keskpaik–juuni algus)
4.1. Eesti väejuhatuse operatsioonikavad aprillis
Kevadise sula tõttu aprilli esimesel poolel olid suuremad pealetungioperatsioonid ajutiselt niisiis vaibunud. Ehkki Eesti väed olid märtsis tagasi löönud vaenlase pealetungi Kagu-Eestis, ei suutnud nad sellele järgnenud vastupealetungiga täita esialgseid eesmärke – vallutada Irboska ja Alūksne. Jää sulamine Peipsi ning Pihkva järvel, samuti merel, tõotas Eesti olukorda mõnevõrra parandada – langes ära oht, et vaenlane haarab üle järvede lõunarinde vasakut tiiba. Tõsi, Soome lahe jääst vabanemine tähendas ühtlasi tegevusvabadust vaenlase Balti laevastikule, mis hoolimata oma viletsast olukorrast, oli Eesti laevastikuga võrreldes siiski tõsine jõud. Eesti rannakaitsesuurtükivägi hõlmas aprillis vaid kokku kolme võitlusvõimelist patareid Aegnal ja Naissaarel,806 millele ei saanud küllap samuti kuigi suuri lootusi asetada. Taolises olukorras oli kahtlemata kergenduseks veel 3. aprillil Londonist
804 Kinstaabül ettekanne ja üljuh resol 9.04.1919: ERA 496–10–12. L 54–56.
805 Soots, J. Lahkarvamisi, lk 180.
806 Vt Tabel 5.
saabunud teade, mille kohaselt briti admiraliteedi operatiivosakonna ülem oli vestluses Eesti esindajatega kinnitanud, et briti laevastik naaseb kevadel Soome lahele.807
Eesti ülemjuhatuse kavades strateegilises plaanis kevade hakul midagi ei muutunud.
Endiselt oli kavas Põhja-Läti hõivamine, samas kui Põhjakorpusel tuli aidata vallutada Pihkva piirkond. Umbes 7. aprillil toimus Tallinnas ka Põhjakorpuse vanemate juhtide nõupidamine väekoondise edasise tegevuskava üle. Selle tulemusena andis Laidoner 9. aprillil 1. diviisile käsu, korpuse 1. kütibrigaad Narva rindel 15. aprilliks välja vahetada, misjärel see tuli saata 2.
diviisi käsutusse Petserisse. Nimelt oli otsustatud, et korpus peab sealt piirkonnast seejärel Pihkva vallutamiseks pealetungile asuma.808 Nagu Laidoner Puskarile selgitas, pidanuks pärast korpuse esialgset loodetavat edu pealetungile minema terve Eesti lõunarinne Liivi lahe ja Pihkva järve vahel, ning umbes samaegselt Pihkva vallutamisega tulnuks enda alla võtta ka Alūksne ja Volmari. Hinnati, et jääolud lubavad mõne aja pärast ka laevastikul Läti rannikul dessantoperatsiooni teostada.809 1. diviisi ülem kindralmajor Tõnisson ei soovinud küll hästi vene 1. kütibrigaadist loobuda, arvates, et rinde suurtükivägi jääb sellisel juhul liiga nõrgaks.
Soots osutas selle peale, et Narva jõe jääst vabanemisel saab jõe joont olema kergem kaitsta.810 Niisiis oli Eesti väejuhatusel kavas esimesel võimalusel lõunarindel üldisele pealetungile minna, samas kui Narva rindel pidanuks 1. diviis kaitsesse jääma.
