Arheoloogilised esemeleiud ja muistised
Muinasusundiks on peetud rahvausundi vanemat osa, seda osa, mille kohta pole kirjalikke allikaid. Tõnno Jonuks, kes on kirjutanud doktoriväitekirja „Eesti
muinasusund“ (mida saab alla laadida siit:
http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/9494) dateerib selle aastatega 9600 eKr – 1220. a. pKr.
Tõnno Jonuks (pildil) kirjutab, et ei saa rääkida mingist ühest muinasusundist. Selle asemel, et teha liigseid üldistusi, tuleks alati rääkida konkreetsetest dateeringutest ja seostada need kunatise ühiskonnakorraga. Seega on oluline rääkida erinevatest muinasusundi perioodidest. Neid perioode kirjeldabki Jonuks oma töös. Veelgi komplitseeritumaks muudab pildi see, et isegi ühes ühiskonnas võis olla levinud rohkem kui üks teispoolsuse- ja hingekäsitlus ühtaegu, ja seda isegi Eesti alal eksisteerinud ühiskonnas, mis oli eelkristlikul ajal ilmselt üsna egalitaarne.
Eestis ei ole arheoloogid väga palju rahvausundist kirjutanud, vähemalt mitte enne Tõnno Jonuksit. Kui mujal Euroopas kasutati 20. saj I poolel arheoloogiat usundi uurimisel või illustreerimisel palju, siis Eestis kasutati vähe. Et esemed ju ei kõnele, on oldud skeptilised selle suhtes, kui palju arheoloogia saab usundiasjus kaasa rääkida. Tegelikult on esemeliste leidude põhjal võimalik üht-teist öelda
kindlaminigi kui folkloorsete andmete põhjal. Näiteks see, et inimesi maeti
vanematele kalmetele – kuhu ei olnud aastasadu vahepeal maetud – tõendab, et esivanemad olid olulised ja sidet vanemate põlvkondadega püüti kinnitada eri viisidel. Sellise matmise komme ei olevat kadunud ka 13. sajandil, kui toimus sotsiaalsetes suhetes väga-väga põhjapanevaid muutusi.
nelikring rooma rauaajast pärit Ida-Eestist väljakaevatud sõlel
Tõnno Jonuksi väitel on muinasaegse usundi käsitlustes seni valitsenud „folkloori türannia“. S.t et igasuguste usundilise tõlgenduse puhul kasutatakse
esmajärjekorras rahvapärimusest pärit tõlgendusviisi. Probleemiks see, et need võivad peegeldada inimeste ideaalpilti traditsioonist, mitte traditsiooni ennast.
Näiteks mainivad pärimusteated 19. saj lõpult, 20. saj. algusest ja kohati ka 20. saj lõpust, et ajast, et surnule tuleb hauda kaasa panna mõni sümboolne isiklik ese (kamm, suitsupakk, viinapudel). Reaalsete uusaegsete haudade kaevamise käigus on selgunud, et tegelikult on neid asju hauda kaasa pandud ainult üksikjuhtudel.
Ka väide, et 13. ja 14. sajandil püstitati kirikuid varasematesse pühakohtadesse – mida on varem sageli esitatud – ei pruugi Jonuksi arvates õige olla. Kirikud võisid sattuda endiste pühakohtadega samasse kohta juhuslikult, kuna nad rajati
kihelkondade keskustesse.
Veel mõned Tõnno Jonuksi doktoritööst väljanopitud väited:
1. Nooremal pronksiajal olid looduslikud pühakohad atraktiivsed paigad, hiljem see seos kaob. Nooremal rauaajal peeti pühaks ka allikaid, millesse ohverdati. Ilmselt olid olemas ka ohvrikivid.
2. Laibamatuse panused on alati terved, nii nagu laipki. Põletusmatuse puhul seevastu on katki tehtud, ilmselt põhjusel, et see saaks koos hingega vabaks ja teispoolsusesse minna.
3. Rituaalid kalmetel olid olulised varasematel perioodidel – enne keskmist rauaaega. Hiljem ei olnud need enam nii üldise tähtsusega, vaid hakkasid tähendama ainult mälestusrituaale.
4. Nooremal rauaajal Eesti ala talupojad kristianiseeriti. Sellest, et juba enne oli inimesi ristitud, annavad tunnistust ristimise märgina kasutatud ristripatsid.
ristripats 12.-13. sajandist
Muinasusundi kohta saab teha järeldusi ka keele- ja murrete ajalugu uurides.
Järgnevalt saad lugeda mõningaid näiteid keeleajaloo vallast: heidame veidi valgust paari rahvausundi vallas olulise mõiste ajaloole.
Keele ajalugu, etümoloogiad Jumal
On huvitav, et igal keelerühmal on oma kindel ühine sõna jumala tähistamiseks.
Baltlastel (lätlased, leedulased) on oma nimetus, slaavlastel oma,
läänemeresoomlastel oma – jumal. Arvatavasti on sõna jumal etümoloogia selline, et see muutus taevajumala tähistajast mitmesuguste loodusvaimude üldnimeks ja siis ristiusu jumala nimeks (sama arengu on läbi teinud ka mari jumõ).
kodujumal) on tähistanud kaitsehaldjat. Ühes viikingisaagas on värvikas kirjeldus 1026. a Valge mere lõunarannikul (vepslaste või karjalaste) juures nähtud (ohvri) aias seisvast jumalakujust nimega Jomali. Igatahes oli sel sõnal oluline tähendus juba muistses usundis.
