Eesti libahundi kujutelma uurimise allikad

Kui tahame eesti libahundiusu ja -kujutelmade kohta informatsiooni saada, on meie käsutuses umbes 1400 ERAs leiduvat teksti libahundi kohta, sealhulgas libahundimuistendid ja uskumusteated. Selle materjali ja muu muistendiainese vahele saame tõmmata terava piiri tänu sellele, et eesti folkloori libahundi kuju on muude uskumusolendite hulgast üsna selgesti eristatav – eelkõige võime kaudu hundikuju võtta, aga ka ainult libahundile omaste tegevuste kaudu. Samas leiame muistendite hulgast, mis on kõik kirja pandud eestlaste suust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil (valdavalt sajandi esimesel poolel), väga erineva jutulikkuse astmega ja ilmselt ka väga erineva algfunktsiooniga tekste. Viimases küsimuses ei saa midagi kaljukindlalt väita, sest arhiivimaterjal ei sisalda muud kui pelka teksti ennast. Tihtipeale pole isegi informandi suust kuuldu sõna-sõnalt fikseeritud, vaid on rahvaluulekoguja mälu ja maitse kohaselt hiljem paberile pandud.

ERA teadete puhul on tegemist tekstidega, mis sellisena kõlasid rahvaluulekoguja küsimise peale. Mismoodi ja millisel kujul need lood elavas traditsioonis käibisid, selle kohta võime ainult oletusi teha. Pikemate ja selge väljakujunenud struktuuriga muistendite puhul pole kahtlust, et need kõlasid umbes sellistena ka nende loomulikus levimiskeskkonnas. Arvan, et mitte alati ei usutud neid muistendeid nende üleskirjutamise ajal, nende püsimajäämise juures mängis suurt rolli nende ilus jutulik ülesehitus ja meelelahutuslik funktsioon.

Aga sageli sisaldavad just A. Aarne muistenditüüpide ja AT jututüüpide alla liigituvad võimaliku

meelelahutusliku funktsiooniga muistendid huvitavaid arhailisi motiive. Liivi libahundimuistendite kohta annab ülevaate O. Loorits oma „ Liivi rahvausundis“.

Teine allikas, mida eesti ja läti libahundiusu uurimisel kasutada saab, on 16. ja 17. sajandist pärit libahundiprotsesside protokollid. Nende kohta võid lugeda siit.

Kolmas allikas, kust on võimalik eesti ja ka liivi libahundi kujutelma kohta infot hankida, on ajaloo- ja reisiraamatute Eesti- ja Liivimaa libahundiusku puudatavad osad. Nende raamatute hulgas on olulisim Olaus Magnuse 1555. a. ilmunud „Historia de gentibus septentrionalibus“, mis jutustab libahundiusu tohutult laiast levikust Liivimaal. Suures osas selle raamatu, aga ka libahundiprotsesside toimumisaja põhjal on Oskar Loorits nimetanud 16. ja 17. sajandit eesti libahundiusu kõrgajaks.

Need kolm allikat – muistenditekstid, nõiakohtuprotokollid ja ajaloo- ja reisiraamatute teated – on väga erineva iseloomuga. Eesti muistenditekste on suur hulk ja seal leiduv aines mitmekesine, ulatudes uskumise objektist meelelahutusmuistenditeni, ühelauselistest lühiteadetest pikkade muinasjutule lähenevate

muistenditeni. Muistendid on üles kirjutatud laias laastus viimase sajandi jooksul, reisiraamatute ja

libahundiprotsesside materjalid ulatuvad tagasi kaugemasse aega. Sellest ajalisest erinevusest tulenevalt ei leia me muistenditest kõiki neid motiive, mis esinevad nõiakohtuprotokollides. Loomulikult ei ole ka kõigil muistendimotiividel vasteid nõiakohtuprotokollides. On võimalik, et nende üleskirjutamise ajal ennekõike meelelahutusmuistendid on säilitanud varasemaid uskumusmotiive kui süžee hädavajalikke osi.

Nõiakohtuprotokollide puhul tuleb silmas pidada kohtunike küsimuste mõju ja kohtus valitseva situatsiooni survet kohtualuse tunnistusele ning muid sotsiaalse kontekstiga seotud asjaolusid. Vaid erandjuhtudel kõlas kohtupingist süüaluse uskumuste sundimatu ja loomulik esitus.

Reisiraamatute uskumusteated võivad olla mitmete inimeste kaudu vahendatud ja stereotüüpsetest ettekujutustest mõjutatud, aga võivad sellest hoolimata anda arvestatavaid pidepunkte vastava ajajärgu elava rahvausu kohta.