Juba ööl vastu 11. aprilli algaski Põhjakorpuse 1. kütibrigaadi väljavahetamine rindelt, kuid seejärel, samal päeval, teatas Laidoner, et plaanidesse on tulnud muutus – hoopis korpuse 2. kütibrigaad tuli 2. diviisist Narva rindele koondada. Selle asemele käskis Laidoner 1. diviisist 2. diviisi saata ühe polgu koos ühe patareiga. Pärast viimaste saabumist sinna, tuli teele saata vene 2. brigaad.811 Tõenäoliselt polnud polgu ning vene brigaadi üheaegseks transportimiseks lihtsalt piisavalt vabu vaguneid.812 5. jalaväepolk koos 1. suurtükiväepolgu 4.
patareiga saabuski 1. diviisist 14.–16. aprillini ešelonide kaupa Piusa jaama.813 Samas lahkusid 16.–18. aprillil 2. diviisi käsutusest 2. kütibrigaadi osad. Mingil selgusetul põhjusel viidi brigaadi Bulak-Balahhovitši nimeline ratsapolk ning Georgi kütisalk esialgu Tallinnasse,
807 Merejõudude vanem raadiohvitser Tomingas – Merejõudude juh 3.04.1919: ERA 495–10–4. L 273p.
808 Üljuh – divül1, divül2, PÜK juh 9.04.1919: ERA 495–10–80. L 251; Rosenthal, R. Loodearmee, lk 135–136.
809 Kõnelus üljuh – divül2 10.04.1919: ERA 495–10–80. L 271.
810 Kõnelus Üljuhstaabül – divstaabül1 9.04.1919: ERA 495–10–80. L 262–262p.
811 Kõnelus üljuh – divül1 11.04.1919: ERA 495–10–80. L 300; üljuh – divül1, divül2, divül3, PÜK juh 11.04.1919: ERA 495–10–80. L 303.
812 Vt kõnelus Kinstaabül – divstaabül1 11.04.1919: ERA 495–10–80. L 293p.
813 G. S. 5. (Rakvere) jalaväe polk Petseri all 1919. a. kevadel aprillis. // Sõdur. 1930, nr 47/48, lk 1370.
ent 19. aprillil andis Laidoner käsu ka need järgmisel päeval 1. diviisi saata.814 2. kütibrigaadi osad saabusid 1. diviisi käsutusse 21.–23. aprillini.815 15. aprillil oli Laidoner käskinud Tallinnas ja Kohila piirkonnas asuvad Põhjakorpuse Tagavarabrigaadi allüksused 25. aprilliks Rakvere–Jõhvi rajooni koondada. Samuti pidi Tallinnast Rakveresse suunduma korpuse staap, mida see 30. aprilliks tegigi.816 Põhjakorpuse Tagavarabrigaadi üks pataljon lahkus Tallinnast Rakveressse küll millegipärast alles 11. mail.817 Niisiis valmistati ette terve Põhjakorpuse Vene pinnale tungimist Narva rinde kaudu. Miks oldi aga esialgseid kavasid – korpus Pihkvasse saata – muudetud?
Nagu Laidoner hiljem meenutas, olid nii tema ise kui ka Põhjakorpuse juhid ning Eestis viibivad vene poliitikategelased seisukohal, et korpuse tegevuse kaugemaks eesmärgiks peab olema Petrogradi vallutamine. Selleks kavatseti esialgu hõivata Vene territoorium Pihkva ümbruses, mida korpus saanuks kasutada oma elavjõu täiendamiseks ning baasina edasiste pealetungide ettevalmistamisel. Laidoner ise leidis, et pärast Pihkva piirkona vallutamist ning kopuse täiendamist, pidanuks väekoondis jätkama pealetungi Pihkva–Staraja Russa–Bologoje suunas või siis teise võimalusena nägi ta Pihkva–Luuga–Novgorod–Tšudovo sihti. Sellega oleks ähvardatud Petrogradi maismaaühendus ülejäänud enamlaste kontrolli all olevast territooriumist ära lõigata, mistõttu vaenlane oleks suurlinna loodetavasti ise maha jätnud.818 Laidoneri hilisemail sõnul oli ta 1918. a veebruaris, pärast Eestist lahkumist, näinud läbisõidul Petrogradist sealset paanikat, mida tekitasid (alusetud) kuulujutud Bologoje vallutamisest Saksa vägede poolt. See tõukaski teda Vabadussõja ajal ülalkirjeldatud plaani kasuks otsustama.819 Taolist kava pooldasid ka kindralmajor Rodzjanko ning teda toetavad ohvitserid, samuti poliitikategelane Ivanov,820 kuid sellele leidus korpuse juhtide seas ühtlasi palju vastaseid. Viimaste arvates tulnuks Petrograd vallutada pealetungidega Narva–Jamburg–
Gattšina üldsihil. Edu korral olnuks oodata Petrogradi kiiremat langemist, sest oli ju vahemaa
814 Käskudetäitja staabiohvitser polkovnik Rosenberg – sõjaminister 19.04.1919: ERA 495–10–80. L 776–776p;
üljuh – PÜK juh 19.04.1919: ERA 495–10–11. L 73.
