Matthias Johann Eisen (1857-1934) sündis Vigalas külakoolmeistri perekonnas samal aastal, mil hakkas ilmuma “Kalevipoeg”. 1879-85 õppis ta Tartu Ülikoolis teoloogiat.
Tänapäeval on usuteaduskond kõige väiksem teaduskond, aga Eiseni ajal oli eesti päritolu üliõpilasi kõige rohkem just usuteaduskonnas. Juba üliõpilaspõlves käis Eisen Soomes (SKSi 15. juubelil), kus sõlmis tutvuse Julius Krohni ja teiste mõjukate soome folkloristidega. Soome Kalevalast vaimustunult avaldas ta 115-leheküljelise
proosanarratiivi Väike Kalevala. Julius Krohni poja Kaarle Krohniga tutvus Eisen Eestis.
(Julius Krohni tütar oli Aino Krohn, hilisema nimega Aino Kallas, kirjanik, kes abiellus folkloristi ja diplomaadi Oskar Kallasega).
Pärast ülikooli lõpetamist 1885 läks pastoriks mitmesse Ingeri ja Karjala piirkonda ja 1888-1912 töötas pastorina Kroonlinnas Peterburi lähedal.
1887. a hakkas Eisen ise rahvaluulet koguma, õigemini avaldas ajalehes Olevik üleskutse saata talle rahvaluulet.
1919. valiti Eisen TÜ eradotsendiks rahvaluule alal ja 1921. a eesti rahvaluule isiklikuks professoriks. Ülikoolis luges ta kursusi ka pärast emeriteerumist kuni viimase eluaastani. Helsingi ülikool andis talle filosoofia audoktroi tiitli.
Eisen avaldas Eesti folkloori ainetel tohutult palju rahvapäraseid raamatuid. Juba ülikooli ajal (1882) avaldas ta raamatu
“Esivanemate varandus”, millest ilmus juba tema eluajal kolm trükki.
1890. aastatel ilmus Eisenil rida raamatuid:
Vanad jutud (1894), Vanapagana jutud (1893), Hansu-jutud (1894), Kuninga-jutud (1894), Raha-augu jutud (1894), ja neli raamatukest pealkirja all Rahva-raamat (1893-95). 1890ndate keskel hakkas lisama informatsiooni kogujate ja kohaliku ajaloo kohta. Näki raamat 1895, Kodukäijad (1897), Seitse Moosese raamatut (1896), Koerakoonlased ehk Peninuki rahvas (1899).
Suurt osa Eiseni raamatutest saad vaadata siit.
Need said kohe populaarseks, sest need odavad, kergesti kättesaaadavad ja
rahvapärases stiilis. Teaduslikus stiilis raamat ei oleks tollal iialgi saavutanud nii suurt lugejaskonda. Teiseks ei olnud isegi Eiseni ajal veel kirjutamine ja avaldamine eesti keeles lihtne, eriti kui olid teaduslikud ambitsioonid. Eestikeelseid teaduspublikatsioone oli vähe, EÜSi Album oli esimene perioodiline väljaanne, kus teaduslike tekstide
avaldamine võimalikuks osutus (nr-id 1-7 ilmusid seal aastatel 1889-1902), Villem Reiman (Toomemäel võite tema kuju näha) oli selle algataja. Hiljem lõi Reiman ka ajakirja Eesti Kultura. Eesti Kirjanduse esimene number ilmus 1906, 1908. aastast sai Eisenist selle pidev kaastööline. Seega olid enne neid ajakirju ainukesed
avaldamiskohad ajalehed ja omaenda publikatsioonid.
Eiseni rahvausu alased raamatud ilmusid ajal, mil ka mujal Euroopa akadeemilistes ringkondades oli tõusnud huvi rituaalide, uskumuste ja mütoloogia vastu. Esialgu oli teemadering, mida Eisen oma kirjutistes käsitles, väga lai. Aga umbes sajandivahetuse paiku hakkas ta huvi keskenduma eesti mütoloogia võrdleva uurimise ümber, eriti võrrelduna teiste soomeugri rahvaste mütoloogiaga. Oma kirjavahetuses Kaarle Krohniga avaldas Eisen tunnustust Julius Krohni raamatu “Suomen suvun
uskonnot” ('Soomesugu rahvaste usundid') ilmumise puhul. Raamat publitseeriti Juliuse surma järel 1914. aastal tema poja Kaarle Krohni poolt. 1916 õhutas Kaarle Krohn ühes kirjas Eisenit mõtlema tõsiselt eesti mütoloogia väljaandmise peale. Üks tähtis ajend
teemaga tegelemiseks tuli 1919, kui Eisenil paluti pidada suvekursus eesti mütoloogiast.
