Eesti keele tooniaktsendid

Eesti keele intonatsiooni fonoloogiat on oma doktoritöös käsitlenud Eva Liina Asu (2004). Selles töös on välja pakutud esimene eesti keele intonatsiooniloend, tuginedes nii loetud kui spontaanse kõne intonat-siooni analüüsile (vt tabel 5.1). Lühiülevaate eesti keele intonatintonat-siooni fonoloogiast võib leida ka Asu artiklist „Towards a phono logical model of Estonian intonation“ (2005b). Järgnevas tuuakse näiteid kõigi tabelis 5.1 esitatud intonatsiooniüksuste kohta.

Tabel 5.1. Eesti tooniaktsentide ja piiritoonide loend Intonatsioonilised

Kõrge algusega alla astunud kõrge

Piiritoonid %

H%

Ilma põhitooni muutuseta fraasipiiri vahetus läheduses

Kõrge fraasilõpp

Eesti keele kõige tavalisem tooniaktsent on H*+L . See tooniaktsent tähistab intonatsioonikontuuri (lokaalset) langust kõrge tooniga rõhuliselt silbilt madala tooniga rõhutule ja väljendub intonatsiooni-kontuuri üldiselt üles-alla kulgevas kujus. Minnes tagasi joonisel 5.1 esitatud näite juurde, võib öelda, et selles lausungis on kaks H*+L tooniaktsenti, mis on seotud sõnadega lähed ja kooli. Kõrged toonid joonduvad lausungi kahe prominentse silbiga lä- ja koo-, millele järg-neb laskumine madalale toonile.

Joonis 5.2. H*+L tooniaktsenti kandvad stiliseeritud põhitoonikontuurid esma- ja teisevältelistes (ülemine rida) ja kolmandavältelistes kahesilbilistes sõnades (alumine rida). Katkendliku joonega on märgitud võimalikud muud foneetilised realisatsioonid. Hallid ribad tähistavad rõhulisi ja valged rõhutuid silpe (Asu 2004: 40–41).

Foneetiliselt võib tooniaktsent realiseeruda erinevalt, nagu on näha ka joonisel 5.1, kus sõnas lähed paikneb põhitoonitipp kahe silbi piiril, aga sõnas kooli rõhulise silbi sees; fonoloogiliselt on aga tegemist sama tooniaktsendiga. Joonisel 5.2 on toodud viis erinevat võimalikku H*+L tooni foneetilist realisatsiooni stiliseeritud põhitoonikontuuridena loetud kõne materjalide põhjal. Ülemises reas on esma- ja teisevälte-liste kahesilbiteisevälte-liste sõnade võimalikud realisatsioonid lausungilõpuli-ses positsioonis. Hallid ribad tähistavad rõhulisi silpe ja valged rõhu-tuid . Jooniselt on näha, et põhitoonitipp võib paikneda kas kahe silbi piiril või rõhulise silbi sees. Langusele võib eelneda tõus või ühtlane kõrge platoo . Joonise alumisel real on kolmandavälteliste kahesilbiliste sõnade stiliseeritud intonatsioonikontuurid. Nagu kolmandavältelistele sõnadele iseloomulik, esineb põhitoonitipp varem kui (esma- ja) teise-vältelistes sõnades ja põhitooni langus lõpeb juba rõhulise silbi sees, rõhutu silbi toon on madal ja lame. Ka siin võib langusele eelneda tõus või ühtlane kõrge platoo .

Asu (2004: 41) väidab, et hoolimata sellest, et foneetiliselt reali-seerub põhitoonikontuur eesti keele eri väldete puhul erinevalt, pole AM-teooria seisukohast erivälteliste sõnadega intonatsioonimustrite fonoloogiline eristamine oluline. Põhitoonitippude erinev – kas vara-sem või hilivara-sem – ajastus on lausungi ajalise peenstruktuuriga seotud nähtus, mis on küll kategoriaalne leksikaalsel tasandil, kuid mitte lause-tasandil. Paljude keelte uurimise põhjal on täheldatud, et intonatsiooni-kontuuri tippude ajastus sõltub mitmetest asjaoludest, näiteks tooni-aktsendi asukohast lauses (vt Ladd jt 2009), aktsentuee ritud vokaali fonoloogilisest pikkusest (nt Ladd jt 2000; 2009) ja aktsentueeritud silbile järgnevate rõhutute silpide arvust (Silverman, Pierrehumbert 1990; Prieto jt 1995). Eesti keele kohta on Plüschke (2013) näidanud, et H*+L tooniaktsendis oli H* ajastus varasem, kui sellele järgnes vaid üks rõhutu silp, ja hilisem, kui järgnevaid rõhutuid silpe oli kolm. Ka Asu ja Salveste (2012) leidsid Kihnu spontaankõne põhjal, et H* ajastus oli oluliselt hilisem, mida rohkem rõhutuid silpe sellele järgnes.

Eesti keele tooniaktsentide loendis on eraldi tähistatud ka nn üles astunud langev tooniaktsent, mida märgitakse ülespoole suunatud nooleotsaga H*+L tooniaktsendi ees: ^H*+L. Jooniselt 5.3 on näha küsilausungi põhitoonikontuur, kus pärast esimest H*+L tooni-aktsenti on iga järgnev tooniaktsent eelnevast kõrgema algusega ja see pärast tähistatud ^H*+L-ga. Asu (2004) on näidanud, et selline tooni aktsent esineb sagedasti küsilausete puhul (vt ka alapeatükk 5.3.4).

