Eesti vokaalisüsteemi põhijooned

Vokaalide arvu poolest kuulub eesti keel maailma keelte hulgas suure vokaalivaraga keelte hulka³. Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi /i ü u e ö õ o ä a/, mis hääldatakse vastavalt IPA märkimistavale [i y u e ø ɯ/ɤ o æ ɑ].

3 Maailma keelestruktuuride atlases („The World Atlas of Language Structures (WALS)“) on loetud keskmise vokaalivaraga keelteks keeled, kus esineb 5–6 vokaali (sellised keeled moodustavad 51,2% uuritud 564 keelest), väikese vokaalide arvuga (2–4 vokaali) keeli on 16,3% ja suure vokaalide arvuga (üle 6 vokaali) keeli 32,5% (Maddieson 2013b).

Vokaalide artikulatsiooni uurimine on osutanud, et /õ/ võidakse sõltuvalt kõnelejast hääldada kas kõrge või keskkõrge tagavokaalina (vastavalt [ɯ] või [ɤ], vt lähemalt 2.2).

Joonisel 2.1 on esitatud eesti keele vokaalid vokaalidiagrammil , kus /õ/-d esindab keskkõrge tagavokaal, ning toodud minimaalpaare ehk sõnapaare, kus samasuguse häälikustruktuuriga sõnas ühe hää-liku väljavahetamine teise vastu muudab sõna tähendust. Keeleselja tõusuastme järgi saab eesti vokaalid jagada järgmiselt: kõrged vokaa-lid [i y (ɯ) u], keskkõrged vokaalid [e ø ɤ o] ja madalad vokaalid [æ ɑ]⁴. Vastavalt sellele, millisel keeleselja osal paikneb keeleselja tõusu kõige kõrgem punkt, jagunevad vokaalid eesvokaalideks [i y e ø æ], mille hääldamisel keeleselja eesosa liigub kõva suulae poole, ja tagavokaalideks [u (ɯ)/ɤ o ɑ], mille hääldamisel keeleselja tagaosa liigub pehme suulae poole. Vokaalipaarides [i y], [e ø] ja [ɤ o] (või [ɯ u]) eristab vokaale huulte asend: vokaalide [i e (ɯ)/ɤ]

hääldamisel ei ümardata huuli, nii et need on illabiaalsed ehk ümar-damata vokaalid, aga vokaalide [y ø u o] hääldamisel ümardatakse huuled, nii et need on labiaalsed ehk ümarvokaalid. Illabiaalvokaalid on lisaks [æ] ja [ɑ].

Joonis 2.1. Eesti artikulatoorne vokaaldiagramm (Asu, Teras 2009).

4 Paul Ariste (1953: 56–57) on märkinud, et „Lähtudes keeleselja ja suulae vahel olevast õhukanali avarusest, on mõne keele käsitluses madalaid vokaale nimetatud ka avarateks, keskkõrgeid keskavarateks ja kõrgeid kitsasteks“. Allan Vurma (1996: 66) eeskujul võiks kasutada ka termineid kinnine, poolkinnine, lahtine vokaal (vrd ingl close, close-mid, open vowel), „mis näitavad ala- ja ülalõua vahelise ava suurust (ehk teiste sõnadega seda, kui palju on suu lahti)“, aga siinses käsitluses jäädakse siiski laiemalt kasutatavate terminite kõrge, keskkõrge, madal juurde.

Eesti vokaalide põhilistest distinktiivtunnustest esitab ülevaate tabel 2.1, kus on tärniga märgitud need tunnused, mille suhtes on uurijad olnud eri seisukohtadel.

Tabel 2.1. Eesti keele vokaalide distinktiivtunnused.

i ü u e ö õ o ä a

kõrge + + + – – –* – – –

madal – – – – – – – + +

ees + + – + + – – + –

taga – – + – – +* + – +

ümar – + + – + – + – –

Eesti keele vokaalisüsteem on omapärane selle poolest, et kõrgeid vokaale on vähem kui keskkõrgeid . Selle fonoloogilise tüpoloogia seisu kohalt ebatavalise olukorra vältimiseks on määratletud vokaali /õ/ ka kõrge vokaalina (vt nt Hint 1998b: 49; Viitso 1981: 67). Enamik akustilisi uurimusi osutab siiski, et /õ/ on akustiliselt pigem keskkõrge vokaal [ɤ] (vt lähemalt 2.3). Kuna vokaalide artikulatsiooni uurimine on näidanud, et /õ/ võidakse hääldada sõltuvalt kõnelejast kas kõrge või keskkõrge tagavokaalina, ja tajukatsed näitavad, et /õ/ tajupiir-kond ulatub nii keskkõrge kui ka kõrge tagavokaali ruumi (vt lähe-malt 2.4), on Arvo Eek ja Einar Meister (1994b: 549) nimetanud /õ/

kõrgemate kõrgusastmete suhtes indiferentseks mittemadalaks taga-vokaaliks. /õ/-d on siiski määratletud ka keskvokaalina (vt nt Ariste 1953: 63)⁵, kuid fonoloogiliselt on tegemist tagavokaaliga ja sellega ei ole vastuolus ka foneetilised andmed (vt 2.3.1).

