3. ENE MIHKELSONI TÖÖ ÜKSINDUS
3.1. Küsimine põhimise korduva järele
Kui mõelda korraga Ene Mihkelsoni kolmele seni viimasele romaanile, „Nime vaevale”, „Ahasveeruse unele” ja „Katkuhauale” – kui mõelda seega pigem juba osakesele loomingust kui niisugusest ning mitte nii väga üksikute teoste peale –, siis võib tunduda, et on olemas vähemalt üks tasand, millel need n-ö räägivad ühest ja samast asjast. Selle tasandi jõustab juba mainitud enesest-mõistetavalt tekkima kippuv analoogia, milles Mihkelsoni minajutustajate isiklike päritoluliste ummikseisude ja identiteediprobleemide taustal terendavad Teise maailmasõja järgse eesti rahvusajaloo samalaadsed ummikseisud ja läbirääkimatused. Teisisõnu, teoste vahetus keeles avalduvaid psüühilisi ja pärit-olulisi üksikasju, mis Mihkelsoni jutustajahäälte hoolikalt lahtikirjutatud oma-ilmu nende mitmekesisuses üles ehitavad, näib olevat väga raske, kui mitte võimatu hoida lahus eesti rahvusajaloo laiematest läbirääkimatustest.105 Ent tuleb tähele panna, et viimased – ehkki kindlasti mitte vähem olulised – pole teostes enestes n-ö vahetult antud, vaid on kaasa tulnud retseptsiooniga, teoste üldise tähenduse ehk nende sümboolse olulisuse tasandil. Seda vahet tegemata – ning eriti sedavõrd tundliku sisulise temaatika juures – võib iga järgmise romaani ilmudes hakata vastuvõtt teoses vahetult antule eelnema: rahvusmine-vikuga seotud ummikseisud, millega autorit seostatakse, mõjuvad lugejas-konnale millegi „ühese ja üldisena” ning selle taustal sulanduvad millekski ühtseks, üheseks, ühetaoliseks ka Mihkelsoni jutustajahäälte keele pinnal lahti mängitud omailmade konkreetsed nüansid. Just siit võib alguse saada tunne, nagu oleks alati juba teada, „millest Mihkelson kirjutab”.
Iseäranis lihtsalt tasanduvad jutustajate omailmade keele pinnal välja kantud üksikerisused siis, kui hakata tegema sisulis-temaatilisi kokkuvõtteid, millest ilmekaima (ja siinse arutluse tarbeks informatiivseima) võib leida vahest Märt Väljataga „Katkuhauda” ja „Ahasveeruse und” võrdlevast arvustusest:
Lugu on Ene Mihkelsoni uues romaanis üldjoontes sama mis eelmises. Mina-jutustaja on naine, kes on sündinud 1944. aastal Kesk-Eesti külas, mille hävituspataljonid olid kolm aastat varem maha põletanud. Tema isa, kelle nimi
“Ahasveeruse unes” on Meinhard ja “Katkuhauas” Valter, oli tütre sündimise ajal vangis, hiljem Saksa sõjaväes (võib-olla ka Tšehhi põrgus), seejärel sõja-vangis. 1948. aastal läheb ta koos oma naisega, jutustaja emaga (Vilma/Sanna)
105 Nii näiteks ütleb Janika Kronberg „Ahasveeruse und” arvustades, et „Pole sugugi liialdus väita, et Ene Mihkelson on „Ahasveeruse unes” kujutanud eesti rahva moraalset holokausti ja selle tagajärgi aastate takka, needust ja sellest väljumise võimalust mälu taastamise ja nimetamise läbi.” (Vt J. Kronberg, Ahasveeruse needus ja lunastus. – Postimees 21. XII 2001, lk 19.) Teisal ütleb sama romaani kohta Tiit Hennoste: „See on väga sügavale minev raamat eestlaste olemise keerukusest ja haprusest aegade, või-mude, olude piiril. Pärast seda romaani peab palju pingutama, et öelda midagi uut eestlase viimaste aegade olemist määranud sõlmaastate, sõja ja sõjajärgse aja kohta.”
