2. Jõududest ja vahendidest ülemjuhatuse käsutuses 1919. aasta esimesel poolel
2.3. Soomusrongide divisjon
Mäletatavasti oli Laidoner 1918. a 26. detsembril nimetanud kapten Partsi Soomusrongide juhatajaks, kes administratiivselt pidi alluma ülemjuhatajale, ent operatiivselt sellele diviisile, mille rajoonis tegutses. Soomusrongide juhatajale allusid vaid laiarööpalised rongid, milliseid detsembris formeeriti kolm ning jaanuaris veel neljaski. Samal ajal moodustati lõunarindel tegutsemiseks jaanuaris ühtlasi kolm kitsarööpalist soomusrongi. 15.
jaanuaril määrati ametisse Kitsarööpaliste soomusrongide juhataja (kapten Albert Peters), kes allus 2. diviisile.573 Vahepeal oli kapten Partsil ning L.-r. soomusrongi nr 1 ülemal, kapten Irvel, tekkinud kava, formeerida Soomusrongide diviis, mis pidanuks alluma operatiivselt otse ülemjuhatajale, mitte aga 1. või 2. diviisi ülemale, mis, nagu väitis Irv oma päevikus, “meie sõjalist tegevust aina takistas”. Laidoner oli kõnealuse väekoondise formeerimisega põhimõtteliselt nõus, tema ettepanekul võeti seejärel siiski kasutusele divisjoni nimetus, mis pidi tehnilisi väeosi ühendava väekoondise puhul sobivam olema.574 Esialgu divisjoni moodustamine küll venis, ent kui Irv (alates 23. jaanuarist mäletatavasti Soomusrongide juhataja kohusetäitja) 10. veebruaril seda taas meelde tuletas, tehes ülemjuhatajale ettepaneku, anda laia- ning kitsarööpalised soomusrongid ühtse juhtimise alla, siis teatas Laidoner samal päeval, et allutabki nad Soomusrongide divisjoni ülemale. Ülema kohusetäitjaks, kuni Partsi paranemiseni haavadest, määras ta Irve.575 Pärast viimase langemist võttis 28. aprillil divisjoni juhtimise üle Parts. Administratiivselt allus divisjon ülemjuhatajale. Majandus- ja distsiplinaarlalal sai divisjoni ülem diviisiülema õigused.576 Kuna soomusrongid eesotsas Irvega viibisid esialgu rindel, siis divisjoni staabi formeerimise alguseni jõuti Valgas 20.
veebruaril.577 Divisjoni koosseisus moodustati ka intendantuur, side-, komandandi- ja meditsiiniüksused. Soomusrongide ja soomusautode varustamise organiseerijaks jäi samas edasi J. Pitka, kes oli mäletatavasti sellele kohale nimetatud veel detsembris. Pitka isiklike töökodade juures oli moodustatud ühtlasi vastav staap, mis juhtis Tallinnas ka soomusautode ehitamist. Kuna pealinnas asuval ning niigi muude ülesannetega hõivatud Pitkal muutus rindel asuvate rongide ja autode varustaja amet siiski järjest raskemini täidetavaks, siis võeti 24.
573 Kitsarööpaliste soomusrongide juh PVK 16.01.1919: ERA 632–1–4. L 1.
574 Irv, A. Soomusrongil, lk 126; Parts, K. Kas võit või surm (3. osa), lk 20–22, 25.
575 Soomusrongide juh – üljuh 10.02.1919: ERA 495–10–37. L 237–237p; üljuh – alluvad 10.02.1919: ERA 495–10–37. L 244.
576 Üljuhstaabül – SRD ül 1.03.1919: ERA 495–10–79. L 303.
