Mitmetaktilised ja mitmetüvelised sõnad

Nagu eelnevast näha, on enamik sõnu eesti keeles (ja eriti kõnes) ühe takti pikkused, st rõhuline ja kuni kaks rõhuta silpi. Sageduspõhiselt lähenedes esinevad pikemad kui kolmesilbilised sõnad harva, neid on kõnes alla 5%. Seega kuigi keelesüsteem võimaldab silpe üsna vabalt üksteise otsa laduda ja leksikaalsed sõnad võivad sisaldada mitut kõnetakti, siis spontaanses kõnes seda võimalust pigem ei kasutata.

Loomulikult on ka pikemad sõnad täiesti reeglipärased, aga kuidas neid integreerida eesti keele vältesüsteemi, mis toimib kahesilbiliste rõhulisest ja rõhuta silbist koosnevate taktide peal? Sõnad, kus on rohkem kui kolm silpi, peaksid sisaldama vähemalt ühte kaasrõhku ja kaasrõhutakti.

Ühetüveliste pikemate sõnade kaasrõhutaktides võib olla rohkem varieeruvust kui pearõhutaktis. Arvi Sepa (1980) uurimusest inspi-reerituna võrreldi viie- ja kuuesilbiliste sõnade pea- ja kaasrõhutak-tide silbisuhteid , piirdudes sõnadega, kus kõik silbid olid lühikesed ja lahtised (Pajusalu jt 2005; Lippus jt 2006). Sõltudes mõnes sõnas morfoloogiast, mõnes kõnelejast, jagunesid viiesilbilised sõnad kas 3+2 või 2+3 taktideks ning kuuesilbilised kas 2+2+2 või 3+3 tak-tideks. Pearõhutaktid olid alati pikemad ja rõhutu silp pikem kui rõhuline. Viiesilbilistes sõnades oli kaasrõhulisele järgnev rõhutu silp eelnevast pikem ainult siis, kui kaasrõhk oli neljandal silbil ja rõhutu silp oli sõna viimane silp. Kui aga kaasrõhk oli kolmandal silbil, siis talle järgnev rõhutu silp oli sama pikk või veidi lühem ning sõna viimane rõhutu silp oli kõige lühem. Kuuesilbilistes sõnades oli kas kaks kolmesilbilist või kolm kahesilbilist takti, kaasrõhutaktides oli kaasrõhule järgnev rõhuline silp õige pisut eelnevast pikem mõlema rõhumustri korral (Lippus jt 2006). Ilmnesid ka küllalti suured

murdeerinevused: kui Võru murde kõnelejatel oli rõhutu silbi pike-nemine enamasti pearõhutaktis ning kaasrõhutaktides olid kõik silbid lühikesed, siis Saaremaa keelejuhtide häälduses pikenesid rõhutud silbid kaas rõhutaktides rohkem kui pearõhutaktis (Pajusalu jt 2005).

Võrreldes liitadjektiive (nt helekollane) mitteliitsõnaliste järjes-tikku esinenud adjektiividega (nt hele, kollane) leidsid Fujisaki ja Lehiste (1982), et liitsõnad moodustavad ühe intonatsioonifraasi , aga mitteliitsõnapaaride komponendid eristatakse intonatsioonifraasi-dega ning nii fraasipiiri ees kui ka järel aeglustatakse kõnetempot . Leksikaalsete sõnade piire antakse edasi lokaalsete kõnetempo aeglustustega (liitsõna esimest komponenti pikendati umbes 28%

ja teist 18%) (Fujisaki, Lehiste 1982), sama moodi nagu fraasipiiri märgitakse lõpupikenemisega (Krull 1997; Lehiste 1981; Plüschke, Harrington 2013).

Võrdleme lühikeste lahtiste silpidega nelja- ja viiesilbilisi ühe-tüvelisi sõnu (nt mesilasi, küsimusele) ja liitsõnu (nt merevesi, kava-lehele) kahe kõrvuti esinenud mitteliitsõnaliste sõnapaaridega (nime-tagem neid siin sõnapaarideks, nt seda pesa, vale kujuga) TÜ eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse andmete põhjal. Toetudes Fujisaki ja Lehiste (1982) tulemusele, et liitsõnad hääldatakse ühe intonatsioonifraasina ja mittekokkukuuluvad sõnad eraldi intonat-sioonifraasidena, on tabelis 4.4 esitatud sõnade jagunemine põhi-toonikontuuri alusel.

