Henriku Liivimaa kroonika

Kõige tähtsam teos ajalooallikana sellest perioodist oli Henriku Liivimaa kroonika.

Kroonika algset, autori käega kirjutatud originaalkäsikirja pole säilinud. Tunneme kroonikat XIV-XVIII sajandist pärinevate, kokku 16 ärakirja järgi, millest üheski ei ole otseselt nimetatud autorit ega ole ka kroonikat pealkirjastatud. Uurijad on üksmeelsel arvamusel, et autoriks polnud keegi muu kui tekstis korduvalt esinev preester Henrik (Henricus, Heinricus), kes on end nimetanud veel lätlaste preestriks ja kes oli

arvatavasti sakslane.

Henriku kirjeldatud sündmustest suurem osa on sellised, mida ta ise oma silmaga pealt nägi. Tema kirjapandud andmeid loetakse üldiselt usaldusväärseteks. Sellest hoolimata oli tal loomulikult oma vaatepunkt, mida ta rõhutab ning mis peegeldab ka Riia

peapiiskopi ja Saksa ordu vahelist konflikti 13. sajandi keskpaiku.

See oli L. H. algkirja otstarve: piiskop Albert on kõik teinud, mis Liivis-Eestis suurt on tehtud, mõõgaordu teened on palju vähemad, kuigi nad hooplevad, ja Taani, kes enesel arvab eesõigusi ja suuri teeneid olevat Balti rannamail, Taani on ristikirikule oma tegevusega otse kahju toonud. Kõike seda võib lugeja kergesti märgata L. H. kroonika ridade vahelt. Nagu nüüd, nii tuleb ka muistsetes diplomaatilistes märgukirjades peaasju tihti „ridade vahelt” lugeda.

See on lõik Juhan Luiga kirjutisest (Eesti Kirjandus, XI osa, nr. 10/1926). Tervikesseed saad näha siit: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=194

Marek Tamm on kirjutanud (Keel ja Kirjandus 12/2001, lk 872-884) Ida-Baltikumi kirjeldusest Descriptiones terrarum (u aastast 1255), mis on kirja pandud anonüümse ilmselt tšehhi või saksa päritolu dominikaani või franstiskaani poolt. Sealt ilmneb,

kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sellesama sündmuse kirjeldused (vt Marek Tamm, lk 882-883). Saksa ordu tegevus vaikitakse anonüümse mungaordu liikme kirjutatud Descriptiones terrarum'is absoluutselt maha.

Muidugi kasutab Henrik ka täpselt neidsamu stereotüüpe (ja arvatavasti ka tüüpsüžeid), mida kasutasid nii mitmedki teised autorid. Näiteks kirjeldab ta siinset loodust sarnaste sõnadega, nagu Bartholomaeus Anglicus oma entsüklopeedias Virumaad kirjeldas.

Henrik:

see on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa.

Järgnevalt mõned katked nendest kohtadest, kust selgub üht-teist ka rahvausundi kohta.

I, 10 Selsamal piiskopil [s.o Meinhardil] oli kaastööline

Teateid inimohvri toomise kohta leidub ka juba Bremeni Adami kroonikas, mis on pärit 11. sajandist. Bremeni Adam kirjeldab Tõnno Jonuksi sõnul "saart, mille nimi on Aestland (Eesti) ning mille elanikud samuti ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks" (XVII ptk).

Nii ajaloolised teated kui arheoloogilised andmed tõendavad, et Eestis on eelkristlikul ajal inimohvrit toodud, ent pole selge, kas juhuslikult ja vähe, või on see olnud laiemalt.

Selle teema kohta võid lugeda artiklit siit.

XXVI, 6 Mõned neist läksiwad ära ka ühe tõise lossi juure, mis Pala jõe kaldal oli, selle nõuga, sääl sedasama teha. Ja tee pääl surmasiwad nemad oma preestri mõne tõisega ära. Pärast seda läksiwad needsamad Sakalased Järwamaale ja wõtsiwad sääl Hebbe, ühe Daanlase, kes nende kohtuherra oli, kinni, wedasiwad teda mõne tõise Daanlasega lossi tagasi, piinasiwad teda ja tõisi hirmsastce, kiskusiwad sisikonna wälja ja Hebbe südame tõmbasiwad nemad elusalt ihust, küpsetasiwad teda tulel, jautasiwad ja sõiwad teda ära, et nad kõwaks saaksiwad ristiinimeste wasta, ja nende kehad andsiwad nemad koertele ja taewa lindudele süüa.

