Luugi lause

Artiklis „Kohvilektüür. Subsistentsialistlikust lausest” peab Aare Pilv Erkki Luugi raamatut „Ornitoloogi pealehakkamine” eripäraseks just selles leiduvate teatud laadi iseomaste lausete pärast ning kirjeldab neid lauseid esmalt muu hulgas ka üht enese ja Jaanus Adamsoni vahelist kahekõnet kaasates:

Sügisel kirjutas Jaanus Adamson mulle: „Eriline üllatus: Erkki Luugi „Ornito-loogi pealehakkamine” (võtsin alles nüüd kätte): väike, maneristlik ja nipsakas mängutoos. Ja mis „peaasi” kirjanduses: huvitavad, ergastavad laused (haakusin kohe Tode mõttekäiguga Prousti järelsõnas, et kirjanduses on määravaks lause, suvaline lause kusagilt tekstist: see ütleb autori kohta enamuse ära); lugesin ühe ja JÄINGI lugema (un-fucking-believable!).” Vastasin talle: „just, väga nõus, just selline oli ka minu kogemus – sa jäädki lugema nende lausete pärast, sest nad ei tule tuttavad ette; on ju väga suur rõõm kohata lauseid, millega sa varem tutvunud pole, sa hakkad endale isegi huvitav näima: „kõik polegi veel tuttav-likkusse kadunud”. Loed ja ütled mõne lause kohta „seda pole olemas!”, aga näe, siinsamas ta on.” Adamson vastu: „jah, selliseid lauseid ei ole olemas olnud või ma ei teadnud neist; alati kui keegi kirjutab mõne lause, mida varem pole olemas olnud, muudab see erksaks (nagu kohv) ja kadedaks.”¹⁴¹

Pilv ja Adamson ei kirjelda siin kahe peale loomulikult mitte igasuguseid varem mitte eksisteerinud lauseid – niisuguseid, mida igaüks, igal hetkel ja alatise täie-liku õnnestumisega võiks vabast (ala)teadvusvoost spontaanselt ja suvaliselt moodustada –, vaid lauseid, millel on oma selge, individuaalne näoilme ning oma kindel mõju:

lugejat haaravad üksikud väljendid, mis otsekui avaksid seninägematut maailma, mis on uskumatu ja sellest hoolimata või seetõttu tõelisem kui senituntud maa-ilm. [- - -] Need on laused, mis teevad mingis mõttes jõuetuks ja samas seovad enda külge; neid on raske (ja ilmselt mõttetu) meelde jätta, sest nad pole terav-meelsed aforismid, nad jäävad meelde teatavate naudinguliste tühjade kohtadena mis sunnivad raamatut uuesti sirvima ja neid lauseid otsima.¹⁴²

Põhjalikuma mulje saamise huvides olgu tõenäolisem valimik neid lauseid nüüd siinkohal ära toodud. Erkki Luuk ei ole autorina sedavõrd tuntud ning vastu-võtus sedavõrd laiahaardelist kajastust ja analüüsi leidnud kui siinses arutluses varem käsitletud Ene Mihkelson; ja loomulikult on sellel enesestmõistetavad põhjused – Luuk ei ole nii palju kirjutanud ning tema tekstid ei tekita peaaegu

141 A. Pilv, Kohvilektüür. Subsistentsialistlikust lausest. – Vikerkaar 2004, nr 3, lk 91.

142 A. Pilv, Kohvilektüür. Subsistentsialistlikust lausest, lk 91.

mingeid (aja)loolise tähenduse poole püüdlevaid konnotatsioone. Lisaks ei ole Luuk „piisaval määral” autor, ei kuulu piisaval institutsionaalsel määral kirjan-dusse: tema debüütraamatul „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002) autorsus iseenesest puudub (vajaduse selle autorsuse omistamiseks Luugile tekitas Betti Alveri debüüdiauhind, mis raamatule määrati) ning tema teise teose, viiest raamatukesest koosneva „Valitud luuletuste” (2008) karbi autorsus on jagatud kellegi Pideva ja Silmnähtava Pöögelmanniga. (Niisuguses „mängimises”

autorsusega peitub mõningane autori institutsiooni vastane kriitiline noot; Luugi enda essee „Autori surm jms” taustal mõjub see autori institutsiooni tähtsuse külma ja mõistusliku vähendamisena; Jaanus Adamsoni jaoks on see üks järjekordne viis, kuidas „tähendust ohverdada” – moodus, mille rakendamisel põhineb suur osa Luugi loomingust¹⁴³.) Alljärgnevad laused pärinevadki ülalnimetatud kahest teosest. Stiil, mis neid ühisena läbistab, ei pruugi läbistada kogu Luugi loomingut – kõik laused ei ole tingimata niisugused –, kuid sellegipoolest moodustavad need laused Luugi loomingu kõige ainuomasema osa.

