3. Eesti sõjavägede keskse operatiivjuhtimise organisatsioon ning toimimine Vabadussõja algusperioodil
5.1. Eesti vägede rinnetel 18. detsembriks kujunenud olukord
Võtnud detsembri keskel ette meetmed tõhusa side loomiseks Tallinna ja rindestaapide vahel, asus Laidoner 18. detsembril otseselt ka Eesti vägede kõrgema operatiivjuhi kohuseid täitma. Operatiivstaabi ülemana oli Laidoneri õlul sel hetkel 1. diviisi, 1. diviisi 1. brigaadi, Põhjakorpuse ning Merejõudude tegevuse kooskõlastamine. Asudes Tallinnas, oli tal muidugi võimatu üksikasjalikult ning ajakohaselt orienteeruda sündmustes rindel, mistõttu jättis järgnevalt kohalikele ülematele reeglina vabad käed oma äranägemise järgi otsustada.
Laidoneri peamiseks võimaluseks sõjategevuse käiku mõjutada jäi esialgu tagalas formeeritud väeosade suunamine rindele. Vägede ümberpaigutamist Põhja- ning Lõuna-Eestis tegutsevate grupeeringute vahel ta järgnevalt läbi ei viinud – ilmselt ei olnud kummastki rindelõigust selleks lihtsalt vabu jõude võtta.
149 Maanõukogu protokoll 27.12.1918 päeval: ERA 78–1–122. L 2–4.
150 Maanõukogu protokoll 27.12.1918 õhtul: ERA 78–1–122. L 4p–6.
Eesti vägede olukord oli 18. detsembriks kujunenud järgmiseks. Põhja-Eestis tegutsevas 1. diviisis loeti sel hetkel ligi 1000 tääki ja mõõka, 34 kuulipildujat, 10 välisuurtükki ning üks soomusrong (ühe suurtükiga). Pärast Rakvere vallutamist 17.
detsembril pealetungi jätkanud vaenlase surve all taandus 1. diviis 18. detsembriks Viitna–
Kadrina–Väike-Maarja üldjoonele.151 Paides alustati 18. detsembril Järvamaa löögipataljoni (alates detsembri lõpust nimetati Järvamaa kaitsepataljoniks) formeerimist.152 Kuna ametlikult andis käsu pataljoni ülema määramiseks “Sõjaväe ülemjuhataja Tallinnas, Harju- Lääne- ja Järvamaal” kindralmajor Põdder,153 siis ilmselt loeti pataljoni esialgu talle alluvaks.
Kagu-Eestis tegutseva 1. diviisi 1. brigaadi põhijõud asusid 18. detsembri seisuga Meeksi–Ahja–Kambja üldjoonel, lisaks paiknes väiksemaid osi Puka ning Torma rajoonis.
Kokku võis brigaadi käsutuses olla ligi 4000 meest, sealhulgas mõnisada Tartu maakonna kaitseliitlast. Brigaadi tääkide ja mõõkade arvuks võiks umbkaudselt hinnata ligi 2000 (neist umbes 260 Torma piirkonnas) koos umbes 30 kuulipildujaga ning 5 välisuurtükiga. Vaenlane alustas 18. detsembril brigaadi lõigus Võru–Tartu ning Räpina–Tartu suunal pealetungi, ehkki esialgu suurema eduta. Samas löödi Eesti väed 18. detsembril taganema Torma kandist, kust tõmbusid Võduvere ümbrusse.154
18. detsembril hõivas Punaarmee vastupanuta Valga linna, millega tekkis vaenlase sissetungi oht ühtlasi Edela-Eestisse. Eesti väejuhatuse käsutuses oli sellel suunal Põhjakorpus Härgmäe jaama piirkonnas, milles võis olla kuni 1200 meest, neist tääke ja mõõku hinnanguliselt umbes 500–600 koos kümnekonna kuulipildujaga. Tõsi, suur osa neist oli korraliku riietuse ning jalatsite puudusel sisuliselt võitlusvõimetud.155 Pärnus ja Viljandis formeeriti samal ajal 6. jalaväepolku, mille isikkoosseis tõusis detsembri keskel küll juba ligi 1800 inimeseni, ent valdav enamus polgu allüksusi polnud siiski veel lahinguvalmis.
Mobiliseeritute juurdevoolu tõttu asuti detsembri teisel poolel veel ka kolmanda pataljoni
151 Laaman, E. Soomusrongide diwiis wabadussõjas. I. Punawäe sissetungimine ja wäljatõrjumine. Tallinn, 1923, lk 29; Maide, J. Ülevaade, lk 174–175; Tuvikene, K. Rägavere, lk 926–927; Tuvikene, K. 5. Rakvere: ERA 2124–3–1556. L 164.