577 Villemi, P. Kapten Anton Irv. Tartu, 1935, lk 230.
märtsil temalt see kohustus ära.578 Soomusrongide divisjoni baasiks kujunes Valga, mis oli raudteede sõlmpunkt; samuti asusid seal raudteetehased rongide hooldamiseks ning ehitamiseks, mis toimus divisjoni inseneri juhtimisel.579
Divisjoni formeerimise hetkel oli selle koosseisus neli laiarööpalist soomusrongi, millele märtsis lisandus viies ning augustis ühtlasi kuues. Kitsarööpaliste soomusrongide arv oli veebruari lõpus neli, neist üks (nr 4) kaotati lahingus 7. aprillil. Mais anti divisjoni koosseisu ning nimetati ümber neljandaks kitsarööpaliseks eelnevalt, aprilli lõpus, 3. diviisis formeeritud Viljandi soomusrong. Juuli alguses jõudis divisjoni käsutusse ka hiljuti ehitatud K.-r. soomusrong nr 5. Lisaks sellele arvati veebruaris divisjoni koosseisu Soomusrongide ratsakomando, mis oli moodustatud jaanuari teisel poolel ning nimetati nüüd ümber eskadroniks. Samuti anti divisjoni koosseisu soomusautod. Veebruaris oli neid üks, märtsis lisandus kaks, samas kui üks (“Tasuja”) kaotati. Aprillis lisandus veel neli soomusautot ning nende administreerimiseks moodustati divisjoni koosseisus nüüd Soomusautode kolonn.
Märtsi lõpus viidi ülemjuhataja poolt divisjoni koosseisu üle ühtlasi rida jalaväeüksusi – Kuperjanovi partisanipataljon, Kalevlaste Maleva ning “Eesti Scouts” rügement, samuti kaks suurtükipatareid.580 Kõik nimetatud väeosad, nagu soomusrongidki, olid tuntud hea lahinguvõime poolest, mistõttu divisjonist hakkas kujunema midagi eliitväekoondise taolist.
Veel allutati divisjonile märtsi teisel poolel kapten Sarapuu kaitseliidu salk (aprillis nimetati ümber Võru kaitsepataljoniks).581 Märtsis formeeriti ühtlasi divisjoni tagavarapataljon ning kuulipildujate kursused. Oma tagavarapataljoni oli hädasti vaja, kuna seni oli divisjon täiendust pidanud manguma mujalt.582 Soomusrongide divisjoni tagavarapataljonist kujunes järgnevalt tegelikult rindeüksus – vaid üks osa selle roodudest oli mõeldud täienduse ettvalmistamiseks.583 Divisjoni juhtkond unistas samas aga diviisi nimetusest,584 mille
578 Mölder, H. Auto-tangirügement 20-aastane. // Sõdur. 1939, nr 16, lk 352; Pitka, J. Minu, lk 105–106.
579 Paul, I. Soomusrongide kasutamine möödunud sõdades ja väljavaated nende kasutamiseks tulevikus.
Masinakiri. Tallinn, 1939: ERA 495–12–754. L 71.
580 Üljuh – Üljuhstaabül, divül2, SRD ül 26.03.1919: ERA 495–10–79. L 1008.
581 Üljuh – divül2, SRD ül, kapten Sarapuu 29.03.1919: ERA 495–10–80. L 24.
582 Vt SRD ül – üljuh 12.02 ja viimase resol 14.02.1919: ERA 495–10–37. L 352; Kitsarööpaliste soomusrongide juh – Opstaabül 21.02.1919 ERA 495–10–79. L 138; Üljuh – divül2 22.02.1919: ERA 495–
10–79. L 137.
583 Vt SRD tagavarapataljoni STP: ERA 567–1–7. L 1–14.
584 Hinnom, A. Suurte murrangute päewil (1. osa): ERA 2124–3–198. L 172.
Laidoner lõpuks, 22. augustil andiski, põhjendades, et divisjoni koosseisus olevate üksikute väeosade arv oli tõusnud üle kaheteistkümne.585
Omaaegne Vabadussõja ajalugu väitis et Soomusrongide divisjon oli vaid adminstratiivne väekoondis, samas kui operatiivselt allusid soomusrongid selle diviisi või rinde juhatusele, mille piirkonnas tegutsesid.586 See pole siiski õige, sest Soomusrongide divisjoni juhatus tegeles täpselt samuti vägede operatiivjuhtimisega. Kõik eelmises lõigus mainitud väeosad kuulusid divisjoni koosseisu nii administratiivselt kui ka operatiivselt.