Selles surikambris möödusid ta päevad mõõtmatu aeglusega, nagu mulda küntud kärbsed.¹⁴⁴

Võtke näiteks särk: paranoilise arhitektuuri näide. (OP, 6) Üks mõte oli talle pähe turritama jäänud, nagu lind. (OP, 7)

Tänav oli lõputu inimese sammudest, nagu ebamäärane number, nagu katki-kistud silm. (OP, 8)

Tänav laius meie ees, nagu oinalihast padrik. (OP, 9) Kuid Võhmas seisab aeg paigal, nagu ülikond. (OP, 14)

Meie vestluse ajal olin avanud raadio, nagu õllepurgi. Selle sisemusest uhkas tumedat pimedust, nagu niiskust. (OP, 15)

Heidan kohe pikali. Ärge kartke, mu käsi on nagu koduloom, – ta võbeleb mu äärel sellal kui ma magan. (OP 16)

Kas olete märganud? Vint, kui ta puu otsast alla võtta ja harjaga korralikult sugeda, lööb läikima nagu lehmanahk. Oh, kui te vaid teaksite... (OP, 17)

Ärkvel olles mõtlen maavaradest. Süsi ja volfram asuvad 6 kilomeetrit all-pool, kinnitades sel viisil mu sõnu. (OP, 18)

Siinkohal haaras teda imelik hoog, millest ma teda õieti kunagi väljuvat polnud näinud. [- - -] Kui ta sellest kunagi vabanema peaks, siis igatahes ühe-korraga, nii nagu muna vabaneb koorest, et esineda linnuna, ja mina pole veel midagi sellist kunagi näinud. [- - - ] Lind, juba koorununa, ei viitsi ju enam kuigi põhjalikult munale viidata. (OP, 20)

Päikese kätte tõusva kotka turi tuprub pilvedest. Pilv tema all tiheneb, kotkas võtab istet. Tal on pintsak seljas. Kotkas vaatab tulevikku – kotkas kui usa- ja ihaldusväärsuse sümbol. (OP, 30)

143 J. Adamson, Erkki Luuk: tähenduse ohverdaja. – Vikerkaar 2004, nr3, lk 90.

144 E. Luuk, Ornitoloogi pealehakkamine. Tallinn: Näo Kirik, 2002, lk 6 (edaspidi teks-tis: OP).

Mets maal on sama mis metroo linnas: eelkõige vahend, kuidas isik oma edenemist läbi vastava piirkonna, ja seeläbi kogu ümbruse masinavärki, endale seletada saab. (OP, 32)

L käis metsas nagu nui. (OP, 37)

„Mina – see on ju jaoskond.” Sellise masendava uudisega tuli L lagedale.

(OP, 37)

Kõigepealt märkasin, et nagu igas suurmehes, oli ka temas midagi ühist.

(OP, 38)

L vabises ja nuttis nagu jaamakorraldaja (OP, 38)

Vaimusilmas nägin, kuidas L tegi pähe kindla näo, just nagu oleks mingit teatud pada silmitsenud (OP, 49)

Märkasin, et künkanõlval oli võra alguskohast veidi ülal pool ennast okstesse peitnud helkiv rähn nagu kirves. (OP, 57)

Tulin sealt tulema, kuid enne kojujõudmist pidin veel äärepealt paar korda manalasse varisema. (OP, 58)

Nagu üürike transpordiviiv metsa ja katuse vahel, toimetab rähn; tema peas on sulg, varsti on neid seal juba terve mets: ((((()))(()()()((((((())))))))); tema nokk, loomulikult nii pöörlev nagu tuul, sätib ennast paraku padriku sisemise konstandi järgi, tabades nii iga vähimagi prussaka, mille tabamise korral lööb rähn tantsu nagu kompass. (OP, 77–78)

Mundris keha pöörlemine on ebatavaline. (OP, 90) elektrik esineb alati / nagu viga¹⁴⁵

et / neile sõnadele /rohkem kaalu anda, / võtab ta ööbiku, / hammustab selle käharpead / ja jääb mõttesse (MIS, 7)

kavandab insener / oma samme / mitu päeva ette, / et hiljem / oleks vähem / põhjust / rahulolematuseks laadis: / „meie artur / käib tagurpidi / nagu mets”

(MIS, 9)

insener käib kah / nagu ühemunakaksik (MIS, 13)

kauge mäe peal / tuleb inseneril / pähe mõte / nagu ehituskrunt: / teen, / mis pähe tuleb! [- - -] kauge mäe peal / on insener kinni / nagu parteiladvikus (MIS, 13)

kuulake! / kui vaadata kolm kilomeetrit / peegeldub relssidel kogu / maailm nagu onu / (tänapäeval võib ka keldris /surra vahetult nagu seltsimees)¹⁴⁶

käes oli juba / antud aastaajale / omast konkreetsust¹⁴⁷ kas teate: / öösiti levib maakeral / üks ahv (VT, 7)

ühel külmatooval kevadõhtul / kohtub talupoeg talupojaga – / inimesega, kes levitab minevikku (VT, 8)

metsa vahelt juba paistiski / kauge tihaslinnu reetlik nokk / sapipuravik nokas (VT, 10)

põldudel vedelevad / üldised talumehed; / lahtivõetud, laulvad, / parata-matud talumehed (VT, 13)

tühi põld ja kõhus puuseen / kingsepp kadus võssa nagu näts (VT, 14)

145 Erkki Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. – Valitud luuletused. Tartu: ID Salong, 2008, lk 6 (edaspidi tekstis MIS).