H*+L ^H*+L

^H*+L

^H*+L

200 300 400

Põhitoon (Hz)

Kas sa värvid ära ka tüüri ja kiilu

Aeg (ms)

0 250 500 750 1000 1250 1500

Joonis 5.3. Lausungi Kas sa värvid ära ka tüüri ja kiilu ostsillogramm ja põhitoonikontuur.

Tihti esinevaks tooniaktsendiks eesti keeles on ka H+L* ehk madal rõhuline silp , millele eelneb kõrge rõhutu silp . Sellise tooniaktsendi puhul toimub intonatsioonikontuuris (järsk) laskumine kõrgelt (rõhutult) toonilt madalale (rõhulisele). Jooniselt 5.4 võib näha, et H+L* aktsendile eelneb lihtne kõrge toon H*, mille järel ei toimu põhitoonikontuuris langust madalale toonile, vaid hääletoon jääb kõrge platoona püsima kuni järsu laskumiseni madalale aktentueeri-tud silbile Tuu-. Asu (2004) materjalist selgus, et H+L* tooniaktsent esineb ainult väitlausetes (vt ka alapeatükk 5.3.4). Sagedasti esineb H+L* just lausungilõpulises positsioonis pärast sidesõna ja (nt lau-sungis Too mulle palun võid, sinki ja moosi paikneb H+L* silbil moo-) ning öeldistäitel pärast verbi olema (nt Minu vanaisa oli kuulus või Paat on valmis). Sellest võib järeldada, et madala rõhulise silbiga rõhutatakse mingi mõtte lõpetatust. Samas esines H+L* tihti ka saate-lausete viimasel elemendil (nt sõnal suunas lausungis Ta osutas lae suunas: „Kas see on see tala?“). Eesti H+L* tooniaktsendi foneetikat ja fonoloogiat on Asu ja Nolan (2007) põhjalikumalt käsitlenud pikemas artiklis, kus põhjendatakse tooniaktsendi fonoloogilist analüüsi, tugi-nedes nii foneetilistele mõõtmistele kui ka sarnaste tooniaktsentide analüüsile muudes keeltes.

H*

H+L*

200 300 400

Põhitoon (Hz)

Ja minu nimi on Tuuli

Aeg (ms)

0 250 500 750 1000

Joonis 5.4. Lausungi Ja minu nimi on Tuuli ostsillogramm ja põhitooni kontuur.

Joonisel 5.5 on näha nn alla astuv intonatsioonimall, mis esines Asu (2004) analüüsitud spontaankõnes . Sellise malli puhul toimub into-natsioonikontuuri astmeline laskumine; iga alla astunud prominentne

silp realiseerub platoona , millele järgneb (järsk) laskumine uuele veel madalamale platoole. Selliste kontuuride märgendamiseks on eesti intonatsiooniloendis kasutusele võetud tooniaktsent H+!H* , kus kõrgele rõhutule toonile järgneb alla astunud kõrge siht märk, mida AM-traditsioonis märgendatakse tavaliselt H*-le eelneva hüüumärgiga.

H*

H+!H*

H+!H*

200 300 400

Põhitoon (Hz)

Ja lähed üle kivide

Aeg (ms)

0 250 500 750 1000 1250

Joonis 5.5. Lausungi Ja lähed üle kivide ostsillogramm ja põhitoonikontuur.

Tõusvat intonatsiooni kasutatakse eesti keeles eelkõige spontaan-kõnes intonatsioonifraasi lõpus. Asu ja Nolan (1999) on näidanud, et tõusva intonatsiooniga hääldatud erivälteliste kahesilbiliste sõnade puhul algab põhitoonikontuuri tõus kõigi väldete puhul vahetult enne kahe silbi piiri. Eesti intonatsiooniloendis on tõusva intonatsiooni tähistamiseks kaks võimalust, kuna tõus võib realiseeruda kahel foneetilisel kujul: esimesel juhul järgneb madalale toonile rõhulisel silbil kõrge toon rõhutul silbil (L*+H), mis jääb ühtlase platoona püsima kuni fraasi piirini, mille märgendamiseks kasutatakse 0%

piiritooni (vt joonis 5.6). Fonoloogilises märgenduses kasutatakse tooniaktsenti L*+H.

L*+H

0%

200 300 400

Põhitoon (Hz)

Mööda mere- randa

Aeg (ms)

0 250 500 750 1000 1250 1500 1750

Joonis 5.6. Lausungi Mööda mereranda ostsillogramm ja põhitoonikontuur.

H*+L

L*

H%

200 300 400

Põhitoon (Hz)

Ja kus on siis Tuuli

Aeg (ms)

0 250 500 750 1000

Joonis 5.7. Lausungi Ja kus on siis Tuuli ostsillogramm ja põhitoonikontuur.

Teisel juhul algab tõus samuti madalalt toonilt, aga lõpeb fraasipiiri vahetus läheduses (vt joonist 5.7). Suurema arvu madalate rõhutute silpide puhul toimub tõus alles vahetult enne fraasipiiri. Selliseid kon-tuure märgendatakse madala rõhulise tooni L* ja kõrge piiritooni H%

järjendiga. Joonisel 5.7 oleval näitel on rõhuline silp Tuu- madala tooniga ja seega tähistatud L*-ga, põhitooni tõus jätkub kuni lausungi päris lõpuni, mis tähistatakse kõrge piiritooniga H%.

Tõusva intonatsiooni esinemisest ja kahe erineva tõusva kontuuri funktsioonidest spontaansetes dialoogides on lähemalt juttu alapea-tükis 5.5.1.