Konsonantühendid

Konsonandid moodustavad 2–5 konsonandist koosnevaid konsonant-ühendeid , mis võivad esineda nii sõna alguses, sees kui ka lõpus.

Sõnaalgulises ja -lõpulises konsonantühendis on siiski maksimaalselt 3 konsonanti. Sõnaalgulised konsonantühendid on eesti keelest nagu ka teistest läänemeresoome keeltest algselt puudunud ning ka varasemates ning hilisemateski laensõnades on need lihtsustunud (nt rand, raamat, kapp) ning tänapäeva kirjakeeles esinevad need peamiselt võõrsõnades ja onomatopoeetilis-deskriptiivsetes sõnades (Kask 1972: 26–27).

Laiemalt võttes võib rääkida konsonandijärjenditest, pidades nii silmas kõiki sõnas esinevaid konsonandikombinatsioone (nt ka liit-sõnapiiril, liitsõnaliselt käituva sufiksi -kond või kliitiku -ki liitumisel tekkivaid). Konsonantühend tähistaks aga kitsamalt konsonandi-kombinatsioone sõna või silbi alguses või lõpus, mis tähendab, et kon-sonantühend on silbisisene konsonandijärjend. (Rannut 1986: 133)

Päris selge ei ole eesti keeles mõnikord ka konsonantühendi fonemaatiline olemus. Näiteks on Paul Ariste (1953: 51–53) pida-nud konsonantühendeid ts, tš, dž afrikaatideks , mis on klusiili ja sellega homorgaanse frikatiivi ühendid. Hint (1998b: 136) leiab aga, et kuna sõna sees käitub ts-ühend sarnaselt ühenditega ks ja ps, siis pole selles positsioonis vaja afrikaadist rääkida. Pajusalu (2003: 109) on toonud välja, et ühendid ts, tš hääldatakse hüperlektis ehk eriti pingutatud hääldusviisis afrikaadina ning nii akrolektis ehk kont-rollitud kõnes kui ka mesolektis ehk argikõnes pigem afrikaadina, aga võidakse hääldada seal ka konsonantühendina; basilektis ehk nn

„harimata“ kõnes häälduvad mõlemad aga [ts]-i või [s]-ina. Võru afri-kaatide kestust on uurinud Pärtel Lippus (2006), kes on leidnud, et esmavältelistes sõnades ja sõna alguses esinevad afrikaadid on oma kestuselt üksikhäälikutest veidi, kuid mitte oluliselt pikemad, ning teise- ja kolmandavältelistes sõnades esinevad afrikaadid on oma kes-tuselt võrreldavad vastavate eesti keele konsonantühenditega, kuid kui eesti konsonantühendis pikeneb teise välte muutumisel kolman-daks silbilõpukonsonant ehk klusiil, siis võru afrikaadi korral pikeneb välte kasvades nii sulu kui ka friktsiooni kestus.

Eesti keeles on üle 700 konsonantühendi . Konsonantide omavahe-list kombineerumist on uurinud Mart Rannut (1986), kes leiab, et sõnaalgulistest konsonantühenditest on üle 40 kahe ja mõniteist kolme konsonandi ühendid, mis esinevad enamasti laensõnades (nt klaver,

stsenaarium), onomatopoeetilistes sõnades (nt prõmdi, krauhti) või on tekkinud sisekao tulemusel (nt praegu)⁴¹. Sõnaalgulistes kahe konsonandi ühendites kombineeruvad teiste konsonantidega kõige paremini klusiilid ja frikatiivid (vt tabel 3.4). Kui esimeseks konsonandiks on klusiil, on teine konsonant enamasti (71% juhtudest) liikvida (kas r või l, nt tramm, plaan), aga võib olla ka frikatiiv (ligi 10% juhtudest, nt tsipa, tšekk, kvar-tal, pseudo), klusiil, nasaal või poolvokaal (viimased alla 1% juhtudest, nt ptii, knopka, pjedestaal). Kui esimeseks konsonandiks on frikatiiv, on 12%-l juhtudest teiseks konsonandiks klusiil (nt skaala, sport, staap), 5%-l juhtudest liikvida (nt flööt, fraas, slaalom), aga alla 1% nasaal, fri-katiiv või poolvokaal (nt snepper, šnitsel, sviiter, fjord). Harva (alla 0,5%

juhtudest) võivad ühendi moodustada nasaal poolvokaaliga või nasaa-liga või liikvida poolvokaanasaa-liga (nt njuuton, mnemo, ljöö). Sõnaalgulises kolme konsonandi ühendis on alguskonsonandiks enamasti sibilant /s/, aga selleks võib olla ka muu konsonant, nt mnjah, ptruutama, skväär, skript, skvottima, skleroos, sprint, spliin, streik, stseen, stjuuard, sfragistika, khmeer, ksjonds, tsvikkima. (Rannut 1986: 134–136)

