Sõjajõudude üldine arvukus, relvastus, varustus

Eesti vägede jaanuarikuise vastupealetungi tagajärjel oli võimalik moblisatsiooni läbi viia ka vahepeal Punaarmee kätte langenud aladel, kus seni oldi jõutud väkkevõtt reeglina läbi viia vaid piiratud ulatuses. Kui vastupealetungi alguseks loeti mobiliseerituid mäletatavasti ligi 15 000, siis 18. veebruariks oli see näitaja juba 24 773; 1. aprilliks 31 271 ning 31. maiks 41 877.⁵⁴¹ 2. diviisi ülem viis sealjuures omal initsiatiivil diviisi piirkonnas (Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) 1919. a jaanuaris ning veebruaris kohati läbi ka 18–45 aastaste meeste mobilisatsiooni,⁵⁴² mis oli tegelikult seadusevastane – oli ju valitsus välja kuulutanud vaid

537 Ülemjuhataja staabi PVK 1.03.1919: ERA 495–6–130. L 3; Kindralstaabi valitsuse koosseisutabel, kinnitatud 14.04.1919: ERA 497–2–191. L 209–210p; Korraldusvalitsuse koosseisutabel, kinnitatud 14.04.1919: ERA 497–2–191. L 212–213p.

538 Üljuh – alluvad 19.02.1919: ERA 495–10–79. L 22.

539 2. diviisi PVK 26.02.1919: ERA 518–1–701. L 83p.

540 1. diviisi PVK 1.03.1919 ja 6.03.1919: ERA 515–1–994. Ln.

541 Aruanne mobiliseeritute arvust 18.02.1919: ERA 496–4–560. L 258; aruanne mobiliseeritute arvust 1.04.1919: ERA 496–4–560. L 314; aruanne mobiliseeritute arvust 31.05.1919: ERA 496–4–561a. L 109.

542 Viljandi maavalitsus – sõjaminister ja viimase abi resol 22.01.1919: ERA 496–2–13. L 386p; Pärnumaa mobilisatsioonikomisjoni esimees – sõjaminister 27.02.1919 ja viimase resol 28.02.1919: ERA 2315–1–26. L

22–35 aastaste meeste väkkevõtu.⁵⁴³ Mais üle 35 aastased mehed vabastati väeteenistusest ning lubati koju põllutöödele.⁵⁴⁴ Samuti suurendas ülemjuhataja mais puhkuselelubatavate sõjaväelaste protsenti, et võimaldada koju suunduda neil, kellel seal kedagi teist põldu harimas polnud.⁵⁴⁵ Samas viidi aprillis ning mais valitsuse otsusega läbi ka 18–21 aastaste meeste mobilisatsioon. 23. mail andis valitsus sõjaministrile õiguse väkke kutsuda 17-aastased noormehed, ent sellest siiski loobuti sõjalise olukorra paranemise tõttu. Küll kästi nüüd Kaitseliitu astuda ka 16-aastasel noormeestel.⁵⁴⁶

Sõjaväe toidul loeti 16. veebruaril kokku 24 738 inimest, milline näitaja tõusis 25.

maiks 74 506 inimeseni.⁵⁴⁷ Toidulolevate ning mobiliseeritute arvu suur vahe tulenes sellest, et mobiliseeritute sekka pole arvestatud vabatahtlikke, kes sõja alguses astusid armeesse komisjonidest möödaminnes; samuti sõjaväe toidul olevaid eraisikuid; sõjaväe toidul olevaid kaitseliitlasi, kes teenisid väeosades ja komandantuurides; kooliõpilasi erilistes kooliõpilaste väeosades. Ühtlasi oli Eesti sõjaväe toidul rohkearvuline liitlasvägede kontingent.