Esimene osa ilmus ka saksa keeles. Eisen ei esita oletusi usundiliste mõistete arengu kohta, vaid on koostanud narratiivi folkloorimaterjali põhjal, mida talle saadeti. Eisen pidas oluliseks tõestada materjali rahvusvahelist päritolu, tõmmata paralleele, eriti naaberrahvastega. Peamiselt võrdles ta oma materjali siiski soomeugri, peamiselt soome materjaliga. Ta arvas, et sellega võrdlemine on esmatähtis eesti mütoloogia uurimisel, sest eesti kogud peegeldavad ainult kunagise rahvausu jäänuseid.
Eisenile on ette heidetud seda, et ta ei paku tsitaate originaalsetest
rahvaluuletekstidest. Ta esitab lihtsalt kirjeldusi ja harvadel juhtudel tõlgendusi, mis osutavad toonases teaduses käsitletavatele populaarsetele teemadele. Näiteks kurjast silmast rääkides pakub ta nähtuse seletuseks hüpnotiseerimise. Eiseni tähendus seisneb siiski selles, et ta pakub esimesena kõige täielikuma mütoloogiliste olendite loetelu ja klassifikatsiooni.
Eiseni bibliograafia on tohutult suur: 1876 kuni paari postuumselt avaldatud artiklini 1936. aastal sisaldab see 256 raamatut ja 505 artiklit (arvestamata kirjutisi
ajalehtedes).
Eiseni kogumistöö on samuti aukartustäratav: omaenda käega on ta üles kirjutanud 3347 lk rahvaluulelist materjali ning korrespondentide ja stipendiaatide kaudu on saabnud arhiivi veel palju mitukümmend korda rohkem. Nii et kokku on ERA-s Eiseni kogudes u 100 000 lk rahvajutte ja –laule ning muud folkloori. Lemmikvaldkonnaks oli tal rahvajutud. Rahvajuttude poolest ongi Eiseni kogud Eestis kõige rikkalikumad.
Kuidas on suhtutud Eisenisse eesti folkloristikas?
Eisenil on eesti folkloristikas ambivalentne roll. Hurt ja Eisen on paar, kelleta meil ei oleks sellist tohutut rahvaluulearhiivi, nagu meil praegu on. Positivistlike (ja
filoloogiliste) meetodite esiletõusu ajal on hakatud rohkem väärtustama Hurda tegevust. Eisenit peetakse iseõppijaks ja isehakanud kogujaks, kelle töö ei vastanud teaduslikkuse kriteeriumidele. Eisen pidas Hurdast lugu, pidas end tema järgijaks, kuigi ta oma töös alati ei pidanud kinni tema põhimõtetest. Oma kogumisega üritas ta täita seda lünka, mis Hurdal jäi täitmata, sest Hurt oli keskendunud rahvalaulude
kogumisele.
Hurda suhe Eisenisse ei olnud nii leebe. Hurt noomis Eisenit ta kogumistöö pärast, pidas seda isegi kahjulikuks, väitis ka seda, et Eisen ei oska piisavalt hästi eesti keelt (kuigi just Eisen oli see, kes igal pool ja alati püüdis rääkida eesti keelt, Hurda kirjavahetus seevastu käis saksa keeles).
Nii Hurt kui ka Eisen töötasid pastoritena teise kultuuri seas. Ent taust ja töö eesmärk olid neil erinevad. Sellest tuleneski vastuolu. Hurda jaoks tähendas ta ettevõtmine ajaloota rahva väärtusliku vaimse vanavara säilitamist saksakeelse akadeemilise
Eesti mütoloogia I viimane trükk
Eesti mütoloogia I (1919)
Eesti mütoloogia II . Eesti uuem mütoloogia (1920) Eesti mütoloogia III. Esivanemate ohverdamised (1920) Eesti mütoloogia IV. Eesti vana usk (1926)
avardada ja neile nende oma kultuuri rikkust tutvustada. Eisenit huvitas vähem arhiveerimine ja selle põhimõtted ning rohkem materjali esitamine ja rahva hulka ringlema saatmine.
1927. aastaks ilmus noor põlvkond, kelle teaduslikud huvid olid teistlaadi, kelle teaduslikele põhimõtetele Eiseni tegevus sugugi ei vastanud.
Tartu Ülikooli rahvaluule õppetooli rajaja ja professor oluline võrdlev-ajaloolise koolkonna esindaja Walter Anderson (pildil) on öelnud, et Eiseni tegevus tuleks rehabiliteerida, sest ilma tema tegevuseta ei oleks eesti folkloristika see, mis ta on.
Anderson oli pidevalt Eiseni toetaja ja kirjutas Eiseni surma puhul temast artikli, milles väidab, et Eiseni peatähtsus seisneb selles, et ta 27 aasta kestel peale dr Jakob Hurda surma oli maailma suurim rahvaluulekoguja.
Eiseni ja Hurda konflikti ja Eiseni tähenduse kohta võid lisaks lugeda siit.