Eesti keele primaarvokaalid on /a e i o u/, mille esinemisele ei ole piiranguid. Need esinevad nii esi- kui ka järgsilpides (vt siiski /o/

kohta allpool) ja diftongis teise vokaalina. Sekundaarvokaalid /ü ö õ ä/ ei esine tavaliselt järgsilpides (v.a võõrsõnad) ega ole diftongis teiseks vokaaliks. Primaarvokaalide esinemissagedus on sekundaar-vokaalide omast tunduvalt suurem. Tartu Ülikooli (TÜ) eesti keele spontaanse kõne foneetilises korpuses on lühikeste ja pikkade vokaa-lide⁶ esinemisprotsendid järgmised: primaarvokaalidest /a/ 29%, /e/

5 Keskvokaalina [e] tähistatakse /õ/ ka soome-ugri foneetilises transkriptsioonis .

6 Pikk vokaal on arvutamisel loetud üheks, mitte kaheks vokaaliks.

̮

24%, /i/ 19%, /u/ 11% ja /o/ 10% lühikeste ja pikkade vokaalide üld-arvust (427 657 vokaali), aga sekundaarvokaalidest /ä/ 3%, /ü/ 3%, /õ/

2% ja /ö/ 0,3% vokaalide üldarvust⁷. Korpuse kõigi vokaalide kogu-hulgast (620 566 vokaali) arvestatuna⁸ on vokaalide esinemissagedu-sed selliesinemissagedu-sed: primaarvokaalidest /a/ 27%, /e/ 25%, /i/ 22%, /u/ 10%

ja /o/ 8%, sekundaarvokaalidest /õ/ 3%, /ä/ 3%, /ü/ 2% ja /ö/ 0,3%.

Liina Lindström ja Karl Pajusalu (2003: 248, tabel 6) on toonud lühikeste ja pikkade vokaalide esinemisprotsendid eesti murretes ning saanud keskmurde lühikeste ja pikkade vokaalide kohta tule-mused, mis sarnanevad suures osas eelpool toodutega: primaar-vokaalidest /a/ 28%, /i/ 24%, /e/ 21%, /u/ 9% ja /o/ 8% vokaalide üldarvust, sekundaarvokaalidest /ä/ 5%, nii /õ/ kui ka /ü/ 3% ja /ö/

0,3% vokaalide üldarvust. Eesti keele suurema esinemissagedusega vokaalid on /a/, /e/ ja /i/, neist mõnevõrra väiksema sagedusega /u/ ja /o/, millest veel väiksema esinemissagedusega on sekundaarvokaalid, mille esinemissagedus on enam-vähem sarnane, v.a kõige väiksema esinemissagedusega /ö/-l, mida esineb alla poole protsendi.

Kõik eesti keele 9 vokaali esinevad pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina ehk üksiktäishäälikuna , kusjuures pikad vokaalid esinevad ainult pearõhulistes silpides. Pearõhulise silbi lühikesed ja pikad vokaalid ei erine oluliselt kvaliteedi poolest, kuid pikad vokaalid on hääldatud lühikestest täpsemalt ja selgemalt (vt selle kohta lähemalt 2.3.2).

Eesti vokaalisüsteemi fonoloogilistes käsitlustes võib leida kolm erinevat lühikeste ja pikkade monoftongide käsitlust. Neist ühe järgi on kolmes vältes sõnade lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalid eri vokaal-foneemid (V, V, V) (vt nt Ariste 1953: 102). Selline lähenemine tuleneb sellest, et välde seotakse häälikukestusega. Teise käsitluse järgi esinda-vad kõiki vokaale lühikesed ja pikad segmentaalfoneemid (nt kuma /k´uma/, kuuma /k´ūma/ – /k`ūma/) (vt nt Tauli 1972: 12; Viitso 1981: 68; EKG I 1995: 103). Võimalikuks on sealjuures siiski peetud

7 Andmed on kogutud, kasutades TÜ eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse otsingumootorit ja otsides sõnatasandilt (st ortograafilise kirjapildi, mitte tegeliku häälduse järgi) järgmiselt: konsonantide vahel olevad lühikesed ja pikad vokaalid, absoluutses sõna alguses ja lõpus olevad lühikesed ja pikad vokaalid ning lisaks pikad vokaalid ii, uu, üü, millele järgneb a, e või u (http://

www.murre.ut.ee/otsing/ekskfk.php. Vaadatud 22.04.2016).