815 Divstaabül1 – Kinstaabül 21.04.1919: ERA 495–10–80. L 534; divstaapül1 – Kinstaabül 22.04.1919: ERA 495–10–80. L 565; 1. diviisi PVK 24.04.1919: ERA 515–1–994. Ln.
816 Üljuh – PÜK juh, divül1 15.04.1919: ERA 495–10–80. L 448; PÜK juh – üljuh 30.04.1919: ERA 495–10–
80. L 1000.
817 Aruanne 4.–11.05.1919 Tallinnast lahkunud väeosade kohta: ERA 495–10–84. L 372.
818 Laidoner, J. Mõned mälestused: ERA 2124–3–563. L 7, 9.
819 E. Laamani märkmed vestlusest J. Laidoneriga 14.11.1931: ERA 827–1–24. L 61 p.
820 N. Ivanov – divül2 31.03.1919: ERA 518–1–11. L 86–86p; Иванов, Н. О событиях, lk 39; Родзянко, А.
Воспоминания, lk 31.
Narvast Petrogradi lühem kui Pihkvast Tšudovosse või Bologojesse. Kindlasti oli põhjakorpuslaste sooviks üldiselt võimalikult kiiresti Eesti ülemjuhatuse alt vabaneda ning iseseisvaks saada. Laidoner aga leidis kõnealuse pealetungiplaani miinuseks olevat asjaolu, et korpuse peajõud suunataks otse Petrogradi peale, misjärel nad suurlinna sisenedes võisid kontrolli alt väljuda ning demoraliseeruda. Ka polnud maastik Petrogradist lõunas edasise kaitse organiseerimiseks soodne. Linna jooksis lõunast kokku ka rida raudteeliine, mida vaenlane võinuks kasutada täienduste kiireks kohaletoomiseks ning seejärel juba kontsentreeritud vastulöögi andmiseks, et Petrograd tagasi vallutada.821 Korpuse juhtide nõupidamine kaldus siiski esialgu Pihkva suuna kasuks, milleks Laidoner, nagu nägime, 9.
aprillil ka korraldused tegi. Ent varsti pärast seda saabus korpuse ülemale, polkovnik Dzerožinskile kiri kindral Judenitšilt Helsingist. Judenitš avaldas selles soovi, et korpus koondataks Narva suunale, samuti, et korpuse juhatuse koosseisus muudatusi ei tehtaks (mäletatavasti oli kavas Rodzjanko nimetamine korpuse juhatajaks, mis Judenitši soove arvestades nüüd ka ära jäi). Judenitš olevat kirjas ühtlasi väitnud, et temale on lubatud briti laevastiku toetust Läänemerel, samuti lubanud Entente korpust varustada. Uuesti kogunenud korpuse juhtide nõupidamisel saavutasidki nüüd ülekaalu Narva–Petrogradi pealetungisuuna pooldajad.822 Seejärel andiski Laidoner käsu, terve korpus hoopis Narva rindele koondada, nimelt ei pidanud ta võimalikuks Venemaal toimuvate sõjaliste operatsioonide läbiviimise osas venelastele oma tahtmist peale suruda.823 Pärast seda saabus Judenitšilt ka Laidonerile endale kiri (dateeritud 13. aprillile), milles paluti korpuse tegevussuunana säilitada Jamburgi siht. Samas andis Judenitš mõista, et talle on Entente’i poolt lubatud sõjavangide kontingent ning vahendid armee organiseerimiseks, mistõttu ta vajaks vaid luba kasutada selleks baasina Eestit. Judenitš avaldas lootust, et Laidoner teda selles aitab.824 Pole tegelikult teada, et Judenitšile Entente taolisi lubadusi oleks andnud, nagu pole ka teada, et keegi temaga briti laevastiku saatmise üle läbirääkimisi oleks pidanud. Mis puutus Vene baasi organiseerimisse Eestis, siis oli see Eesti ülemjuhatusel käsil juba jaanuarikuust saadik ning nüüd valmistuti ka Venemaale tungima. Judenitšit, kellel polnud tegelikult ei sõdureid ega vahendeid, ent kelle Eesti iseseisvuse vastane suhtumine oli teada, polnud Eesti väejuhatusel hetkel ilmselt mitte millekski vaja.
