Põhitooni roll vältetajus

Mis rolli ikkagi mängib vältevahelduses põhitooni varieerumine? Kas eesti keelt võib pidada toonikeeleks, kas põhitoon on see, mis eristab teist ja kolmandat väldet, või on see n-ö tasuta kaasaanne kestusmust-rite varieerumisel? Neile küsimustele on vastust otsitud tajukatsete abil.

Taju-uurimused on näidanud, et põhitoon on määrava tähtsusega tunnus teise ja kolmanda välte eristamiseks. Lehiste (1975) kasutas sünteesitud stiimuleid erinevate S1/S2 kestussuhetega ja kolme eri-neva põhitoonikontuuriga : lame (monotoonne 120 Hz), alla astuv (ingl step-down) (S1 120 Hz ja S2 80 Hz, tüüpiline Q2) ja langev (S1 120–80, S2 monotoonne 80 Hz, tüüpiline Q3). Tulemustest selgus, et lameda põhitooniga stiimulite puhul eristati teist ja kolmandat väldet peamiselt kestussuhete põhjal. Kui põhitoonikontuur oli langev, eelis-tati kolmandat väldet, aga kui põhitoon oli alla astuva mustriga, ei tajutud kolmandat väldet isegi siis, kui kestussuhted olid tüüpilised Q3 sõnale. Esimest väldet eristati teisest sõltumata põhitoonist.

Sarnase eksperimendi tegi ka Arvo Eek (1980a,b), kasutades resünteesitud loomulikust kõnest salvestatud stiimuleid, kus muudeti esimese ja/või teise vokaali kestust. Q1 ja Q2 baassõnade põhitoon esi-meses silbis tõusis, Q3 sõnas langes, ja seda ei muudetud. Tulemused näitasid, et kui ainult kestussuhteid muudeti, sai esmavältelisest sõnast teisevältelise ja vastupidi. Kolmandavältelist sõna aga esma- või

teisevältelisest sõnast ainult kestust muutes ei saanud, samuti ei saanud kolmandavältelisest sõnast esma- või teise vältelise sõna taju (Eek 1980a). Kolmandat väldet tajuti esma- või teisevältelisest baas-sõnast ainult siis, kui lisaks kestusele manipuleeriti ka põhitooni , muutes selle langevaks (Eek 1980b).

Need tulemused on saadud vokaalikeskse malliga stiimulitel, mis on läbivalt helilised (või on helitud ainult silbialguskonsonandid), tüüpiliselt on kasutatud minimaalkolmikuid sada–saada–saada või jama–jaama–jaama. Lippus jt (2009) viisid läbi sarnase kestustega manipuleeritud stiimulitega katse, kus testiti nii vokaalikeskset kui konsonandikeskset malli. Loomulikust kõnest salvestatud sõnadest sünteesiti stiimulid nii, et muudeti ainult kas esimese vokaali (sada–

saada–saada, vt joonis 4.6 vasak veerg) või vokaalidevahelise klusiili (kada–kata–katta, vt joonis 4.7 vasak veerg) kestust . Põhitoon oli vokaali keskse malliga Q1 ja Q2 baassõnades esimeses vokaalis lame ja langes teise vokaali jooksul, Q3 baassõnas langes algusest peale (vt joonis 4.6). Esimest ja teist väldet eristati alati vastavalt V1/V2 kestus-suhtele, kuid vokaalikeskse malliga sõnades, mille põhitoon oli esimeses silbis kõrge ja lame (sünteesitud Q1 ja Q2 baassõnadest), ei suude tud eristada teist ja kolmandat väldet (vt joonis 4.6 parem veerg). Kon so-nandikeskse malliga sõnades, kus helitu klusiili tõttu ei olnud põhitooni liikumine võimaliku lisatunnusena saadaval, eristati alati teist ja kol-mandat väldet vastavalt kestussuhetele (joonis 4.7 parem veerg).