Sõnalõpulisi konsonantühendeid on 112, millest 105 ei ole käände lõpud. Sõnalõpuliste konsonantühendite hulgas on enim kahe konsonandi ühendeid (76 ühendit), aga on ka kolme konso-nandi ühendeid (29 ühendit). Sõnalõpulises kahe konsokonso-nandi ühen-dis moodustab klusiil enamasti ühendi frikatiiviga (34% juhtudest, nt laps, mats, latv, matš), aga alla 0,1% juhtudest ka klusiili või nasaaliga (nt krüpt, akt, rütm). Frikatiiv moodustab enamasti ühendi klusiiliga (36% juhtudest, nt suusk, lift, laht), aga alla 0,2% juhtudest ka nasaali, frikatiivi või liikvidaga (nt käsn, tahm, kasv, mahl, kõhr). Liikvida moodustab enamasti ühendi klusiiliga (29% juhtudest, nt halb, part, õlg), aga alla 1% juhtudest ka frikatiivi, nasaali või liikvidaga (nt karv, vars, salv, monarh, kolm, arm, kärn, pärl). Alla 0,5% juhtudest moo-dustab nasaal ühendi klusiili, frikatiivi või nasaaliga (nt mänd, lamp, seanss, punš, lümf, hümn). Sõnalõpulise kolme konsonandi ühendi moodustavad omavahel sonorant (nasaal või liikvida), klusiil ja sibi-lant (nt amps, võlts, tants, korts, konks, kolks) või sonorant, frikatiiv ja klusiil (nt kunst, tursk, tsunft, kirst) või sonorant kahe eri kvaliteeti klusiiliga (nt punkt, infarkt, eksprompt), aga on ka muid kombinat-sioone (nt paavst, kihvt, tekst). (Rannut 1986: 136–138)

41 Nii need kui ka järgnevad sõnanäited on pärit nii Mart Rannuti artiklist (1986) kui ka selle peatüki autorilt ning neid ei ole üksteisest eristatud.

Konsonantühendite hulgas on ülekaalus sõnasisesed konsonant-ühendid, mis moodustavad 78% kõigist konsonantühenditest, mis teeb pea 600 sõnasisest konsonantühendit, millest enim on kahe konsonandi ühendeid (93,5%), aga on ka kolme ja nelja konsonandi ühendeid (vastavalt 6,1% ja 0,3%) ning üksikutes sõnades viie konso-nandi ühendeid (nt vintsklema, ongström). Sõnasisestest konsonant-ühenditest esineb 23% kolmandavältelistes sõnades. Eelpool nime-tatud sõnalõpulised konsonantühendid esinevad ka sõnasisestena.

Lisaks neile moodustavad ainult sõna sees kahe konsonandi ühendi klusiil ja mõni heliline konsonant (nt vaprad, sõbrad, kapja, kõblas, kukli, katnud, takjas, lõdva), aga ka sonorant või frikatiiv pool-vokaaliga (nt piimjas, kalja, karja, asja), aga on ka muid kombinat-sioone (nt rõõmsa, peenra, siivsa) või ainult võõrsõnades esinevad ühendid (nt fosfor, suflee, gospel, ishias). Kolme konsonandi ühendi moodustavad sonorant klusiili või frikatiiviga ning veel ühe konso-nandiga (nt mandli, mandri, kartva, ingli, vankri, kärbse, rabarbri, vürfli, mamsli, revolvri) või frikatiiv, klusiil ja veel üks konsonant (nt pähkli, süstla, naaskli) või kaks eri klusiili veel ühe konsonandiga (nt elektri, skeptri) või klusiil ja frikatiiv veel ühe konsonandiga (nt šnitsli, maitsva, kapsli) või muu kombinatsioon (nt ihnsa, kahvli, hirmsa).