821 Laidoner, J. Mõned mälestused: ERA 2124–3–563. L 6–7.
822 Родзянко, А. Воспоминания, lk 30–31.
823 Laidoner, J. Mõned mälestused: ERA 2124–3–563. L 7.
824 N. Judenitš – J. Laidoner 13.04.1919: ERA 495–10–11. L 175–176.
Võib, muide, hinnata, et Judenitš oli oma kirjadega teinud enese teadmata Eesti väejuhatuse jaoks olulise teene. Nimelt kui Laidoner 9. aprillil andis käsu, Põhjakorpus Pihkva suunale koondada, siis ei teadnud Eesti väejuhatus, et vaenlane on 2. diviisi vastu tegelikult värskeid jõude koondamas, misjärel 17. aprillil taas Võru suunas pealetungi alustab, sealjuures esialgu edukalt. Tagantjärele tarkusega võiks spekuleerida, et kui Põhjakorpus viibinuks sel hetkel lõunarindel, siis valitsenuks oht, et ettevalmistused pealetungiks Pihkvale saanuks segatud, kui Eesti väejuhatus otsustanuks korpuse osi hoopis vastase pealetungi tõkestamiseks ära kasutada. Kui oletada siiski, et väejuhatusel jätkunuks külma närvi, ning korpuse osi selleks poleks kasutatud, siis valitsenuks ikkagi oht, et Põhjakorpuse pealetung, mis alanuks tõenäoliselt millalgi mai esimesel poolel poleks lihtsalt andnud loodetud tulemusi vaenlase suure ülekaalu tõttu. Kui korpus olekski suutnud vaenlase rindest läbi murda, siis jäänuks ikkagi võimalus, et vastane paisanuks oma jõudude ümbergrupeerimise tulemusena korpuse vastu üha uusi vägesid ning korpuse pealetungihoog vaibunuks. Narva rindel, nagu hiljem näeme, vastasel ülekaalu ei olnud. Samuti ei oodanud nõukogude väejuhatus seal vaenlase pealetungi, samas kui lõunarindel olid pealetungid ja vastupealetungid vaheldunud juba rohkem kui paar kuud.825 Koguteoses “Eesti Vabadussõda” aga väideti, et Eesti vägede kevadise üldpealetungi juures oli “poliitilistel põhjustel ... esimese löögi andjaks ette nähtud”
Põhjakorpus.826 Sellel, et Põhjakorpus 13. mail Eesti kevadise üldpealetungi avas, olid eelkõige siiski vaid sõjalised põhjused. Nimelt, nagu hiljem näeme, polnud Eesti väed lõunarindel samal ajal võimelised suuremaulatuslikku pealetungi arendama. Kui nad seda suutnuks, siis polnuks Põhjakorpus esimese löögi andja.
Pärast Narva rindele koondamist anti Põhjakorpuse 2. kütibrigaadi üksustele, mis olid lõunarindel eelnevalt tõsiseid kaotusi kandnud, pikemat aega puhkust.827 Korpust täiendati veel ka Eesti sõjavangilaagritest saabunud meestega.828 Samas asus korpuse juhatus pealetungiplaani väljatöötamisele, mis kooskõlastati Eesti väejuhatusega.829
Vahepeal olid valminud ka kavad mereoperatsioonideks Kroonlinna ja Balti laevastiku vastu. Tõsi, jääb selgusetuks, kellelt tuli nende väljatöötamiseks initsiatiiv. Igatahes esitas 10.