8 Pikk vokaal on arvutamisel loetud üheks vokaaliks, kaasatud on ka diftongide osisvokaalid.

ka interpretatsiooni, et „Segmentaalüksustena on olemas (lühikesed) foneemid, millele võib lisanduda suprasegmentaalse üksusena pikkus“

(selle seisu koha järgi oleks eesti keeles 9 vokaalfoneemi, mis teatud tingimustel võivad saada pikaks) (EKG I 1995: 103, vt ka Lehiste 1960b:

24; Ehala 2003: 29). Tiit-Rein Viitso (1981: 67–68) on siiski tõlgen-danud „pikki monoftonge vastavatest lühikestest monoftongidest erinevate üksik foneemidena“, tuues üheks põhjenduseks, et erinevalt diftongidest pole monoftongis kaks vokaali tajutavad. Lisaks on Viitso leidnud, et pika monoftongi pidamisel kahe ühesuguse vokaalfoneemi järjendiks ei ole piisavaks põhjenduseks ka analoogia diftongide ja monoftongide tekkimisel laadivahelduse tulemusel (nt mägi : mäe, regi : ree), sest sageli „on laadivahelduse, täpsemalt klusiili kao läbi tekkinud diftongidel ja monoftongidel väga vähe ühist vastava klusiiliga vormi-des esinevate vokaalidega“, nt tegu : teo, lugu : loo, ning selline keele-ajalooline analoogia ei „luba teha nüüdiskeele kohta käivaid üldistusi“.

Kolmanda käsitluse järgi on peetud Viitsogi poolt esile toodud põh-jusel (pikad monoftongid käituvad sarnaselt diftongidega) pikki monof-tonge kahe samasuguse vokaalfoneemi järjenditeks (vt nt Harms 1962:

27; Hint 1998a: 90; Eek 2008: 54, aga ka Viitso 1963a: 18). Arvo Eek ja Einar Meister (1999a: 531) on leidnud, et kuna lühikeste ja pikkade vokaalide kvaliteedierinevused ei ole nii suured, ei peaks neid pidama eri foneemideks. Nad peavadki seda üheks argumendiks, miks lugeda pikad monoftongid kahe samasuguse segmentaalfoneemi järjenditeks, nt keda /keta/, keeda /keeta/ – /kee:ta/; kuri /kuri/, kuuri /kuuri/ – /kuu:ri/. Teise argumendina on nemadki nimetanud pikkade monof-tongide käitumist sarnaselt difmonof-tongidega. Pika monoftongi pidamist kahe samasuguse vokaalfoneemi järjendiks toetab näiteks ka asjaolu, et kaasrõhulistes ja rõhututes järgsilpides võivad esineda i-lõpulised diftongid, nt ilusaid [ˈiluˑˌsɑiːt], meistreid [ˈmeisːtˌreiːt] ~ [ˈmeisːtreit]⁹, aga mitte kunagi pikk ii. Seal, kus oleks i-lõpulise tüve korral ootuspä-rane pikk ii, esineb diftong ei, nt kaunis : kauni, aga (kauni+id >) kau-neid [ˈkɑuːˌneiːt] ~ [ˈkɑuːneit]. (Vt täiendavalt ka arutelu alapeatükis 4.4.6.)

Järgsilpides ehk väljaspool esimest silpi saab esineda 9 vokaa-list vaid 5 vokaali: /a e i o u/, kuid vanades omatüvedes tuleb neist

9 Vormides nagu meistreid on teine silp kandnud varem kaasrõhku, aga võib olla praegu nooremate eestlaste kõnes rõhutu.

vokaalidest ette ainult 4: /a e i u/¹⁰. Järgsilpide /o/ kuulus siiski ajaloo-liselt eesti kirjakeelde ning oli seal säilinud veel 19. sajandi esimesel poolel, kuid sulas siis kirjakeele kujunemise käigus kokku /u/-ga (vt nt Kask 1972: 144–145). Tänapäeva eesti kirjakeelde on /o/ tulnud tagasi isikunimede, uute laen- ja võõrsõnade kaudu (nt Arno [ɑrno], Aino [ɑino], foto [fotto], auto [ɑutto]). Võõrsõnade järgsilpides võib siiski esineda ka muid vokaale kui nimetatud viis; seda eelkõige pearõhu-listes, aga ka rõhututes järgsilpides, nt pensionär [ˈpensjonær], ama-törism [ˌɑmɑttøˈrisːm], amüsantne [ˌɑmyˈsɑntːne], adõgee [ˌɑtɤˈkeːː], kontrolör [ˈkontrolør].