Kolme konsonandi ühendid tekivad ka sufiksi liitumisel tüvele (nt kilplane, piltlik, hargmik, sündmus, ohtlik, laisklema, keskne, jooksja, maitsma, kompaktne, põlvnema, lehvjas, modernse jne). Mõned kolme konsonandi ühendid esinevad ainult võõrsõnades (nt aktsia, ping-viin, skulptuur, marsruut jne). Harvem esinevad nelja konsonandi ühendid tulevad ette nt sõnades korstna, ampsti, jõnksti, kunstnik, pintsli, tšarlston, funktsioon, instrument, abstraktne. (Rannut 1986:

138–142)

Tabel 3.5 on koostatud Tiit-Rein Viitso tabeli põhjal (2007: tabel 12), mis esitas monomorfeemsed kahe konsonandi ühendid⁴². Kui klusiil järgneb sonorandile , võib see häälduda kas üksikkonsonan-dina, mis alustab järgmist silpi, või geminaadina , millest osa jääb esimese silbi lõppu ning osa järgmise silbi algusesse, nt lambad [lɑmːpɑt], kompu [komppu], lampe [lɑmpːpe], pargis [pɑrkis], kirka [kirkkɑ], parki [pɑrkːki]. Ka sibilant /s/ võib konsonantühendis olla sonorandi järel üksikkonsonant või geminaat, nt varsa [vɑrsɑ] :

42 Tabelisse on lisatud mõned Viitso tabelist puudunud konsonantühendid, mis on poolpaksus kirjas.

varssa [vɑrsːsɑ], šansi [ʃɑnsi] : šanssi [ʃɑnsːsi], simsi [simsi] : simssi [simsːsi]⁴³.

Tabel 3.4. Sõnaalgulised kahe konsonandi ühendid⁴⁴.

p t k s š f v m n l r h j

p pt ps pf pn pl / bl pr / br bh pj / bj

t ts tš tv tr / dr dh dj

k ks kv / gv gm kn /gn kl / gl kr / gr kh kj / gj

s sp st sk sf sv sm sn sl

š šn

f ft fl fr fj

v vr

m mn mh

n ng nj

l lj

Tabel 3.5. Monomorfeemsed kahe konsonandi ühendid (Viitso 2007:

tabel 12 põhjal). Püstkirjas on konsonantühendid, mis tekivad apokoobi tulemusel. Ühendatud on kirjatähed g, b, d ja k, p, t (nt helilise konso-nandi järel: lp = kirjapildis lb, lpp = kirjapildis lp, kn = nii kn kui ka gn, pr = nii pr kui ka br jne).

p t k s m n l r v j

p pt ps pm pl pr pj

t tk ts tm tl tr tv tj

k ks km kn kl kr kv kj

s sp st sk sm sn sl sr sv sj

h ht hk hm hn hl hr hv hj

m mp, mpp ms, mss mn ml mr

n nt, ntt nk, nkk ns, nss nl nr

l lp, lpp lt, ltt lk, lkk ls, lss lm lr lv lj

r rp, rpp rt, rtt rk, rkk rs, rss rm rn rl rv rj

v vl vr

43 On võimalik, et häälduse hõlbustamiseks hääldatakse kõnekeeles nasaali ja /s/-i vahele klusiil: šansi [ʃɑntsi], simssi [simpːsi], nii et tekib kolme konsonandi ühend.

44 Tabel 3.4 on koostatud, kasutades elektroonilise „Võõrsõnade leksikoni“ otsingut (http://www.eki.ee/dict/vsl/. Vaadatud 19.11.2015).

Tabel 3.5 näitab, et poolvokaal /j/ ei ole kunagi konsonantühen-dis esimeseks konsonandiks, küll aga teiseks konsonandiks, nt kurja, asja, kabja. Tavaliselt ei ole esimeseks konsonandiks ka frikatiiv /v/, mis esineb siiski konsonantühendi esimese konsonandina üksiku-tes ühendiüksiku-tes vokaalikao tulemusel, nt röövel : röövli, kiiver : kiivri.

Frikatiiv /h/ ei ole aga kunagi kahe konsonandi ühendis teiseks kon-sonandiks, küll aga esimeseks, nt lahke, kohmakas, kahvel, kahju.