Toetudes oma varasemate tajutestide tulemustele, esitab Lehiste (Lehiste, Danforth 1977) eesti vältetaju foneetiliste tunnuste hierarhia, kus põhitoon järgneb V1 kestusele (või S1 riimi kestusele konsonandi-keskse malliga sõnades). Terve takti piires vaadatuna on esimeses ja teises vältes põhitoonitipp rõhulise silbi tuuma lõpus ja langeb märkimis väärselt rõhutu silbi jooksul. Kolmandas vältes algab põhi-tooni langus juba varakult esimeses silbis ja langemine jätkub rõhutus silbis. Kõigi oma tajukatsete tulemustele tuginedes järeldab Lehiste, et vältevastandus on binaarne: silbisuhted eristavad lühikest pikast, aga pika ja ülipika välte eristamiseks on vaja põhitooni (Lehiste 1997a;

2003). Arvo Eek (1980b) järeldab oma tajukatsete põhjal samuti, et eesti keele välde on kombinatsioon pikkusest ja aktsendist (ingl dura-tional-accentual): Q1 vs. Q2 on lühikese-pika vastandus, aga Q2 vs. Q3 on mõlemad pikad, vastandus on kerge ja raske aktsendi vahel (ingl lax-long ja tense-long).

Joonis 4.6. Vokaalikeskse malliga sõnadest sada (Q1), saada (Q2) ja saada (Q3) sünteesitud stiimulid (vasakul) ja tajutesti tulemused (paremal).

Kestus (ms)

Põhitoon (Hz)140 100 140 100

100140

100140

100140 05080110140170200230260290V2=121

Q1 sada: stiimulid 1S1/S2 = 0.4 2S1/S2 = 0.7 3S1/S2 = 0.9 4S1/S2 = 1.2 5S1/S2 = 1.4 6S1/S2 = 1.6 7S1/S2 = 1.9 8S1/S2 = 2.1 9S1/S2 = 2.4 Kestus (ms)

Põhitoon (Hz)140 100 140 100

100140

100140

100140 05080110140170200230260290V2=101

Q2 saada: stiimulid 1S1/S2 = 0.5 2S1/S2 = 0.8 3S1/S2 = 1.1 4S1/S2 = 1.4 5S1/S2 = 1.7 6S1/S2 = 2 7S1/S2 = 2.3 8S1/S2 = 2.6 9S1/S2 = 2.9 Kestus (ms)

Põhitoon (Hz)140 100 140 100

100140

Kestus (ms)

Põhitoon (Hz) 140 100 140 100

100140

100140

100140 05080110140170200230260290V1=83V2=127

Q1 kada: stiimulid S1/S2 = 0.71 S1/S2 = 0.92 S1/S2 = 1.13 S1/S2 = 1.44 S1/S2 = 1.65 S1/S2 = 1.86 S1/S2 = 2.17 S1/S2 = 2.38 S1/S2 = 2.59 Kestus (ms)

Põhitoon (Hz) 140 100 140 100

100140

100140

100140 05080110140170200230260290V1=65V2=116

Q2 kata: stiimulid S1/S2 = 0.51 S1/S2 = 0.72 S1/S2 = 13 S1/S2 = 1.34 S1/S2 = 1.55 S1/S2 = 1.86 S1/S2 = 27 S1/S2 = 2.38 S1/S2 = 2.59 Kestus (ms)

Põhitoon (Hz) 140 100 140 100

100140

Q3Q3Q3 Joonis 4.7. Konsonandikeskse malliga sõnadest kada (Q1), kata (Q2) ja katta (Q3) sünteesitud stiimulid (vasakul) ja tajutesti tulemused (paremal).

Lippus jt (2011) uurisid, kas teise ja kolmanda välte eristamist saab tingida ka ainult muutus põhitoonikontuuris . Teisevältelisest sõnast saada sünteesiti põhitoonikontuuri muutes viis stiimulit, muutes põhitooni languse pikkust ja asukohta esimese silbi jooksul. Häälikute kestust ei muudetud. Selle katse põhitulemus on, et tüüpilisest teise välte sõnast saab põhitoonikontuuri muutes kolmandavältelise sõna.