825 Vt ka Rosenthal, R. Loodearmee, lk 144–145.
826 Eesti Vabadussõda, 2. kd, lk 80.
827 PÜK 2. kütibrigaadi ül – PÜK juh 23.04.1919: ERA 495–10–84. L 65–65p; Rosenthal, R. Loodearmee, lk 131.
828 Vt PÜK staabül – Üljuhstaabül 27.04.1919: ERA 495–10–84. L 64; üljuh – divül2, Kaitseliidu ül, PÜK juh 2.05.1919: ERA 495–10–84. L 63.
829 Rosenthal, R. Loodearmee, lk 139.
aprillil hävitaja “Lennuk” suurtükiohvitser vanemleitnant Benno von Gebhardt Merejõudude juhatajale Pitkale üpris detailse kava, mille kohaselt tuli Eesti merejõudude ootamatu öise reidiga Kroonlinna sadamasse uputada seal seisvad laevad ning maandada sadamas dessant.
Seejärel tulnuks Kroonlinnast Petrogradi viivasse merekanalisse uputada üks laev, mis takistanuks parjasti Petrogradi sadamas seisvatel vaenlase laevastikujõududel sealt edaspidi väljumast. Samas pidanuks paarisajameheline dessantsalk maabuma ka Krasnaja Gorka fordi juures ning õhkima selle suurtükid.830 Võimalik, et Eesti väejuhatus ei lükanud seda kava esialgu tagasi. Nimelt seejärel peagi Helsingisse jõudnud B. von Gebhardt kinnitas seal Judenitši lähikondlasele kontradmiral V. Pilkinile, et taoline operatsioon on ettevalmistamisel, mistõttu palus Pilkinilt viimase käsutuses olevaid agentuurandmeid Balti laevastiku kohta.
Pilkin andnudki neid.831 Kui von Gebhardti plaani eesmärk oli muuta Balti laevastik tegevusvõimetuks ning selles polnud ette nähtud briti laevastiku osalust, siis 19. aprillil
“Lennuki” komandöri nõuniku vanemleitnant Georgi Weigelini poolt esitatud kava Kroonlinna vallutamiseks põhines briti laevastiku osalusel ning eesmärgiks oli Petrogradi vallutamise kergendamine. Plaan nägi ette dessantoperatsiooni Krasnaja Gorka rajoonis, eesmärgiga fort vallutada, misjärel selle suurtükkidest tulnuks avada tuli Kroonlinnale.
Samaaegselt pidanuks Kroonlinna tungima laevastik koos dessandiga. G. Weigelini hinnangul oli operatsiooni tarvis muuhulgas vaja kaks-kolm lahingulaeva või monitori, 10 hävitajat, 8 traalerit, üks vesilennukite baaslaev.832 Ei Eesti ega briti laevastik enne oktoobrikuud siiski mingit operatsiooni Kroonlinna või Krasnaja Gorkat vallutamiseks ette ei võtnud.
Umbes aprilli keskel esitas muide ka poliitik N. Ivanov Laidonerile kirjalikul kujul oma nägemuse strateegilisest pealetungist Baltikumi regioonis Eesti, Vene valgete, Läti, Saksa ja Leedu vägede osavõtul. Plaani detailid ei vääri siinkohal arutamist, sest, nagu osutas ka Laidoner oma resolutsioonis 18. aprillil, tegemist oli fantastikaga, mis ei arvestanud olemasolevaid võimalusi ning reaalset olukorda. Huvi pakub aga Laidoneri märkus sealjuures, et pole veel selge kui sõbralikud Saksa väed Eestile on. Olemasolevate jõududega pidi Laidoneri hinnagul olema võimalik püstitada vaid järgmised eesmärgid: enamlaste väljatõrjumine Liivi lahe äärest, mille tagajärjel moodustuks ühtne rinne (Laidoner mõtles siin ilmselt Eesti ja Läti, aga võimalusel ka Saksa koostööd) ning, teiseks, Põhjakorpuse saatmine
830 Vanemleitnant B. Gebhardti memorandum 10.04.1919: ERA 527–1–28. L 36–37p.
831 Пилкин, В. В Белой, lk 164.