Kaitseliidu liikmetena registreeriti kevadtalvel mehed vanuses 16–60, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Juuniks oli neid ligi 100 000, kellest umbes kolmandik oli riviteenistuseks kõlblikud. Neist ligi 14 000 oli saanud sõjaväelist õppust.⁵⁴⁸ Kaitseliidu ülesandeks oli sisekorra tagamine ning valveteenistus, ent 1919. a kevadtalvel kasutati selle allüksusi – eriti sõja tallermaaks olnud Võru maakonna Kaitseliidu omi – ka rindel.⁵⁴⁹

Sõjaväe isikkoosseisu suurenemisega hakkas aga üha enam tunda andma ohvitseride nappus. Kui abi- ning liitlasväed välja arvata, siis pidi 15. aprilli seisuga rindel tegutsevates polkudes (sealhulgas suurtükiväe-) ning pataljonides, samuti soomusrongidel planeeritud koosseisude kohaselt olema kokku 1001 ohvitseri. Tegelikult oli nende väeosade nimekirjas sel hetkel lausa 1012 ohvitseri (nimekirjas olevate ohvitseride protsent võrreldes koosseisudes

267, 267p; Animägi, P., Kangro, P. Sakala, lk 48; Kohalikud teated. Päewakäsk nr 8. // Postimees. 23.01.1919, lk 3.

543 Vt Üljuhstaabül – sõjaminister 3.03.1919: ERA 2315–1–26. L 265, Laaman, E. Konstantin Päts. Poliitika-ja riigimees. Stockholm, 1949, lk 149.

544 Divül2 – üljuh 17.05.1919: ERA 495–10–84. L 658.

545 Divül1 – üljuh ja viimase resol 20.05.1919: ERA 495–10–84. Ln.

546 Rubach, R. Kokkuvõtted mobilisatsiooni kohta Vabadussõja ajal. Masinakiri, dateerimata: ERA 2124–3–

1179. Ln.

547 Eesti Vabadussõda. 2. kd, lk 55.

548 Samas, lk 12–13.

549 Vt Lühikene tagasiwaade Wõru maakonna Kaitse Liidu tegewuse peale, algusest kunni 1 juunini 1919 a. //

Kaitseliitlane. 1920, nr 1, lk 5–7.

nõutuga varieerus väeositi), kuid neist kohal vaid 711.⁵⁵⁰ Ülejäänutest olid valdav enamus kas haiged, haavatud või siis ka puhkusel. Staapides ning tagalas paiknevates väeosades olevad ohvitserid olid seal hädavajalikud või, nagu hindas Laidoner ise, niivõrd viletsa kvaliteediga, et nende rindelesaatmisest polnuks erilist kasu.⁵⁵¹ Samas jätkus ohvitseride arvu kahanemine lahingukaotuste ning haiguste tõttu. Mingil määral saabus ohvitsere lisaks küll piiri tagant, sealjuures ka Põhja-Venemaalt, ent kaugeltki mitte piisavalt. Taolises olukorras jõudis Eesti väejuhatus märtsi teisel poolel otsuseni, asutada sõjakool.⁵⁵² Võib arvata, et seda ei oldud varem tehtud, kuna esialgu hinnati, et kooli õpetajaskonna moodustamiseks pole võimalik jõude eraldada. Vabariigi Sõjakool alustas Tallinnas õppetööd 14. aprillil, võttes aluseks endise Vene armee lipnikekooli programmi. Esimene lend lõpetas seal siiski alles augustikuu alguses ning seega käesolevas töös vaadeldavale perioodile sõjakooli asutamine tegelikult mõju ei avaldanud.⁵⁵³

Vaid Eesti enese ressursid poleks riigil 1919. aastal kuigi kaua sõda pidada lubanud.

Eestil puudus, esiteks, relva- ja laskemoonatööstus. Esialgu sai laskemoona osas siiski toetuda endise Vene armee ladudesse maha jäänule. Samas ei suudetud Eestis sõjaväele ka piisavalt vormiriietust, eriti aga jalanõusid valmistada – saapavabrikud puudusid.⁵⁵⁴ Üleüldist puudust tunti toiduainetest. Üheks võimaluseks sõjavarustuse ning relvastuse hankimiseks oli selle hankimine sõjasaagi näol, millisel viisil suurendati tunduvalt näiteks oma raskekuulipildujate hulka (neid saadi sõja jooksul saagiks ligi 500)⁵⁵⁵, samuti suurtükiväge. Kuid pärast jaanuarikuist edukat vastupealetungi kahanes kevadtalvel sõjasaagi hulk tunduvalt. Eesti olukord kujunenuks ilmselt väljakannatamatult raskeks kui alates veebruarist poleks Suurbritannia hakanud Eestile saatma suuremas koguses mitmesugust relvastust, varustust, laskemoona, kütust, sõidu- ja veoautosid, lennukeid jne.⁵⁵⁶ Rasked toitlustusolud leevenesid alates veebruarist välismaalt saabunud toiduainete abil.⁵⁵⁷ Mai alguseks saabus Ameerika