Teisevältelist sõna tajuti kolmandavältelisena, kui selle esimese silbi põhitoonikontuur muuta lamedast langevaks. Optimaalne kolmanda välte põhitoonikontuur peab esimese silbi jooksul sisaldama lameda põhitooniga kõrget ja madalat platood , mida ühendab omavahel järsk langus (vt joonis 4.8). Ka languse asukoht on välte eristamise puhul oluline: teist väldet tajutakse siis, kui põhitoon langeb rõhulise vokaali alguses või lõpus, kolmandat väldet tajutakse kõige tihedamini siis, kui langus on täpselt vokaali keskel. Need tulemused osutavad, et kolmanda välte tajumiseks peab rõhulises vokaalis olema nii kõrge kui madal platoo olemas, aga põhitooni langus peab algama rõhulise silbi vokaali esimese poole lõpus.

Katse 1: >50% Q2 vastuseid

Kestus (ms)

Põhitoon

150 200 250 300 350 400 450 66%

Katse 1: >50% Q3 vastuseid

Kestus (ms)

Põhitoon

150 200 250 300 350 400 450

52%69%71%64%

Katse 2: >50% Q2 vastuseid

Kestus (ms)

Põhitoon

150 200 250 300 350 400 450

63% 51%78%

Katse 2: >50% Q3 vastuseid

Kestus (ms)

Põhitoon

150 200 250 300 350 400 450

62%67%

Joonis 4.8. Manipuleeritud põhitoonikontuurid, mida tajuti teise vältena (vasakul) ja kolmanda vältena (paremal). Arv toonikontuuride kohal näitab vastava vastuse andmise sagedust protsentuaalselt. (Lippus jt 2011 tulemuste põhjal)

Tajutestid näitavad, et põhitoon võib osutuda teise ja kolmanda välte eristamisel määravaks. Ühelt poolt konflikt teise välte rõhulise silbi lameda põhitooni ja kolmandale vältele iseloomulike silbikestus-suhete vahel takistab kolmanda välte tajumist (Lippus jt 2009), teiselt poolt võib kolmandale vältele iseloomulik langev põhitoon rõhulises silbis esile kutsuda kolmanda välte tajumist ka siis, kui kestussuhted viitavad teisele vältele (Lippus jt 2011) või kui kestussuhted ei anna piisavalt informatsiooni teise ja kolmanda välte eristamiseks (Salveste 2011). Sarnaselt võtab kokku oma doktoritöös esitatud eesti ema-keelega katseisikute tajukatsete tulemused ka Lya Meister (2011):

Q2-Q3 kategooriapiir varieerub küllaltki suurtes piirides, sõltuvalt silpide kestussuhtest ning põhitoonikontuurist.

Eesti kolme välte süsteemi kujunemist on seletatud Suure Rütmi-nihke teooriaga (vt Eek, Help 1986, 1987). Lehiste (2003) on oma välteid käsitleva uurimistöö kokkuvõtteks järeldanud, et eesti keel on muutumas kvantiteedikeelest (tooni)aktsendikeeleks. Kolmanda välte ülipikkust seletatakse asepikendusena, st kui sõnast kadus teine silp, siis esimene silp pikenes, ning ülipikk rõhuline silp kannab nüüd põhitoonikontuuri , mida varem kandis kahesilbiline üksus (Lehiste 1978a; 2003).

Alternatiivset seletust põhitooni rollile vältetajus pakub univer-saalne psühhoakustiline põhitooniefekt tajutud kestusele : sama kes-tuse korral tajutakse dünaamilise põhitooniga kõneüksusi pikemana kui monotoonse põhitooniga kõneüksusi ja põhitooni varasema tipuga kõneüksusi pikemana kui monotoonse põhitooniga või hili-sema tipuga kõneüksusi (Lehiste 1976). Seoseid kestuse ja põhitooni vahel on leitud nii toonikeeltest kui ka teistest kvantiteedikeeltest (Järvikivi jt 2010; Lehnert-LeHouillier 2010; Yu 2010), ja kuigi see psühhoakustiline efekt toimib keeleüleselt, on sellele tundlikumad katseisikud, kelle emakeeles on kas toon või pikkus fonoloogilise kategooriana kasutusel (Aalto jt 2013; Šimko jt 2015).