Lisaks võidi divisjonile operatiivselt ajutiselt allutada divisjoni koosseisu mitte kuuluvaid väeosi. Nagu juba osutatud, soovis divisjoni juhatus tegelikult operatiivselt alluda vaid ülemjuhatajale, mis aga 1919. a alguses lõunarindel kujunenud tingimustes otstarbekas polnud. Laidoneril oli nimelt võimatu Tallinnast tõhusalt kooskõlastada divisjoni allüksuste ning nende naabrite koostööd. Seega jäeti divisjon esialgu Lõunarinde juhataja, seejärel 2.
diviisi ülema käsutusse. Divisjoni staabis teeninud A. Hinnomi meenutuste kohaselt jäi Irv rahulolematuks – ta pidanud nimelt soomusrongide senist rolli Vabadussõjas niivõrd tähtsaks, et ei soovinudki alluda ei kellelegi muule kui ülemjuhatajale.587 Võimalik, et Irv ei mõistnud täiel määral sõjaväe kõrgema operatiivse juhtimise põhimõtteid. Irv oli küll ilmselt vapper sõjamees, kes oli maailmasõjas selle eest ka ohvitseriks ülendatud; ühtegi sõjakooli ta samas lõpetanud polnud.588 Divisjoni juhatus reageeris ka rahulolematusega kui divisjoni koosseisus olevaid väeosi kavatseti operatiivselt allutada mõnele teisele operatiivstaabile. Ühtlasi ei soovinud divisjoni väeosade komandörid heameelega operatiivselt alluda kellelegi muule, kui
“oma” staabile.589
Ilmselt, et soomusronglasi eesotsas nende juhtidega mingilgi määral rahuldada, kujunes lõunarindel välja operatiivjuhtimise organisatsioon, mida võib iseloomustada kui üpris kohmakat. Soomusrongide juhataja oli veebruari alguses allutatud operatiivselt otse Lõunarinde juhatajale ning taoline korraldus säilis ka Soomusrongide divisjoni puhul. Pärast Wetzeri lahkumist Lõunarinde juhataja kohalt allus divisjon operatiivselt 2. diviisi ülemale.
Divisjoni juhatuse operatiivalluvuses oli samas pidevalt oma rindelõik, täpsemalt koguni kolm
585 SÜP 22.08.1919: ERA 495–6–8. L 247p.
586 Eesti Vabadussõda. 1. kd, lk 449.
587 Hinnom, A. Suurte murrangute päewil (1. osa): ERA 2124–3–198. L 172.
588 A. Irve teenistusleht: ERA 495–7–1156. L 5–8.
589 Vt SRD ül – Opstaabül 25.02.1919: ERA 495–10–79. L 239, 239p; Üljuhstaabül – SRD ül 26.02.1919: ERA 495–10–79. L 215; kõnelus üljuh – divül2 ja divstaabül2 23.03.1919: ERA 495–10–79. L 849; divstaabül2 – üljuh 4.04.1919: ERA 496–10–12. L 52.
rindelõiku: Võru–Pihkva raudtee suunal, Valga–Alūksne raudtee suunal ning Valga–Volmari raudtee suunal.590 Kokku oli divisjoni alluvuses seega kolm operatiivgruppi, mis olid üksteisest eraldatud nende vahel asuvate 2. diviisi (alates aprillist ka 3. diviisi) osadega. Peab märkima, et Soomusrongide divisjoni staap oli kitsalt operatiivjuhtimise seisukohalt võttes siinjuures tegelikult ilmselt täiesti tarbetu vahelüli ning kindlasti olnuks tõhusam divisjoni operatiivgruppide otsene allutamine, kas 2. diviisile või siis 2. diviisile alluvatele brigaadistaapidele. Ent siinkohal polnud Eesti väejuhatusel võimalik arvestada vaid operatiivjuhtimise põhimõtetega, vaid ühtlasi Soomusrongide divisjonis valitsevate meeleoludega. Olgu lisatud, et 1. diviisi rindel tegutsevad divisjoni osad allusid siiski operatiivselt otse nimetatud diviisile.