Kui nad selle hirmsa, kurja ja paganalise töö oliwad teinud, läkitasiwad Wiljandi wanemad sellsamal päewal Otepäha ja kihutasiwad neid nõndasamati tegema. Ja Tartulinna rahwale saatsiwad nemad werised mõõgad, kellega nemad Sakslased oliwad surmanud, ja Sakslaste hobused ja riided täheks. Tartu rahwas wõtsiwad rõõmuga sõnume wasta ja kargasiwad ordo wennaste kallale, sidusiwad neid ja surmasiwad Joannesse, kes nende kohtuherra oli olnud, ja kõik nende sulased ära.

Ka kaupmehi surmasiwad nemad wäga palju mõõgaga maha; tõised pääsiwad ära ärapeitmise läbi; neid sidusiwad nemad pärast; kõik ordo wennaste ja tõiste Sakslaste kaupmeeste wara wõtsiwad nemad ära, jagasiwad eneste keskes, jätsiwad surnute kehad nurmede pääl matmata. Nende hinged hingaku rahulikult Kristuses. Sell ajal oli Tartus ordo wennaste hulgas nende waimulik kaaswend preester Hartwik, seda istutasiwad nemad kõige rammusama härja selga,

sellepärast et ta niisama rammus oli. Ja kui nad teda linnast wälja oliwad wiinud, küsisiwad nemad ome Jumalaid liisu läbi, kumb neil enam meele pärast ohwriks,

Pannakse maha oda, hobust jalga ette tõstma ja seetõttu tulevat hobuse selg puhtaks pesta, et jumal maha kukuks. Kui see oli tehtud ja kui hobune asetab elujala ette nagu ennegi,

Fr. L v. Maydell, 1839. Munk Theoderich ohus saada jumalatele

ohverdatuks aastal 1192

kas preester wõi härg. Ja liisk langes härja pääle ja ta sai silmapilgul ohwerdatud.

Aga preestri jätsiwad nemad elusse /---/

Katke on kopeeritud sellest Jakob Hurda raamatust.

Ühelt poolt on see tüüpiline näide preestri halvustavast suhtumisest eestlastesse kui rumalatesse paganatesse, kellel on omapärased kombed. Samas saame teada uskumusest, et tugeva vaenlase hingejõudu saab endale omandada, kui tema

„hingeelund” süda ära süüa. Saame teada ka ohverdamise kohta, nimelt seda, et eestlased ohverdasid oma jumalatele kariloomi. Ka ilmneb siit, et eestlased ja liivlased põletasid laipu.

XXX, 4 Pärast seda kui on koitnud kuues päev, esimene nimelt pärast Maarja puhastamise püha, et puhastamise päev ise ei muutuks ebapuhtaks tapetute vere läbi, ägenes varahommikul võitlus veelgi, nad lammutasid juba ka kõvera rauaga ehk raudkonksuga kindlustust, kiskudes sellest välja ükshaaval kõik kõige

suuremad puud, mille varal kindlustus püsis, nii et mõningane osa kindlustusest tuli juba maani maha. Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat.

Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapita üle. Ühed hüüavad appi hiit, teised Jeesust, kelle nimel ja kiituseks nad ronivad vapralt üles, jõuavad valli harjani, aga lüüakse ka nende poolt väga vapralt tagasi. Seda, kes esimesena üles ronib, surutakse paljude odalöökidega ja kivihoopidega, igatahes ainuüksi jumal hoidis teda vigastamata keset nii paljusid raevutsevaid vaenlasi. /---/

Vt ka E. Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn 1963.

Tarapita kohta võid lähemalt lugeda eelmise raamatu (Rahvausundi allikad) peatükist nr 4.

Kroonikas leidub ka esimene teade eestlaste itkude kohta. Näib, et ka eestlased on varem surnuid matnud itkemisega („pidasid oma kombe järgi peiesid rohke halisemise ja jootudega”).

vepsa naine itkeb oma mehe haual.

foto: M. Arukask, 2005

Samuti mainib Henriku kroonika puude kummardamist siinkandis. Seda täheldab ta liivlaste (II, 9), järvalaste (XXIII, 9), ja saarlaste juures (XXIV, 5), järvalaste puhul on mainitud eraldi "püha metsa" olemasolu. Pühast metsast kirjutab ka Taani

hindamisraamat (u 1240) ja paljud hilisemad allikad. Hiite tähenduse kohta eesti rahvausundis saad lugeda sellelesamale teemale lisatud moodle'i leheküljelt "Hiitest".