550 Korraldusvalitsuse kokkuvõte ohvitseride arvust lahinguväeosades 15.04.1919: ERA 497–1–1. L 12.

551 Kõnelus üljuh – divül2 25.04.1919: ERA 495–10–80. L 791–792.

552 Üljuh – sõjaminister 21.03.1919 ja viimase resol 23.03.1919: ERA 2315–1–26. L 440.

553 Kümme aastat õppetööd sõjaväe õppeasutustes. // Sõdur. 1928, nr 6/7/8, lk 253.

554 Org, J. Rahvaväe varustamine Vabadussõjas. Masinakiri. Tallinn, 1938: ERA 495–12–749. L 16.

555 Samas, l. 45.

556 Samas, l. 39.

557 Eesti Vabadussõda. 2. kd, lk 33–34.

Ühendriikide Punaselt Ristilt suuurem kogus meditsiinitarbeid, mis tuli hetkel, kui nende puudus hakkas juba kriitiliseks muutuma.⁵⁵⁸

Otseselt sõjategevust takistavaks kujunes 1919. a kevadtalvel riietuse ning eriti saabaste nappus. Vastupealetungi alguseks olid sõjaväelased riigi poolt saabastega ning riietusega varustatud vaid ligi kolmandiku ulatuses. Saabaste puudusel polnud tagavara- ning formeeritavates väeosades järgnevalt võimalik suurele osale meestest korralikku väljaõpet läbi viia. Samas sulas rindeväeosade koosseis täienduse mittesaamisel kokku. Kui väljaõpe siiski suudeti olemasolevate viletsate jalatsite ja riietega kuidagi läbi viia, siis rindele ei saadud mehi nendega ometi saata.⁵⁵⁹ Kuni maikuuni õnnestus välismaalt hankida ligi 40 000 saapapaari, kuid tegelik tarvidus nende järele oli märksa suurem – saapad ju kulusid kiiresti –, samas kui valuuta Eesti valitsusel nende täiendavaks ostmiseks puudus. Lõpuks mure leevenes, kui alates 25. maist saadi Suurbritanniast riidevarustust ja saapaid 25 000 inimesele, mõningaid riideesemeid koguni 50 000 inimesele.⁵⁶⁰ Nende väljajagamiseni jõuti juuli esimesel poolel.⁵⁶¹

Ehkki jaanuaris saadi Soomest 5000 vintpüssi ning Kuramaalt Saksa väejuhatuselt 1000 püssi (Balti pataljoni tarbeks),⁵⁶² siis vastupealetungi tagajärjel oli Eesti armee koosseis niivõrd suurenenud, et veebruaris tekkis ajutiselt vintpüsside nappus.⁵⁶³ Kuu lõpust hakkasid siiski saabuma vintpüssid Suurbritanniast, mida seejärel saadi kokku ümmarguselt 44 000.

See kattis Eesti armee hädavajaliku nõude.⁵⁶⁴ Veebruarist kuni juunini saabus brittidelt ka 897

558 Eesti wabaduse sõda XI 1918–II 1920: terwishoidline osa. Tallinn, 1921, lk 215; Laaman, E. Ühistöö, lk 103;

Loit, A. Välismaa humanitaarabi Eestile Vabadussõja ajal 1919–1922. // Acta Historica Tallinnensia. 2002, nr 6, lk 73–76.

559 Vt 2. diviisi 2. brigaadi ül – üljuh ja viimase resol 14.03.1919: ERA 495–10–4. L 80; kõnelus üljuh – divül2 10.03.1919: ERA 495–10–79. L 768–769; Tagavarapatarei ül – Suurtükiväevalitsuse ül 22.03.1919: ERA 495–10–43. L 59.

560 Eesti Vabadussõda, 2. kd, lk 64; Org, J. Rahvaväe: ERA 495–12–749. L 47–52.

561 Vt 1. jvp STP: ERA 539–1–3. L 81; Maide, J., Valdin, E. 6. jalaväepolk, lk 502; Tuisk, Tomson, Maasik.

Eesti rahvaväe 9. jalaväe polk. 16. jaanuarist 1919–1. jaanuarini 1921. Tallinn, 1921, lk 104; Ühe vana Kuperjanovi partisani sõjamälestusi. Katkendeid lahinguist ja muust. // Sõdur. 1927, nr 3, lk 68.