Igatahes oli sel sõnal oluline tähendus muistses usundis. Sõna etümoloogia pole täpselt teada. Igal juhul tuleks selle üle arutledes arvesse võtte, et sama tüvi esineb ka järgmistes mõistetes ja väljendites: "asjal on jumet", "jume tuleb
peale" ('keegi punastab'), Juminda poolsaar, päevajume ('koit'). Lutsi (ja vist mitte ainult lutsi) eestlaste seas öeldi päikese loojumise puhul "lätt jumalihe" ning Uku Masingu arvates annavad nii see kui mõned muud faktid alust oletuseks, et jumalad olid kuidagi surnutega seotud.
Issand
... on tunderõhuline variant sõnast isand ’peremees, härra’ (nagu emast on
tunderõhuline variant emme, isast issi). Veel 19. saj algul võidi jumalatki kõnetada kui isandat. Loomulik on pidada sõna kirikuterminoloogiasse kuuluvaks tõlkelaenuks (ld dominus, sks Herr, vn gospod). Isand on läänemeresoome keeltes oma
põhitähenduse kõrval üsna laialdaselt käibel ka haldja tähenduses.
Hing ja vaim
Hing ja vaim olid mõlemad eesti keeles kasutusel enne ristiusku, eesti keeles valiti püha vaimu tähistamiseks viimane sõna, sest see parafraseeris paganlikku
arusaama looduses toimivast nähtamatust jõust, millest sõltub igasugune elutegevus. Vaim vaimolendi tähenduses on hiline tähendusnihe. Kuni teoorjuse lõpuni oli sõna waim tavaline tähendus Eesti ala mõisnike leksikonis ’ordinaarne jalateoline’. Sõna läks suulisest kasutusest ka kirjalikku, nimelt Eestimaa 1804. a.
talurahvaseaduse ametlikku teksti ja selle eestikeelsesse tõlkesse.
Hing on omane eeskätt inimesele. Hinge heitma saksa vasteks on den Geist aufgeben. See ongi ilmselt see alus, mis viis eesti paganad ja saksa misjonärid vaimu küsimuses vastastikusele mõistmisele.
Esimesed kirjapandud eesti keele sõnad, mis on säilinud, pandi kirja dominiiklaste poolt Tallinnas 15. saj lõpus. (dominiiklaste klooster rajati Tallinnas juba 13.
sajandil) Vanemates eestikeelsetes allikates esinevatest sagedasematest sõnadest on koostatud järgmine andmebaas:
http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/Statistika/kuuelautoril.htm
Toponüümika
Eestis on mitmeid põnevaid koha- ja loodusobjektide nimesid, mille tekke taustaks on lugu. Osad nendest tekke- ja seletusmuistenditest leiduvad Eesti Rahvaluule Arhiivis. Neist on isegi asutud koostama kohapärimuse andmebaasi, mis teatud Eesti piirkondade kohta on juba enam-vähem valmis. Kohapärimuse
süstematiseerimise ja uurimisega on tegelnud Mari-Ann Remmel. käesolev lühitutvustus toetubki tema andmetele.
Üks kohamuistend, mis oli Eesti alal väga levinud, räägib kahe pulmarongi
kohtumisest, mille käigus pulmarahvas omavahel läks tülli ja keegi osalistest tapeti.
Muistendipaikadest, mis selle looga seostuvad, üsna paljudel on ka jutule vastavad nimed: Abielukivid, Kirstukivi, Mõrsjaläte, Naiskivi, Neitsikivi, Peiupoisi kääbas, Pruutkivi, Pulmarongi kivid, Pulmäe küngas, Ristimägi, Saajamägi, Saajakivi, Valgeristimägi, Viieristi riu. Seda lugu kasutatakse ka tänapäeva turisminduses. Vt
nt http://rihupoiss.pbworks.com/w/page/6846383/Rihu-%C3%A4mm
sama looga seostatav Ristimägi Hiiumaal - tänapäeva turistide sihtpunkte, kuhu on igal turistil kombeks oma rist lisada:
Mari-Ann Remmel on välja toonud selle, et neile paikadele on tunnuslik teelähedane asukoht. Nii mõnigi kord on tegemist teelahkmega või teede ristiga, mis on
rahvausundis väga tähenduslik koht (kus on nõiutud ja tehtud muid maagilisi riitusi). Võib oletada, et just n.-ö. liiklussõlmede läheduses paiknenud objektid olid kõige altimad külge võtma mitmesuguseid ökotüüpiliselt sobivaid rändlugusid.
Sisu poolest on tegemist pulmi kui siirderiitust, tabulist piirsituatsiooni kajastavate hoiatusjuttudega, mis on käibel püsinud just maastikuobjektide-muististe toel.
Mari-Ann Remmel väidab, et ERA kartoteegi andmetel on selliste lugude tuumalad vanades maaviljeluspiirkondades nagu Saaremaa lääneosa, Lääne-Viru, Ida-Järva ja –Harju, Mulgimaa. Kagu-Eestist on teateid kasinalt, ent seal leidub Mõrsja-algulisi loodusnimesid, mis seostuvad seal end kahele mehele lubanud mõrsja lõhkitõmbamise looga.
Rannikul tõusevad pulmajuttude kontekstis esile nn "reomäed", risuhunnikud, millega seostub (esmakordselt) kohast mööduja kohustus sinna midagi panna, et ära hoida õnnetust, mis teda vastasel juhul tabaks.
Kõigi "inimtekkeliste" loodusobjektide puhul võib arvesse tulla, et neil on mingi lugu.