152 7. jalaväe polk 18. XII 1918.–18. XII 1928. a. Rügemendi 10. aastapäeva puhul. // Sõdur. 1928, nr 51/52, lk 1404–1405; Unt, J. Murrang: ERA 495–12–810. L 74; Veiler, A. 7. jalaväe rügemendi sünd. // Sõdur. 1928, nr 51/52, lk 1427.
153 SÜP 17.12.1918: ERA 509–1–6. L 1p.
154 Vt K. R. Tartumaa Kaitseliidu organiseerimisest ja tegevusest Vabadussõja algpäevil. // Vabadussõja Tähistel. 1940, nr 2, lk 46–51; Maide, J. Ülevaade, lk 189; Rosenthal, R. Loodearmee. Tallinn, 2006, lk 59–
63.
155 Rosenthal, R. Loodearmee, lk 69–70, 75.
roodude moodustamisele.156 Viljandimaa kaitseliit oli detsembri keskel alles organiseerimise algjärgus, pisut parem olukord oli selles osas Pärnumaal, kus detsembri teisel poolel paigutati ka ligi 250 kaitseliitlast valvepostidena Eesti–Läti piirialale.157
Kokku võib Eesti sõjajõude rindel 18. detsembri paiku hinnata umbes 3500–4000 täägile ja mõõgale, lisaks veel 15 välisuurtükki ning kaks soomusrongi (3 suurtükiga), millest üks viibis ajutiselt paranduses Tallinnas. Samal ajal oli pealinnas formeerimisel veel terve rida lahinguväeosi: 1. jalaväepolk, 1. ratsapolk ning 1. suurtükiväepolgu patareisid.158 Pealinnas paiknes ühtlasi Inseneripataljon, mis sisaldas endas muuhulgas sapööri-, raudtee-, side-, ning lennuallüksust, korras lennukid küll puudusid. Vastavalt vajadusele saadeti pataljoni koosseisust järgnevalt allüksusi rindestaapide operatiivalluvusse.159
Korra tagamine ning valveteenistus rinde tagalas lasus peamiselt vabatahtliku organisatsiooni Eesti Kaitseliit õlul. Rinde tagalas olev Kaitseliidu organisatsioon kuulus kindralmajor Põdderi käsutusse, samas kui rindepiirkonnas tegutsevad Kaitseliidu üksused olid rindestaapide operatiivalluvuses. Jaanuarist loeti rindelähedastes maakondades, kus diviisiülemad omasid sõjaseaduse kohaselt käsutusõigust, Kaitseliidu organisatsioon operatiivselt diviiside alluvuses olevaks. Kindralmajor Põdderi kui tagala julgeoleku eest vastutava isiku käsutusse kuulus ka 16. detsembril Tallinnas moodustatud Tallinna kooliõpilaste rood.160 Põdder käsutas ühtlasi Tallinnas asuvat Ohvitseride reservi, Peastaabi kuulipildujakomandot ning väikesearvulist Tallinna ratsapartisanide salka.161 23. detsembril moodustati Põdderi alluvuses veel Sõjaväe seljataga korraldav salk, mille ülesandeks oli tagalas riigivõimu korralduste täitmise järele valvamine, samuti väejooksikute ja salaviinapõletajate püüdmine.162
Tallinna rannakaitse eest vastutas Peastaabile alluv Kindluse raskesuurtükiväe divisjoni staap, tõsi divisjoni koosseisus oli täiesti lahingukorras ilmselt vaid üks 107-mm
156 Maide, J., Valdin, E. 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn 1938, lk 15–16.
157 Vt K. R. Pärnumaa Kaitseliidu organiseerimisest ja tegevusest Vabadussõja algpäevil. // Vabadussõja Tähistel. 1940, nr 6, lk 233; K. R. Viljandimaa kaitseliidu organiseerimisest ja tegevusest Vabadussõja algpäevil. // Vabadussõja Tähistel 1940, nr 4, lk 125.
158 Tomander, A. 1. jal. rügement Vabadusesõjas. Lühike ülevaade. // Sõdur. 1932, nr 15/16/17, lk 394, 396.
159 Vt H. S. Jooni Eesti inseneriväe arenemisest. // Sõdur. 1928, nr 6/7/8, lk 326, 327; Lipstok, H. Kaitseväe:
ERA 2124–3–646. L 186.