Kui Laidoner otsustas märtsi lõpus anda divisjoni käsutusse rida jalaväeosi, siis tekkis olukord, kus divisjoni juhatus võis neid oma äranägemise järgi divisjonile alluvate operatiivgruppide käsutusse anda. Soomusrongide ning jalaväe vahetu allutamine ühele operatiivgrupi ülemale tagas nende tõhusama koostöö. Varem oli näiteks 2. diviisi jalaväe ning soomusrongide koostööd vormiliselt koordineerima pidanud 2. diviisi ülem, ehkki tegelikult polnud ta selleks sideolude tõttu võimeline. Seetõttu sõltus soomusrongide ning naabruses asuvate jalaväeosade koostöö tegelikult nende ülemate initsiatiivist ning heast tahtest.
Nagu hiljem näeme, allutas Laidoner lõpuks, 25. aprillil, Soomusrongide divisjoni siiski ka operatiivselt otse endale,591 mis oli seotud asjaoluga, et 2. diviisi juhatus oli täielikult hõivatud vaenlase pealetungi tõrjumisega Võrule, samas kui Soomusrongide divisjoni jõude oli suuremal määral tarvis rakendada 3. diviisi toetuseks Valga–Ruhja piirkonnas, et aidata seal kaasa vaenlase pealetungi likvideerimisele. 2. diviisi juhatus polnud võimeline Soomusrongide divisjoni ning 3. diviisi koostööd koordineerima, mistõttu Laidoner otsustaski divisjoni otse endale allutada. Näib, et divisjoni ei allutatud samas 3. diviisile, kuna sellisel juhul oleks nimetatud diviisi juhatusel tekkinud raskused Soomusrongide divisjoni Valga–
Alūksne sihil tegutsevate osade ning 2. diviisi parema tiiva kooskõlastamisega. Pärast ohu möödumist Valga–Ruhja piirkonnas andis Laidoner Soomusrongide divisjoni taas operatiivselt 2. diviisi käsutusse.592 26. mail allutas ta aga divisjoni jälle operatiivselt otse endale.593 Võib oletada, et see otsus oli eelkõige vastutulek divisjoni juhatuse soovidele,
590 Vt nt SRD operatiivkäsud 1919. a märtsis ja aprillis: ERA 529–2–21. L 1–9p.
591 Üljuh – divül1, divül2, divül3, SRD ül 25.04.1919: ERA 495–10–80. L 796–796p.
592 Üljuh – divül2, SRD ül 11.05.1919: ERA 495–10–84. L 350–350p.
593 Üljuh – divül2, divül3, SRD ül 26.05.1919: ERA 495–10–84. L 969–969p.
alluda otse ülemjuhatajale. Kuna Laidoneril tegelikult puudus võimalus divisjoni ning 2. ja 3.
diviisi osade tegevust vähegi tõhusamalt kooskõlastada, siis ilmselt jäi ta lootma kohalike väeülemate sõbralikule koostööle, mis oli end, peab rõhutama, sõja jooksul üldiselt tõestanud.