832 Vanemleitnant G. Weigelin – Merejõudude juh 19.04.1919: ERA 527–1–28. L 7–8p.
pealetungile Petrogradi suunas, mille tulemusena võib-olla õnnestuks see linn ka vallutada.833 Kokkuvõttes oli Eesti väejuhatus aprilli keskpaiga seisuga eesmärgiks seadnud üldpealetungi Põhja-Lätis koos Põhjakorpuse pealetungiga Narva rindel.
16. aprillil väljus Tallinna sadamast Eesti laevastikukoondis Pitka juhtimisel. Kaasa võeti Meredessantpataljon, aga ka soomusauto “Wahur” ning hiljuti ehitatud K.-r.
soomusrong “Heinaste”. Viimane kavatseti pärast Heinaste vallutamist sealsel sadamasillal olevatele rööbastele asetada.834 (Hiljem olevat küll selgunud, et sadamasillalt olid rööpad veel maailmasõja alguses ära võetud.)835 Näib, et enne dessanti kavatses Pitka siiski Liepājas asuva briti laevastikukoondise ülema, kontradmiral Sir Walter Henry Cowaniga kohtuda, et oma tegevus temaga kooskõlastada.836 Liivi lahes osutusid jääolud aga ikka veel laevastiku tegevuseks sobimatuks ning Ruhnust kaugemale ei suudetud tungida. 23. aprilli seisuga hinnati, et dessandi Heinastesse saab läbi viia mitte enne nädala möödumist.837 Kuna Tallinnas levisid samas ärevad kuulujutud, et Eesti Vabariigile vaenulikud jõud plaanivad Asutava Kogu kokkuastumise puhul pealinnas mässu, siis kutsuti Pitka 23. aprilliks koos sõjalaevadega ning Meredessantpataljoniga sinna igaks juhuks tagasi korda tagama.838 Nimelt olid sakslased Liepājas hiljuti, 16. aprillil, sooritanud putši, kukutades Läti Vabariigi valitsuse. Ilmselt kardeti, et kohalikud baltisaksa ringkonnad üritavad nüüd ka Eestis midagi sarnast, et takistada Asutava Kogu kokkuastumise järel planeeritavaid uuendusi, sealhulgas maareformi.839 Laidoner isiklikult ei näinud siiski põhjust eriliseks muretsemiseks, märkides 2. diviisi ülemale Puskarile, et Asutavat Kogu ollakse valmis kaitsma, “ükskõik, kust küllest pealetungimie tuleks”. Puskar arvas samas aga, et Balti pataljon tuleks laiali saata ning soovitas karta ka Vene valgeid, kes olid ta sõnul samuti Asutava Kogu vastaselt meelestatud.840
833 “Operatsiooniplaani projekt Vene enamlaste vastu, mis põhineb ühisel rindel Loode-Venemaal”, dateerimata ja üljuh resol 18.04.1919: ERA 495–10–61. L 13–15p.
834 Kirchhoff, R. Soomusauto osavõtt Heinaste dessantoperatsioonist. Masinakiri, 1936: ERA 2124–3–403. L 1–
2.
835 Ambassador. Mälestused sõjalaewastikust 1918–1919 aastal. // ”Sõduri” lisa. 1921, nr 5, lk 24.
836 Vt Merejõudude juh – üljuh 18.04.1919: ERA 527–1–26. L 12.
837 Kinstaabül – divstaabül3 23.04.1919: ERA 495–10–80. L 608.
838 Sammalsoo, P. Merevägi Vabadussõjas. Käsikiri autori valduses; Varma, A. Merevägi, lk 65.
839 Vt allkirjastamata ja dateerimata ettekanne ning Üljuhstaabül resol 3.05.1919: ERA 495–10–23. L 54.
840 Kõnelus üljuh – divül2 19.04.1919: ERA 495–10–80. L 498–502.