(Vt T. Hennoste, Mahasalgamise maa ajalugu. – Rmt: Päevad on laused. Ene Mihkel-son, lk 117.)
küüditamise eest metsa, kus varjab end koos teiste metsavendadega. Mõni aeg enne Stalini surma hukkub ta NKVD haarangus, kaks aastat hiljem tuleb ema metsast välja, n-ö “legaliseerub”. Koos ema-isaga varjab end metsas ka sama küla mees Kaarel/Kert, kelle suhted jutustaja emaga ja NKVDga lubavad kaht-lustada reetmist – osalust Meinhardi/Valteri väljaandmises. Siit ka siis jutustaja hamletlik kimbatus. Vanemate ära olles kasvatab jutustajat tädi (Agatha/
Kaata), kes reisib sageli mööda maad ringi. Hiljem pannakse laps internaat-kooli ja ta võõrdub suguvõsast. Neid sündmusi meenutatakse juba meie kaasajas, kus minategelane püüab sugulasi, peretuttavaid ja arhiive külastades oma isa saatuse jälile jõuda. Niisiis ka omamoodi äravahetatud või hüljatud ja leitud lapse lugu, mis on sama ürgne kui lood üldse.
Mõlemas romaanis leidub ka sarnaseid kõrvaltegelasi: jutustaja vanaema, onud ja tädid, omakandi julgeolekumees Konks/Murt jne. Ka probleemid, mille ümber jutt käib, on samad: kuidas ja millal ikka jutustaja isa hukkus, kes ta sisse vedas, kas isa hukkumist ja nime kasutati ära suuremates rahvusvahelistes luuremängudes, et läkitada välismaale mõni NKVD agent või mõni Briti luuraja sisse vedada. Laiemalt on küsimuse all kohanemise, kollaboratsiooni ja vastupanuvõitluse hind, ametliku ja isikliku ajaloo vahekord ning mäletamise ja unustamise voorused ja puudused. Küsimuste taustaks on sõjajärgne laos-tunud külaelu, kus seosed julgeoleku, metsavendade ja harilike külaelanike vahel on läbi põimunud tihedamalt, kui meile ehk ette kujutada meeldiks.
Mõlema romaani motoks kõlbaks laulusalm George Orwelli “1984” lõpust:
“All kähara kastanipuu/ma müüsin su, sa müüsid mu”.106
Niisugusest kokkuvõttest võib jääda mulje – ning tuleb märkida, et see ei ole kindlasti Väljataga arvustuse tõeliseks sisuks ega lõppeesmärgiks –, nagu oleks nende kahe romaani vaheline erinevus peaaegu ainult pärisnimesid eristavate kaldkriipsude sisseviimise küsimus. Kui see oleks niimoodi, kui kõik vastaks ülaltoodud kirjeldusele, kui need romaanid räägiksidki „ühest ja samast asjast”, siis miks kõike seda ühest romaanist teise niivõrd täpselt korrata? Milleks pärast
„Ahasveeruse und” üldse veel „Katkuhaud” kirjutada?
Kas seepärast – nagu Väljataga oma arvustuses paistab osutavat –, et varem tehtut „optimeerida” või lugejale lihtsamini kättesaadavaks teha?107 Jaatav vastus sellele küsimusele eeldaks aga nõustumist väitega, et autoril enesel on
106 M. Väljataga, „Ma müüsin su, sa müüsid mu”.
107 Väljataga ütleb: „„Ahasveeruse unega” võrreldes on „Katkuhaud” märksa fokuseeri-tum ja lugejale vastutulelikum teos. [- - -] „Katkuhauas” on leitud just õige vahekord jutustamisviisi raskuse ja jutustatavate sündmuste raskuse vahel. [- - -] Sest kui julmus-test või kannatusjulmus-test kõnelda liiga kergelt, ladusalt ja elegantselt, võivad need muutuda kas triviaalseks või esteetiliselt kütkestavateks. Ja kui neist jälle kõnelda liiga raske-päraselt, siis hakkab kõnelemisviis ja kõneleja ise endale liigset tähelepanu tõmbama, varjutades valusad teemad.” (Vt M. Väljataga, „Ma müüsin su, sa müüsid mu”.) Hinnangulisel tasandil võrdleb „Katkuhauda” ja „Ahasveeruse und” oma „Katkuhaua”
arvustuses Janika Kronberg: „„Katkuhaud” on teatud mõttes Mihkelsoni eelmise romaani „Ahasveeruse uni” (2001) peegeldus. [- - -] Tulemuse mõju võrdub „Ahas-veerusega” või on keskendatumgi.” (Vt J. Kronberg, Mihkelsoni romaan pesapuust ja selle põlemisest, ajalugu ja tänapäev. – Postimees 22.VI.2007.)