Kuna suure osa muistendite omaaegset funktsiooni, sotsiaalset rolli ja konteksti ning paljudel juhtudel isegi sõnasõnalist vormi enam täpselt kindlaks teha ei saa, on nendele teemadele keskendumine alati rohkem või vähem spekulatiivne. Ka nõiakohtuprotsessidel kõlanu on meile osalt kättesaadav ainult sajandeid hilisemate autorite vahendusel, kes on arhiividest 16. ja 17. sajandist pärinevad protokollid üles leidnud ja neid

hilisemate uurijate tarbeks refereerinud. Aga ka publitseeritud protokollides kirjapanduga silmitsi seistes jääb suur osa tegelikult kohtus valitsenud situatsioonist ja muust kontekstist ähmaseks ning oletused kõige selle kohta on pelk spekulatsioon. Niisamuti vahendavad ka ajaloo- ja reisiraamatute teated meile tegelikku tolle aja rahvausku ainult fragmentaalselt ja erapoolikult. Kui me nende erinevate rahvausu allikate

usaldusväärsust proovile pannes neis samu motiive leiame, võime järeldada, et kõik need allikad on uurimistöös vajalikud ja asendamatud ning nende uurimine ja võrdlemine on omal kohal.

4 Eesti libahundimuistendid

Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub umbes 1400 teksti libahuntide kohta, kõige rohkem on neid üles kirjutatud perioodil 1928-1939. Kõik need tekstid ei ole tegelikult muistendid sõna otseses mõttes, nende seas leidub lühikesi libahundi mõistet lahtiseletavaid tekste ja muistendimotiive või ühelauselisi vastuseid, mille rahvaluulekoguja sai vastuseks, küsides intervjueeritavalt, kas ta on kuulnud midagi libahundist.

Libahundilugude seos igapäevase tegelikkusega ei ole kindlalt määratletav ega ühene. Mõnes loos on räägitud konkreetsetest hundistujatest, keda nimetatakse nimepidi ja kelle tegudest teatakse rääkida (nende hulgas on nii mehi kui naisi). Hulga rohkem on siiski selliseid lugusid, mille kaudu ei edastatud infot mitte

konkreetsete indiviidide ja taluperede kohta, vaid anti edasi hinnanguid ja suhtumisi sotsiaalsete vahekordade ja muude üldisemate teemade kohta.

Eestist kogutud libahundi-teemalised tekstid võib jagada kahte suuremasse rühma: esiteks need, milles libahunt on see, kes muudab ennast ise hundiks, ja teiseks need, kus hundiks muudetakse keegi vastu tema enda tahtmist kellegi pahatahtliku inimese (sageli nõia) poolt. Üleskirjutuste geograafilise leviku põhjal võib öelda, et esimest tüüpi lugusid räägiti pigem Eesti lääne- ja teist tüüpi pigem Eesti idaosas. Ida-Eesti libahundimuistendid on saanud mõjutusi slaavi rahvaste pärimusest, Lääne-Eesti ja saarte libahundilugusid aga on mõjutanud rohkem Skandinaavia pärimus. Üldistatult võib öelda, et neis lugudes, kus inimene muudab ennast ise hundiks, teeb ta seda selleks, et tappa kariloomi ja saada värsket liha, või siis selleks, et kiiremini edasi liikuda. Sellisel puhul, kui keegi on ennast ise hundiks muutnud, teab ta ka, mismoodi on võimalik tagasi inimeseks saada (välja arvatud nendes lugudes, kus keegi nalja pärast oma hundistuvat peremeest või perenaist järele aimab). Nendes lugudes, kus inimene on hundiks muudetud pahatahtlikel ajenditel, ei tea ta, kuidas saab tagasi inimeseks muutuda ning on sunnitud elama hundina seni, kuni tal mõne õnneliku juhuse läbi taas inimesestuda õnnestub (nt keegi juhuslik metsasviibija, kes peab teda tavaliseks hundiks, annab talle noa otsast leiba). Üheks väga levinud motiiviks libahundimuistendites on metsa ja hundi kokkukuuluvus. Paljude tekstide põhjal jääb mulje, et see, kes on muutunud hundiks, on lausa sunnitud metsa jooksma.

Oskar Looritsa arvates ei mänginud libahundi idee eesti, läti ja liivi rahvausus eriti olulist rolli. Eesti Rahvaluule Arhiivi arvukate libahunditeemaliste tekstide rohkuse põhjal julgen väita, et vähemalt eesti rahvausu kohta see oletus paika ei pea.

Muidugi muutus libahundi kujutelm aja jooksul ja omandas erinevaid tähendusvarjundeid, kaotades järk-järgult oma tähendust elava rahvausundi olendina. 20.-21. sajandi kontekstis ongi ilmselt õigem rääkida mitte libahundi-ideest üldiselt, vaid konkreetsetest libahundilugudest, mis kandsid endas erinevaid tähendusi. Fakt, et isegi 21. sajandi alguses on folkloristidel õnnestunud lindistada libahundilugusid (näiteks mina lindistasin paar sellist lugu Ksenia Müürsepalt), millel leidub sarnaseid motiive 17. sajandi nõiaprotsessidel süüdistatute poolt väljaöeldud ütluste motiividega (nt et leiva abil saab uuesti tagasi inimeseks muutuda), annab tunnistust sellest, et libahundi kujutelm oli kunagi eesti rahvausundi elujõuline osa. Ainult usundi kaasabil saab üks motiiv püsida pärimuses nii kaua aega.