Pärast Vabadussõda ilmunud sõjandusalastes artiklites ning töödes kinnitati sageli, et Soomusrongide divisjonist (diviisist), kujunes ülemjuhatuse jaoks strateegiline reserv. Nii väitis keegi sõjaväelane Laidoneri 50. sünnipäevale pühendatud artiklis, et kõnealune väekoondis oli “küllalt tugev, kiiresti liikuv, iseseisev ja alaliselt löögivalmis, strateegiline varu. ... selle suure strateegilise varukoondise olemasolus tuleb otsida paljudegi meie Vabadussõja otsustavate võitude saladust.”594 Sarnasele seisukohale asus ka Ilmar Paul oma Kõrgema Sõjakooli lõputöös, leides, et tegemist oli kiiresti ümberpaigutatava väekoondisega, mida väejuhatus sai vajadusel paisata ühest rindelõigust teise.595 Sama kinnitas ka ajaloolane H. Walter, väites sealjuures, et “Soomusdiviisile ei andnud ülemjuhataja kunagi pikemaks ajaks püsivat rindelõiku. ... Olnuks ülimalt keeruline sarnast hulka vägesid (Soomusrongide diviisi asemel – R. R.) välja kiskuda mõnest rindelõigust, sest Eesti armee sõdis alati tugevama vaenlasega.”596 J. Soots oli oma 1921. a ilmunud artiklis siiski tagasihoidlikum. Ta osutas, et definitsiooni kohaselt tähendab strateegiline reserv väeosi ülemjuhataja reservis, eesmärgiga neid kasutada vastase suurema läbimurde likvideerimiseks või siis oma vägede pealetungile mineku soodustamiseks, kui olukord kujuneb strateegiliselt soodsaks. Reserv pidi olema piisavalt tugev, et kirjeldatud ülesandeid edukalt täita. Vägede vähesuse ning rindel kujunenud olukorra tõttu moodustati Sootsi sõnul Vabadussõjas ülemjuhataja reservi siiski harva. Seetõttu võis Sootsi arvates omamoodi strateegiliseks reserviks lugeda liikuvamaid väeosi, näiteks soomusronge ja nendega koos tegutsevaid jalaväeosi, mille abil ülemjuhataja neid sisemistel operatsiooniliinidel rakendades sai operatsioonide käiku reguleerida.597
Ülaltoodud väidetega ei saa siiski suuremal või vähemal määral nõustuda. Tõepoolest, vajaduse tõttu omada rindel ülekaaluka vaenlasega võitlemiseks võimalikult palju vägesid, oli ülemjuhataja strateegiline reserv Vabadussõja esimesel poolel väga harv ning lühiajaline nähe. Sõja teisel poolel oli ülemjuhataja reservi olemasolu siiski mõnevõrra sagedasem nähtus. Samal ajal, nagu hiljem näeme, sõja esimesel poolel ülemjuhataja Soomusrongide
594 Kindral J. Laidoner Ülemjuhatajana Vabadussõjas. Tema 50-aasta sünnipäeva puhul. // Sõdur. 1934, nr 5/6, lk 137.
595 Paul, I. Soomusrongide: ERA 495–12–754. L 70.
596 Walter, H. Johan Laidoner, lk 11.
597 Soots, J. Wabadussõja strateegia ja taktika võtted (nr 5), lk 3–4.
divisjoni jõudude ümberpaigutamist lõunarindel reeglina ei otsustanud, tehes seda vaid harvadel juhtudel. Veebruaris viidi divisjoni koosseisust ülemjuhataja käsul 1. diviisi käsutusse üle vaid üks soomusrong, mis sealt märtsis naases. Samas aga paigutas Laidoner sõja esimesel poolel 1. diviisist lõunarindele ja vastupidi ümber terve rea “tavalisi” polke ja pataljone koos patareidega. Kokkuvõttes pole Vabadussõja esimese poole puhul mõtet rõhuda Soomusrongide divisjonile kui ülemjuhataja strateegilisele reservile, ning seda isegi mitte mööndustega. Vabadussõja teisel poolel paigutas ülemjuhatus diviiside vahel soomusronge ja divisjoni jalaväeosi küll sagedamini ümber, kuid samal ajal paigutas ta ka ümber näiteks hulgaliselt jalaväepolkusid. Sealjuures võiks osutada, et Soomusrongide divisjoni jalaväeosad polnud ümberpaigutamise juures sugugi liikuvamad kui “tavaline” jalavägi, sest raudtee-ešelonide liikumiskiiruse juures neis olevate väeosade päritolu erilist rolli ei mänginud.
Tõepoolest, konkreetselt soomusrongid olid kiiremini ümberpaigutatavad kui jalavägi, kuid nad olid võimelised olukorda rindel mõjutama vaid kitsas lõigus, mistõttu neid strateegiliseks reserviks nimetada on liialdus.