Kõigist isikutest kõige rohkem on mõjutanud seda, mis on eesti folkloristika ja millega eesti folkloristid tegelevad, Jakob Hurt. Ja rahvausundit on uuritud Eestis eelkõige just folkloristide poolt. Hurdast on oluline juttu teha ka sellepärast, et eesti riigi ja rahvuse kujunemisloos on rahvaluulel olnud väga oluline koht.
Peterburi Jaani kirik aastal 2011
Hurt töötas aastatel 1880-1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Sealt saatis ta eesti ajalehtedesse üleskutseid rahvaluule kogumiseks ja koordineeris kogumistööd. Juba enne Peterburi asumist oli Hurt kogunud ise ja korraldanud kogumist Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu. Aga siis kogusid rahvaluulet peamiselt Hurda sugulased ja tuttavad. Mastaapsemaks läks asi hiljem. Esimese valgustusliku artikli avaldas Hurt 1871. a, selle pealkiri oli “Mis lugu rahva mälestustest pidada”.
Artiklis selgitab ta, et rahvaluule ei ole mitte tühi loba, vaid väärtuslik kaup. Hurt kirjutab, et soome ja saksa teadlased (Grimmid) juba koguvad rahvaluulet ja on sellega endale kuulsust toonud. Hurt esitab punktide kaupa selle, mis kasu meil rahvaluulest on:
1. ajaraamat, sest kirja pandi siinmail ikka sakste ajalugu, eesti rahvast on väga vähe kirjapanekuid
2. meelelahutus, eriti laulud ja ennemuistsed jutud; siin all märgib Hurt, et eesti muistendid juba loetakse huviga Saksa-, Prantus- ja Inglismaalgi loetakse (siin all mõtleb ta Faehlmanni muistendeid, seega ei erista päris rahvaluulet ja
autoriloomingut nii, nagu meie seda teeme)
3. pedagoogiline funktsioon, kõige sündsamad tuleb siis rahva suust kogutud vanavarast trükki anda ja lastele raamatusse panna
4. “mitmes seisuses ja ammetis on rahva mälestuste igapoolist tundmist väga vaja”, mitte ainult kõige ilusamaid, vaid ka kõige inetumaid.
Hurdal oli ka plaan hakata kokku panema Setu-raamatut, “sest muinasaja tundmiseks on nemad kõigist eestlastest kõige tähtsamad,” sest nad on
koolitarkust, nii vaimulikku kui ka ilmalikku haridust teistest eestlastest vähem saanud, Hurda sõnul sellest peaaegu puutumata jäänud.
1888. ilmus Hurda kõige olulisem üleskutse “Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Siin tõi Hurt ära loendi, mida oleks vaja koguda:
1. vanad eesti rahvalaulud,
2. eesti rahva ennemuistsed jutud,
3. eesti rahva vanadsõnad ehk tarkuseterad,
4. eesti rahva vanad mõistatused, 5. vanad kombed ja pruugid, 6. vana rahvausk ja ebausk.
Juba see loend näitab, mida väärtustati kõige enam. Vanad rahvalaulud ja
muinasjutud on kõige esimesed ja selline väärtustamine on mõjutanud rahvaluule kogujaid ja uurijaid tänapäevani välja.
„Vanad kombed ja pruugid“ ja „Vana rahvausk ja ebausk“ on esitatud loetelus küll poeetilise folkloori järel, ent see, et nad on põhjalikult lahti kirjutatud, näitab, et Hurt pidas neidki olulisteks. Eraldi on tal märgitud perekonnatavand,
rahvakalender, igapäevaelu toimingud, töödega seotud toimingud, rahvameditsiin, ametid, rõivastus, tööriistad, kosmogoonia, usundilised mõisted ja üleloomulikud olendid, rahvaastronoomia, ilmastik, elusloodus, rahvabotaanika jne. Olgugi et paljudel puhkudel on Hurda loetelude lõpus “jne”, annab selline nimekiri ikkagi inimestele teada, mida lugupeetud härra väärtustab, mida eelistab, missugust materjali peetakse väärtuslikuks vanavaraks.