Tabel 4.4. Sõnade jagunemine põhitoonikontuuri alusel

Tipp 1. taktis Tipp 2. taktis Kaks tippu Neljasilbilised ühetüvelised 306 (92%) 8 (2%) 17 (5%)

liitsõnad 51 (82%) 2 (3%) 9 (15%)

sõnapaar 151 (43%) 111 (32%) 88 (25%)

Viiesilbilised ühetüvelised 27 (100%) 0 0

liitsõnad 19 (95%) 0 1 (5%)

sõnapaar 15 (26%) 26 (45%) 17 (29%)

Tabel 4.4 näitab, et enamik nii nelja- kui ka viiesilbilisi ühetüvelisi sõnu ja liitsõnu moodustab tõepoolest ühe intonatsioonifraasi , kus põhitoon on kõige kõrgem esimeses pearõhulises silbis ning järg-silpides langeb. Sõnapaarid jagunevad aga enam-vähem võrdselt

kolme kategooria vahel. Seega on sõnapaare, kus järjest kaks takti on enam-vähem võrdselt prominentsed ja võiks öelda, et nad moodus-tavad kaks intonatsioonifraasi, aga sama palju on neid, kus promi-nentsem on kas esimene või teine paariline. Joonis 4.11 illustreerib keskmistatud normaliseeritud põhitoonikontuure.

Jooniselt 4.11 on näha, et põhitoonikontuuri poolest on nelja- ja viiesilbilised sõnad väga sarnased. Kui on tegu ühe intonatsioonifraa-siga , kus põhitoonitipp on esimeses taktis , siis ühetüveliste- ja liit-sõnade põhitoonikontuurid suurt ei erine (joonisel 4.11 paneelid a ja d, kus ühetüvelised sõnad on tähistatud musta, liitsõnad musta-halli joonega). Kahe mittekokkukuuluva sõna järjendi põhitoonikontuur on pisut väiksema põhitooni ulatusega ning tipp on pisut varasem kui ühetüvelistes ja liitsõnades. Viiesilbilised on neljasilbilistest ühe silbi võrra pikemad, nelja- ja viiesilbiliste ühetüveliste sõnade, liitsõnade ja sõnajärjendite esimese nelja silbi ehk kahe takti kogukestuste vahel ei ole olulisi erinevusi. Nii pearõhu- kui ka kaasrõhutaktis on rõhutu silp rõhulisest pikem (st järgsilbi poolpikkus on säilinud), kuid võr-reldes kahe sõna järjentitega on liitsõnadel ja ühetüvelistel sõnadel pearõhulise takti suurema prominentsuse tõttu esimene takt oluliselt pikem kui teine takt.

Sõnad (ja sõnajärjendid), kus põhitoonitipp on teisel kõnetaktil , on kujutatud joonise 4.11 paneelidel b ja e. Kahe ühest kõnetaktist koosneva sõna järjendite puhul on see küllaltki tavaline, et satuvad kõrvuti kaks sõna, millest lauserõhulisse positsiooni on sattunud teine ning esimene on rõhutu positsiooni tõttu deaktsentueeritud . Liitsõnade puhul (joonis 4.11b) on sellises olukorras siiski ka esime-sel kõnetaktil mõningane põhitooni liikumine. Kahe põhitoonitipuga sõnades (ja sõnapaarides; joonisel 4.11 paneelid c ja f) on esimese kõnetakti tipp pisut kõrgem, mis ilmselt viitab fraasi üldisele kaldele . Siiski on materjali liiga vähe, et nende andmete põhjal võiks kaugele-ulatuvamaid järeldusi teha ning selge on ainult see, et enamasti ühetüve listes ja liitsõnades on pearõhk esisilbil ning kui järjestikku on kaks mittekokkukuuluvat sõna, siis sõltub nende aktsentueeritus lausungi intonatsioonist.

Joonis 4.11. Põhitoonikontuur neljasilbilistes (ülemine rida) ja viiesilbilistes (alumine rida) ühetüvelistes sõnades (üks), liitsõnades (liit) ning kahe sõna järjendites (paar). Pooltoonides põhitooniväärtused on normaliseeritud iga sõna keskmise põhitooni suhtes.

a) neljasilbilised, tipp esimeses taktis Aeg (s)

Normaliseer

d) viiesilbilised, tipp esimeses taktis Aeg (s)

Normaliseer

b) neljasilbilised, tipp teises taktis Aeg (s)

Normaliseer

e) viiesilbilised, tipp teises taktis Aeg (s)

Normaliseer

c) neljasilbilised, kaks tippu Aeg (s)

Normaliseer

f) viiesilbilised, kaks tippu Aeg (s)

Normaliseer itud põhitoon (st)

liitpaar

Kokkuvõttes näib, et tõesti eesti sõnaprosoodia keskne üksus on kahesilbiline kõnetakt , mis toimib mõnevõrra leksikaalsetest üksus-test sõltumatuna, leksikaalsete üksuste omavahelisi suhteid antakse aga edasi intonatsioonitasandi vahenditega. Leksikaalsete ja prosoo-diliste üksuste suhted vajaksid aga veel põhjalikumat uurimist.