Vokaalide häälduse varieerumist ja muutumist tänapäeva eesti kõnekeeles jälgides ilmneb, et kõige rohkem leidub varieerumist just lühikeste vokaalide häälduses, kusjuures esisilbi lühikeste vokaalide kvaliteet varieerub vähem kui järgsilpide oma. Nii pikemates sõnades alates kolmandast silbist kui ka kolmandavälteliste sõnade teises silbis võib vokaalidest eriti /a/ väiksemal või suuremal määral redutsee-ruda , nt pöörata [pøːrɑttɐ] ~ [pøːrɑttə], lõpetada [lɤppettətə], kohta [kohːtə], antakse [ɑntːtəkse] (vt lähemalt 2.3.2).

Lühikeste vokaalide häälduse varieerumine tähendab ka nt vokaali kõrguse muutumist, nagu vokaali kõrgenemine /e/ > [e̝]¹¹ ~ [i], /o/ > [o̝] [u] (nt esimene [esiˑme̝ne] ~ [esiˑmine], auto [ɑutto̝] ~ [ɑuttu]) ja madaldumine /e/ > [e̞] ~ [æ], /ü/ > [ø], /i/ > [i̞] ~ [e] (nt lähen [læh̬e̞ˑn]¹² ~ [læh̬æˑn], enam [e̞nɑm] ~ [ænɑm], üheksa [øh̬eksɑ] ~ [øekːsɑ], taldrik [tɑltri̞kː] ~ [tɑltrekː]) (vt ka Keevallik 2007: 354–355).

Eriti kaldub spontaanses kõnes järgsilpides madalduma ja häälduma vähem või rohkem ä-poolsena (madaldunud [e̞]-na või ka [æ]-na) keskkõrge eesvokaal /e/, nt sile [sile̞ˑ], kõne [kɤne̞ˑ], hääle [hæːle̞], selle üle [selle̞ yle̞ˑ], vähe [væh̬e̞] ~ [væh̬æ] (vt selle kohta lähemalt 2.3.2). Märgatavaim on /e/ hääldumine [æ]-na sõna lõpus /h/ järel, kui esisilbis on /ä/, aga ka teiste esisilbivokaalide korral madaldub sel-lise struktuuriga sõnades teise silbi /e/ rohkem või vähem (vt Siiboja 2015). Sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril on vokaalide vahel /h/, võib esisilbi eesvokaal /ä/ muuta ka teise silbi /a/ ä-poolseks ([ɑ̟]¹³) või [æ]-ks, nt näha [næh̬ɑ̟] ~ [næh̬æ].

10 Neis eesti murretes, kus on vokaalharmoonia , esinevad järgsilpides ka sekun-daar vokaalid. Võru vokaalharmoonia kohta vt nt Rist 1997.

11 IPAs tähistab [ ̝ ] vokaali all kõrgenemist, [ ̞ ] aga madaldumist.

12 Konsonandi all olev [ ̬ ] märgib IPAs helitu konsonandi heliliseks muutumist.

13 IPAs tähistab [ ̟ ] vokaali all vokaali eespoolsemaks muutumist.

Vähem on vokaalikvaliteedimuutusi ees-tagapoolsuses, nagu nt a > ä, u > ü, o > ö, seda eelkõige /j/-i mõjul tagavokaalide ees-poolsemalt hääldamine nii esisilbis kui ka järgsilpides, nt jaguma [jɑ̟kuˑmɑ] ~ [jækuˑmɑ], juba [ju̟pɑˑ] ~ [jypɑˑ], joti [jo̟tʲti], rändaja [ˈrænː.tɑ̟.e̝ɑ̟], harjutada [harju̟ttɑtɑ], aga ka nagu [nɑ̟kuˑ] ~ [nækuˑ].

Kõige haruldasemad on muutused vokaalide labiaalsuses (nt polnud [pɤlːnt], oli [ɤlʲiˑ], minu [mynuˑ]) (vt ka Keevallik 2007: 354–355).

Vastav on ilmselt ka eesti vokaale iseloomustavate distinktiivtunnuste suhteline markeeritus. Pika üü asemel üi hääldamine, nt nüüd [nyiːt]

pro [nyːːt], on küll tavaline, aga sõltub kõneleja murdetaustast. Suur osa eesti vokaalide hääldamisel ilmnevaid vaheldusi, nagu neid üle 20 esitab Leelo Keevallik (2007: 354–355) eesti argikeele kirjeldu-ses, on seletatavad kõnelejate regionaalse tausta või spontaanse kõne iseärasustega.