562 Lipstok, H. Kaitseväe: ERA 2124–3–646. L 230.

563 Vt kõnelus üljuh – divül2 10.02.1919: ERA 495–10–37. L 267p; divül1 – üljuh 10.02.1919: ERA 495–10–37.

L 268; kõnelus üljuh – divül2 15.02.1919: ERA 495–10–37. L 384–385; üljuh – Opstaabül 13.02.1919: ERA 495–10–37. L 338.

564 Org, J. Rahvaväe: ERA 495–12–749. L 44.

kergekuulipildujat (neist 481 märtsi alguses), millele sõja teisel lisandus poolel veel 73.⁵⁶⁵ Meenutagem, et esimene relvasaadetis oli Suurbritanniast saabunud veel 1918. a detsembris.

Aprillis saadi sakslastelt Kuramaalt muuhulgas 900 püssi ja 4 kuulipildujat.⁵⁶⁶ Saksamaalt relvastuse hankimine võis aga olla kompromiteeriv Entente’i silmis, mistõttu sellele suurt rõhku ei pandud.⁵⁶⁷ Mis puutub Suurbritannia poolt saadetud välisuurtükkidesse, siis 24.

veebruaril saabus neid 18, mai alguses üks ning 25. mail veel 30. Need saadetised lubasid järk-järgult pea täielikult eemaldada suurtükipatareidest vananenud tüüpi kergesuurtükid.⁵⁶⁸ Mai lõpu saadetis käesolevas töös vaadeldavatele sündmustele siiski mõju avaldada ei jõudnud. Suurtükiväe-, püssi- ja kuulipildujate laskemoonast Vabadussõja esimesel poolel otsest puudust ei tuntud.⁵⁶⁹ Märtsis tekkis ajutiselt siiski kergekuulipilduja “Lewis” padrunite nappus, mistõttu neid kästi kokku hoida.⁵⁷⁰

Terve Vabadussõja kestel, eriti selle esimesel poolel tunti üldiselt puudust kasutuskõlblikest veduritest ning veerevkoosseisust – see tähendab, et sageli ei jätkunud neid kõikide vajaduste üheaegseks rahuldamiseks. Pealegi olid olemasolevad vedurid tihti viletsas seisukorras ning polnud võimelised kuigi suurt koormat vedama. Nii rõhutas Laidoner 17.

veebruaril sõjaministrile, et vedurite nappus ähvardab katastroofiliseks kujuneda, mistõttu palus kiirendada paranduses olevate vedurite remonti.⁵⁷¹ Sõja jooksul vedurite ning vagunite arv parandatud ning saagiks saadute arvel järk-järgult tõusis.⁵⁷²

565 Lipstok, H. Kaitseväe: ERA 2124–3–646. Tabel välismaalt saabunud relvastuse kohta; Org, J. Rahvaväe varustamine Vabadussõjas. Lisad. Tallinn, 1938: ERA 495–12–751. L 8.

566 Nõmm, T. Eesti suurtükivägi, lk 66.

567 Vt Eesti konsul Liepājas – sõjaministri abi 3.04.1919 ja sõjamininstri resol 10.04.1919 ning üljuh resol 15.04 ja 17.04.1919: ERA 2315–1–49. L 76–76p.

568 Martma, V. Meie suurtükiväe organisatsioon, relvastis, varustis ja tegevuse iseloomustus Vabadussõjas.

Masinakiri. Tallinn, 1938: ERA 495–12–715. L 39–40.

569 Eesti Vabadussõda. 2. kd, lk 66.

570 Üljuh – divül1, divül2 9.03.1919: ERA 495–10–79. L 471; kõnelus üljuh – divül2 20.03.1919: ERA 495–10–

79. L 732p

571 Üljuh – sõjaminister 17.02.1919: ERA 495–10–13. L 135.

572 Eesti Vabariigi raudteede 1919. a tegevuse aruanne. Tallinn, 1920, lk 12–13 (ERA 49–1–33).