146 Erkki Luuk, Paberteater. – Valitud luuletused. Tartu: ID Salong, 2008, lk 15 (edas-pidi tekstis PT).

147 Erkki Luuk, Valgus Tareaknas. – Valitud luuletused. Tartu: ID Salong, 2008, lk 6 (edaspidi tekstis VT).

kuusk imestlev / kannab suure käo / kuuse otsas / on kägu (VT, 18)

mets mühab / nagu hetk oinast / metsas müttab lind / nagu eraldi protsess /hommikul sööb lind dokumente / mets mühab, kabinet / linnu nokal udujas pisar / lind müttab, nagu protsess (VT, 20)

oh isa, ma tean et / ülikond peab olema nagu rott / oh ema, mind haavand lill / kui elektrimasinist (VT, 21)

spordimehe jõust / eks teki kükk (VT, 27)

Juba esmasel ülelugemisel on ilmne, et juhuslikkuse määr nende lausete moo-dustamisel ei ole olnud piiritu, et need ei ole alateadvusvoo laussürrealistliku vallapäästmise meetodil genereeritud laused – või kui, siis on sellel keelevool enesel oma täit juhuslikkust välistavad sisemustrid, oma kindlad, üldistatavad ja äranimetatavad iseloomulikud jooned, teisisõnu, omamoodi tõmbepunkt, mille poole see voog on kaardus. Paljude lausete ühisjooned hõlpsalt tuvastatavad:

näiteks kindlat laadi läbistav harilikkuse, tuttavlikkuse, traditsioonilisuse, loodusläheduse tunnet tekitav agraar- või töölistemaatika (mets, võsa, Võhma, linnud, käod, rähnid, vindid, seened, talumehed, insenerid, kingsepad, spordi-mehed, seltsimehed jmt); näiteks läbiv võrdluslauselisus, kus seotakse (ena-masti „nagu” kaudu) see tuttavlik ja igapäevane kokku harjumuspäratu või tund-matuga (tuttavaga juhtub midagi tundmatut või arusaamatut, „mets mühiseb nagu hetk oinast”); näiteks abstraktsed, äärmusliku umbmäärasuseni üldistavad epiteedid, mida sageli kasutatakse konkreetsete ja täpselt, hõlpsalt ette kuju-tatavate nähtuse kirjeldamiseks (üldised talumehed; lind müttab metsas, nagu eraldi protsess; talupoeg kui keegi, kes levitab minevikku). Ent need ühisjooned (mida piisava tähelepanuastme puhul võiks ilmselt veel ja veel tuvastada) peegelduvad ka tõenäolises ühelaadses, lugemiskogemuse tasandil avalduvas mõjus: kõige võimalikum mõtestatud tunne, mis neid lauseid lugedes tekib, on nähtavasti mingi loogilise eelkaemuse, keelelise oodatavuse tunne, mis lugejas tuttavliku kaudu sisse seatakse – omamoodi kehtestatud harjumuspärasusel põhinev aimdus sellest, mis „kohe järgmistes sõnades tuleb” – ning samal ajal ja samas hetkes ka selle oodatavuse, juba sissetöötatud loogilise trajektoori järsk ja täielik katkestus või nurjamine.

Üldkokkuvõtvalt, nendes lausetes loodud võrdluslikud seosed võivad olla küll juhuslikud (nagu Mart Kangur paistab „Valitud luuletuste” arvustuses taga nõudvat)¹⁴⁸, ent need pole sellegipoolest täienisti juhuslikud, absoluutselt suva-lised, vaid põhinevad teatava piirini oma kindlal loomemeetodil. Sellel loome-meetodil on omakorda oma üsnagi konkreetne ja kirjeldatav tulemus ja oma iselaadne mõju lugejale.

Kuidas siis kirjeldada neid Luugi lauseid, mis „ei tule tuttavad ette”, mida

„pole olemas olnud”, mida on „raske ja ilmselt mõttetu meelde jätta” ning mis avavad „seninägematut”, kuid „tõelisemat kui senituntud” maailma? Kuidas täpsustada mehhanismi, millel põhineb nende lausete niisugune mõju? Just

148 Vt M. Kangur, Cool Hand Luuk. – Vikerkaar 2008, nr 9, lk 103.

nende küsimuste analüüsimisel on Aare Pilv ja Jaanus Adamson juba üsna suure ja koherentse selgitustöö ära teinud.