olnud mõttes mingisugune ainitine konkreetne „lugu”, mille sisuline edasi-andmine tal oleks esimese romaaniga justkui juba õnnestunud, kuid mille vormilis-poeetilised parameetrid on kuidagi „paigast ära”, nii et lugu pole olnud päris kergesti kättesaadav või lihtsasti mõistetav, ning edasi, järgmist romaani kirjutades võiks see olla üksnes „stilistilise paikalihvimise” küsimus, millal algne lõppeesmärk rahuldavalt täidetud on. Aga lisaks sellele, et niisugust eel-dust omaks võttes ollakse liikunud autori algkavatsustest lähtuvale lihtspeku-latiivsele ja otsustamatule pinnasele, tooks see enesega vaikimisi kaasa ka ühe uue eelduse omaksvõtu: et see „lugu, mida rääkida” on vähemalt osalisel määral autobiograafiline või aset leidnud sündmustele vastav ning et omaeluloolisus peaks kogu selle loominguosa tõlgendamise juures vähemalt mingitki kaadri-tagust rolli mängima, näiteks lähendama nende jutustajahäälte üksikasjalikult lahtikirjutatud omailmad iselaadsele sisekõnelisele dokumentalistikale, mis siis romaanist romaani erinevates versioonides üha uuesti avaldub.108 Käesolevas arutluses tahan mõlemad need eeldused kõrvale heita ja keskenduda esmajoones Mihkelsoni viimase kolme romaani keeleruumis vahetult antule, et alles hiljem, jutustajahäälte omailma poeetilise koe väljajoonistamise järel tulla tagasi nende romaanide keele ja sisulise temaatika vaheliste suhete ning Mihkelsoni romaani-tõusu lepitava toime täpse olemuse juurde rahvusajaloolise tähenduse kon-tekstis.
Ühe läbiva loo olemasolu võimalikkusele Mihkelsoni proosas (sedapuhku
„Matsi põhjas”, „Nime vaevas” ja „Ahasveeruse unes”) osutab eeltoodust mõnevõrra teistmoodi Virve Sarapik:
[Mihkelsoni teoseid] järjestikku lugedes tekib kummastav sulandumine ja põimumine, suutmatus eristada ühe teksti seiku teise omast, ühe tegelasi teistest.
See kummastus tekkis esmalt siis, kui lugesin ammuloetud „Matsi põhja”
vahetult „Ahasveeruse une” järel. Ja sirvides viimaks uuesti üle „Ahasveeruse und”, tabasin end tundide jooksul lappamas üle kõiki tekste, et veenduda, kust üks või teine mälus ekslev seik pärit on.
Niisiis, ehk selgemalt kui ühegi teise autori puhul võib öelda, et Ene Mihkelson kirjutab ühte ja sama lugu. See lugu areneb sõltumatult, peaaegu oma-tahtsi edasi, kerkib ja käärib, kuni vormub uueks tekstiks. Just nimelt vormub, sest autorit tähistav nimi tundub olevat eeskätt loo vahetalitaja ja ämmaemand.
Ning samas see loo sund ja iseseisvus mässivad autori endasse ning vabaks ta sellest ei saa. Teist taolist kõiki tekste hõlmavat arhelugu ei oskagi siia eesti
108 „Ahasveeruse une” autobiograafilisele tagapõhjale osutab näiteks Aija Sakova (Vt A. Sakova, Kirjutamine kui mäletamine. Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse une” ning Christa Wolfi „Mõtisklused Christa T.-st” ja „Lapsepõlvelõimede” võrdlus. – Rmt: Päe-vad on laused. Ene Mihkelson, lk 77–79); Tiina Kirss nimetab Mihkelsoni teoseid omaeluloolisusega rööpnevateks (Vt T. Kirss, Kiikudes Jakobi redelil: unenäod ja sisekroonika Ene Mihkelsoni proosas – Rmt: Päevad on laused. Ene Mihkelson, lk 108);
Janika Kronberg räägib oma „Katkuhaua” arvustuses romaani „autorilähedasest mina-tegelasest” (Vt J. Kronberg, Mihkelsoni romaan pesapuust ja selle põlemisest, ajalugu ja tänapäev. – Postimees, 22. VI 2007, lk 16).
kirjandusest kõrvale tuua. Selle iseseisvus, omailm ja sunniorjus tagavad ka tekstide iselaadse veenvuse, mida retseptsioon kunagi kahtluse alla pole seadnud.
