamise probleeme, mille keerukust oskavad hinnata vähesed Lääne teadlased.

Niisiis on riikluse ülesehitamise diskursuses positsioneerinud Meri ennast nõuandjana ja suunanäitajana, kes viitab ühiskonna ees seisvatele probleemidele. Ennekõike on Meri samastanud ennast võimulolijatega, kui nimetab ka presidendi institutsiooni võimuorganitega koos ja toob välja enda positsiooni kui tasakaalustaja. Samuti on president kasutanud

32

valdavalt meie-vormi, kui viitab sellele, et riigi ülesehitus võtab aega ning ei peagi olema kerge, kõnetades sellega jällegi rahvast tervikuna ning konkreetselt eesti rahvusele tähelepanu pööramata. Samas viidates põhiseaduse vastuvõtmise olulisusele riikluse ülesehitamises, on president pidanud silmas eesti rahvast ehk siis rahvuse põhiselt käsitlenud rahvast.