Rahvausu ja ebausu seletamisel on teine punkt “Ons veel jutustusi vanust
ebajumalaist olemas? Mis on nende nimed? /..../ “ 4. Ons vanad nimetused Ukko, Taara, Ilmarine, Vanemuine rahva suus elamas?
Need ongi tegelikult ainukesed pseudomütoloogial tuginevad küsimused, hulga rohkem on seal selliseid küsimusi, mille kohta rahvasuust päriselt midagi koguda sai. See pikk nimekiri peegeldab Hurda väga head rahvapärimuse tundmist. Eks see hea pärimuse tundmine tulenes ka sellest, et Hurt käis noorpõlvest peale ise
rahvaluulet kogumas. Hurt palus saata ka rahvameditsiini alast teavet ja koostas selleks pika nimekirja taimedest, mida võidakse raviks kasutada. “Siin ei ole kõik tühi arvamine, veel vähem ebausk, vaid mitme aastasaja rahvatarkus.”
Jakob Hurt aastal 1866
Hurda korrespondendid said Hurdalt pidevalt ka tagasisidet, esialgu iga kahe-kolme nädala tagant, hiljem korra igal kuul avaldas ta ajalehes tublimate kaastöötajate nimed, kirjutas juurde, kui palju keegi on saatnud (mitu laulu, mitu punkti vana usku). Kirjutas juurde, mitmendat korda keegi saadab ja õhutas veel saatma.
Sellise õhutamise tulemusel saatsid mõned korrespondendid Hurdale rahvaluulet isegi mitukümmend korda. Eks tagasiside kaudu said korrespondendid ka selgema pildi sellest, mis siis ikkagi on see vanavara, mida neilt saada tahetakse. Pemine seadus kirjapanemisel: “Üksnes seda üles panna, mis rahvasuust kuuldakse, ja muutmata nõnda paberisse panna, kui rahvas räägib. Siis on materjalil täis teaduse
sõnasõnalise kirjapaneku autentseks.
Hurt õhutab oma aruannetes koguma just rahvausku. Nt 1891 kirjutab Hurt: “Veel on kaunist teaduse kulda saadaval, nimelt puudub veel vana usku palju.” Hurda ettekujutus on pilt kokku saada, sellepärast taunib ta ka Eiseni tööd. Kõik vara tuleb ühte aita kokku kanda, nimelt Hurdale.
Ka siis, kui 1927. a loodi ERA, mille juhiks sai Oskar Loorits, jätkas ta Hurda suunda ja palju rõhku pandi rahvausundilise materjali kogumisele. Mall Hiiemäe sõnul said Eesti Rahvaluule Arhiivi perioodil (1927-40) need valdkonnad, mida Hurt nimetas
„kombed, pruugid ja uskumused“ isegi enam tähelepanu kui nn folkloori põhiliigid.
Tänapäeva folkloristikas ei kasutata mõistet “ebausk” ega arvata, et kogu
rahvaluulet on võimalik ära koguda, ent eesti folkloristika on siiani säilitanud väga palju Hurda ideedest pärinevat. Lisaks kogumistöö printsiipidele ja sellele, mida koguda, on ka Hurda algatatud monumentaalsete teaduslike allikapublikatsioonide väljaandmine jätkunud tänapäevani ja seda jätkatakse ka lähitulevikus. Hurt avaldas esimese Monumenta Estoniae Antiquae sarja teose Setukeste laulud I, sama sarja teoste väljaandmine kuulub kirjandusmuuseumi töötajate ülesannete hulka ka tänapäeval. Nende mahukate akadeemiliste köidete eesmärgiks on
publitseerida kogu materjal, mis vastava žanri ja valdkonna kohta arhiivis leidub või kogu ühe endise kihelkonna territooriumilt üleskirjutatud lauluvara (allsari Vana Kannel), 2009. aastal ilmunud imemuinasjuttude antoloogia esitab siiski valitud tekste, mitte kogu arhiivist (mingite muinasjututüüpide kohta) kättesaadavat materjali.