160 Vt Tuvikene, K. Kooliõpilaste osa Vabadusesõjas. // Sõdur. 1931, nr 31/32, lk 853.
161 Vt H. Foelschi teenistusleht: ERA 495–7–717. Ln.
162 Volitus “Sõjaväe ülemjuhatajalt Tallinnas ning Harju- Lääne- ja Järvamaal” 23.12.1918: ERA 495–7–2546. L 7.
patarei Naissaarel.163 Eesti sõjalaevastik oli samas nõrk: lahingukorras oli vaid kergesuurtükiga relvastatud vahilaev “Laene”; paranduses viibis küll paremini relvastatud suurtükipaat “Lembit”. Lisaks asetati veel paarile alusele kummagile kergekahur.164
Millised olid aga Eesti vägede vastas seisvad vaenlase jõud? Eesti ala vallutamine oli ülesandeks tehtud Punaarmee Põhjarinde 7. armeele. Viimane asetas oma pealöögi Eestis Narva–Tallinna sihile, samas kui Lõuna-Eesti hõivamisel pidid tegutsema nõrgemad jõud.
Põhja-Eestis tungis peale 7. armee 6. kütidiviis, mille põhijõud pidid tegutsema Rakvere–
Tapa–Tallinna üldsuunal, samas kui diviisi lõunatiib pidi edenema üle Mustvee, Jõgeva, Paide. Diviisi käsutuses 18. detsembril olevate vägede tugevuse kohta täpsemad andmed puudvad, kuid võib oletada, et tääkide ja mõõkade arv (diviisi reserv kaasaarvatud) ei erinenud palju novembri lõpu seisust, mil neid loeti ümmarguselt 4000. Välisuurtükke oli 18.
detsembril 14; soomusrongid Narva jõe purustatud raudteesilla tõttu puudusid.165 Lõuna-Eesti pidi samal ajal hõivama 7. armee 2. Novgorodi jalaväediviisi parem tiib. 18. detsembrile järgnevatel päevadel koondati Valga piirkonda tegevuseks Edela-Eestis ligi 400 tääki, samas kui Tartu vallutamiseks oli eraldatud umbes 1400 täägi ja mõõga suurune grupeering koos kuni 8 suurtükiga.166 Kokkuvõttes võib hinnata, et Punaarmee käsutuses oli Eestis 18.
detsembri seisuga ligi 6000 tääki ja mõõka koos 22 välisuurtükiga. Punaarmee üldine ülekaal oli seega umbes pooleteisekordne (pealöögi suunal küll suurem), samas kui suurtükiväe osas oli ülekaal väiksem, tõsi, Eesti välisuurtükiväest ligi poole moodustasid vananenud ja vähetõhusad 57- ning 87-mm suurtükid,167 mida Punaarmee rindel Eestis ei kasutanud.
Järgnevalt, kuni Eesti vägede vastupealetungi alguseni 7. jaanuaril, sai 6. kütidiviis veel täienduseks 10 suurtükki, kolm pataljoni jalaväge; samuti moodustati diviisi alluvuses üks ratsapolk. Viimane aga jõudis rindele alles vastupealetungi alguses, samas kui kolme pataljoni ei rakendatud mitte rindel, vaid hoopis rannikukaitseks.168 Lõuna-Eestis tegutsev Punaarmee
163 Vt Israel, R. Meie merekindluste tekkimise ajalugu. // Merendus. 1935, nr 2, lk 42–43; Naissaare merekindluse 10. aastapäeva puhul. 16. nov. 1918.–16. nov. 1928. // Sõdur. 1928, nr 46/47, lk 1312–1313;
Pitka, J. Minu mälestused, lk 68–69.
164 Varma, A. Merevägi, lk 21–22, 52; Lipstok, H. Kaitseväe: ERA 2124–3–646. L 180.
165 Vt Punaarmee 7. armee ja 6. kütidiviisi staabi dokumentatsioon: ERAF 27–1–540. L 7–8; ERAF 27–4–1. L 59, 88, 201–204; ERAF 27–4–3. L 59; Типнер, И. В огне революции. Таллин, 1964, lk 106, 111–113, 128, 131, 139.
166 Vt Rosenthal, R. Loodearmee, lk 60, 61, 71–72, 74.
167 Vt Rubach, R. Suurtükivägi Vabadussõjas. I: ERA 2124–3–1169. L 8, 9, 12.
168 6. kütidiviisi lahingutegevuse päevaraamat: ERAF 27–1–582a. L 15, 17, 22, 23, 25; 6. kütidiviisi ja 7. armee staabi dokumentatsioon: ERAF 27–4–1. L 157; Типнер, И. В огне, lk 112, 138–139, 145, 156.
grupeering täienes aga kuni 6. jaanuarini vaid paari läti punastest moodustatud partisanisalgaga, kahe suurtükipatareiga, ühe soomusautoga ning ühe soomusrongiga.169 Kokkuvõttes võib öelda, et kui Laidoner järgnevalt alluvaid julgustas, kinnitades, et vastane pole kuigi tugev, siis ta ei eksinud, ehkki vaenlase täpset arvukust ei teadnud küllap temagi.