Arhelugu tingib tekstide enesesarnasuse.109
Teoseid kõrvutava sisulis-temaatilise kokkuvõttega võrreldes on niisugune kirjeldus igas üksikus tekstis leiduvate poeetiliste nüansside suhtes märksa taktitundelisem. Võttes oma lugemiskogemuse kirjeldamiseks kasutusele arheloo mõiste, tundub Sarapik mõista andvat, et see „lugu, mida jutustada” ei ole oma olemuselt sugugi vahetult kokku võetav, ühes versioonis ammendatav, oma üksikasjades ainulise ja ühesena ümber jutustatav – teisisõnu, selle loo olemasolu ei eelne igale oma üksikule kirjanduslikule realisatsioonile, vaid on üksnes ideelise ja abstraktsena (juba tuttavaid väljendeid kasutades: kumeda ja anonüümsena, lõpuni läbitungimatuna) nende realisatsioonide eneste kaudu aimatav, nende kaudu neile eelnevaks kujutletav. Selline lähenemine annab tunnistust arheloo kui niisuguse seesmisest olemuslikust paljususlikkusest.
Arhelugu „tingib tekstide enesesarnasuse” just seepärast, et iseenese suhtes pole ta kunagi samane. Seetõttu ei saa seda arhelugu otsejoones seostada ka millegi ainitiselt tõsiloolisega – sest kui saaks, kui see oleks mingi selgesti määratletav, piiritletav ja edasiantav lugu, ei oleks näiteks pärast „Ahasveeruse und” enam mingit tarvidust „Katkuhauda” kirjutada. Niisiis võiks äärmisel juhul väita – ning see oluline erinevus tuleb siin kindlasti sisse viia –, et Mihkelson võib küll jutustada „ühte ja sama lugu”, ent oma olemuselt pole see lugu ei ühelegi oma kirjanduslikule realisatsioonile eelnev, enesega samane ega ka üksnes vahetult tõsiloolistele oluseisudele taandatav. Arheloo mõtte täpse loomuse, tema „vor-muvuse”, „iseseisvuse” ja „sunni” juurde tulen hiljem (ptk 3.4) veel tagasi.
Vahetust tõsielulisusest eemalduvaks teoreetiliseks trajektooriks näib mõnin-gast voli andvat ka üks märge Mihkelsoni loomingus eneses – enne „Ahas-veeruse une” esimest peatükki taandab autor selles kõneleva hääle tegelikkuses aset leidnu vahendaja kohalt, lükates tagasi nii võimaliku omaeluloolisuse kui ka romaanis jutustatu igasuguse otsese seose „kunagiste aktuaalsete sünd-mustega”:
Kõik raamatus kujutatud tegelased ja sündmused on ilukirjandusliku mõtte-kujutuse vili ning nende võimalik sarnasus mis tahes reaalsete isikute ja sünd-mustega on juhuslik kokkusattumus, mille eest autor ei saa endale vastutust võtta.110
Sellegipoolest võiks esmalt küsida: milleks on tarvis ilukirjandusliku teose – seega juba tuvastatavalt väljamõeldise – algusesse lisada see kohalikus kirjan-duskultuuris mitte just kuigi levinud märge? Milleks on vaja sihilikult kaugen-dada end vahetutest tõsiloolistest tõlgendustest? Kas ainuüksi sellepärast, et