Klusiilid ei eelne tavaliselt nasaalidele , vaid järgnevad neile, nt kangas [kɑŋkɑs], panka [pɑŋkːkɑ], kindad [kinːtɑt], kompan [kompːpɑn].

Klusiili ja nasaali ühendid tekivad siiski käänamisel vokaalikao tule-musel, nt aken : akna, võti : võtme, liige : liikme, lõpe : lõpme. (Viitso 2007: 25)

Tabelis 3.6 on toodud kahe konsonandi ühendid, mida esineb TÜ spontaanse kõne foneetilises korpuses 20 korda ja enam ning nende protsent ühendite koguhulgast (79 594). Nagu tabelis 3.5 on ka siin ühendatud kirjatähed g, b, d ja k, p, t, nii et nt pr = nii br kui ka pr, tm = nii dm kui ka tm, nt = kirjapildis nd ja ntt = kirjapildis nt jne.

Kaasatud on ka konsonantühendid, mis esinevad vaid võõrsõnades ning ka morfeemiüleselt.

Tabelis 3.5 toodud kahe konsonandi ühenditest tulevad pea kõik ette ka spontaanses kõnes (alla 20 korra esinesid pm, hl, hr, lr, mr, vl, nr, puudub vr). Kõige suurema esinemissagedusega on st (20%), üle 5% moodustavad kõigist tabelis 3.6 toodud konsonantühenditest ks (11%), lt/ltt (10%), nt/ntt (8%). Muid ühendeid on 5% ja alla selle.

Tabel 3.5 ei näita, mis vältes taktis need konsonantühendid esi-nevad ning kas need järgesi-nevad lühikesele või pikale vokaalile. Kuna kirjapilt kasutab leenisklusiilide tarvis tähti g, b, d, ja fortisklusiilide tarvis kirjatähti k, p, t, võimaldab see ka konsonantühendis mõnin-gatel juhtudel ära tunda väldet kirjapildi põhjal. Näiteks kahe kon-sonandi ühendid, mis algavad kirjapildis g, b, d-ga ja lõpevad sono-randiga , ei järgne kunagi lühikesele vokaalile kolmandavältelistes sõnades, nt teisevältelised padja [pɑtʲjɑ], kõblas [kɤplɑs], kobras [koprɑs], vedru [vetru], aga kolmandavältelised patja [pɑtʲːja], kõpla [kɤpːlɑ], kopra [kopːrɑ], vetrub [vetːrup].

Tabel 3.6. Sõnasisesed kahe konsonandi ühendid TÜ eesti keele spontaanse kõne foneetilises korpuses

Ühend Arv % Ühend Arv % Ühend Arv %

st 15696 20 ps 670 1 sn 187 0,2

ks 8640 11 tr 654 1 tv 166 0,2

lt/ltt 8204 10 kr 551 1 kv 123 0,2

nt/ntt 6138 8 pl 517 1 vs 121 0,2

nk/nkk 4164 5 tk 487 1 kn 116 0,1

ts 2689 3 rp/rpp 452 1 lp/lpp 111 0,1

lj 2224 3 ls 420 1 fr 103 0,1

rt/rtt 2070 3 hj 412 1 nv 90 0,1

tl 2008 3 tm 403 1 rff 88 0,1

ht 1961 2 rs 383 0,5 rl 87 0,1

sk 1643 2 sl 370 0,5 pk 78 0,1

pr 1480 2 sm 328 0,4 pt 66 0,1

rv 1353 2 hv 318 0,4 km 65 0,1

lm 1329 2 mn 316 0,4 mv 64 0,1

lk/lkk 1320 2 tn 292 0,4 nl 62 0,1

rk/rkk 1216 2 rn 264 0,3 vn 62 0,1

ln 1146 1 lv 260 0,3 pj 61 0,1

rj 1125 1 nj 260 0,3 tj 59 0,1

sj 824 1 nff 259 0,3 ms 58 0,1

rm 770 1 sp 244 0,3 rh 56 0,1

kt 747 1 ns 225 0,3 tš 50 0,1

kl 740 1 hm 218 0,3 sr 48 0,1

hk 738 1 sv 213 0,3 ml 35 0,004

mp/mpp 675 1 hn 202 0,3 ft 20 0,003

Kokku 79594 100

Im Dokument EESTI KEELE VARAMU (Seite 99-105)