109 V. Sarapik, Võõras mets. Ene Mihkelsoni proosast. – Keel ja Kirjandus 2005, nr 9, lk 728.
110 E. Mihkelson, Ahasveeruse uni. Tallinn: Tuum, 2001, lk 7 (edaspidi tekstis AU).
võrd tundliku materjali juures võib mõni ülemäära vastuvõtlik lugeja hakata end prototüübina tundma? Püüd sellele küsimusele vastata põrkab vastu otsusta-matuse horisonti, kuid olulisem on see, et põhimisel tasandil on ka püstitus ise õigupoolest ebaoluline – sest isegi kui kippuda Mihkelsoni romaanitõusu sisulis-temaatilisi kordamisi kaardistades oletuslikult omaks võtma kõiki ülal tagasi lükatud eeldusi, nii ühe konkreetse loo olemasolu, selle osalist tõsi-loolisust kui ka lihtsustuspüüdu, hoiab „Ahasveeruse une” algusmärge ära veel üht suuremat, määravama tasandi kadu. Kontekstis, kus näiteks (ent see võib juhtuda ka mõnel muul põhjusel) rahvusajalooliselt tundlikud teemad ärgitavad teostele enesestmõistetava kergusega tõsiloolist kvaliteeti omistama, võimaldab see märge romaanil toimida just nimelt ja üksnes kirjandusena, see tähendab, väljamõeldisena kogu tema endassesuletuses – vahetult antud keele puhta teostumusena võimalikkuse ja paratamatuse vahelises pingeväljas. Niisugusele vajadusele käsitleda kirjandust kui midagi iseenese piires autonoomset vihjab Mihkelson ka ühes usutluses, kui vaeb teose ja „välise tegelikkuse” ning ise-äranis kirjaniku ja tegelaste võimalike prototüüpide vahelisi suhteid:
Prototüüpide otsimine ise on mulle arusaamatu ja mõjub nõnda, nagu tahetaks mingi teoses kirjeldatud nähtus, situatsioon või tegelane tirida või maandada tagasi ellu, et tekiks teose valdamise illusioon. Sellisel viisil loodud illusioon näib võimaldavat teoses ilmnevate probleemide või pingeväljade üle juurdlemist vältida, osutades: aga see on ju kirjutatud neist ja neist, mingit üldisemat või mind kui konkreetset lugejat puudutavat tähendust kirjeldataval ei ole. [- - -]
Kõige rohkem kasutab kirjanik ära iseennast, kuid see on nii läbi isiku põhja minev ärakasutamine, et ei samastu oletatavate prototüüpide ega kirjaniku endaga.111
Selle mõtteavaldusega asub Mihkelson „teose valdamatuse” kaitsele ning pais-tab mõista andvat, et kirjanduse loomust ja loomeprotsessi enese olemust määratleda püüdes tuleks teksti ja tekstivälise tegelikkuse vahelised harjumus-pärased vahetud suhted kõrvale jätta. Või teisisõnu, romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine n-ö välise tegelikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste valdamatut autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad. (Teisalt, ent paljuski samalaadselt nõrgendab näiteks „Ahas-veeruse une” sisemist autonoomiat tõlgenduslik arusaam „Katkuhauast” kui
„Ahasveeruse une” lugeja-tarbeks-lihtsustusest või „optimeerivast paikalihvi-misest”.) Sest mida võiks tähendada see „nii läbi isiku põhja minev ärakasuta-mine”, mille kõrval muutub teisejärguliseks ka „kirjanik ise” (ning ammugi siis veel tõsiloolisus, omaeluloolisus ning ühe ja sellesama loo korduv ümber-jutustamine kui arvestatavad tõlgenduskriteeriumid)? Mis – kui üldse miski –
111 Vt. E. Mihkelson, Kirjanikku usutelles. Vahendanud A. Merilai. – Rmt: Päevad on laused. Ene Mihkelson, lk 130.
võiks olla too nii läbi isiku põhja korduv, et sisulis-temaatilised korduvused, kui neid kõigest olenemata sellistena tuvastada ja käsitleda, tasanduvad selle kõrval lihtsalt sattumuslikeks pindmisteks sümptomiteks ja tekitavad üksnes teose ellumaandamise võimaluse illusiooni? Ehk veel teisisõnu, kas eksisteerib üks põhimisem kordamine, mille paistel need pealtnäha sarnased sisulis-temaatilised motiivid põhjendavad end just oma nüansirikkas mitmekesisuses, oma vahetu keelelise elluviiduse ainulisuses, ainukordsuses, ainuvõimalikkuses? Eelkõige just selle järele küsimist silmas pidades võib nüüd hakata lähenema Mihkelsoni jutustajate omailmu välja joonistavatele iseloomulikele poeetilistele sise-mustritele.