Kirjutaja raske vabadus

Kui öeldakse, et kirjutajat määratleb tema suhe oma võimelisusesse mitte kirjutada, siis mida see võiks käesoleva uurimuse teoreetilises kontekstis rääki-da kirjutamise enese kohta?

Kui niimoodi öelda, siis seab see kirjutatu paratamatusse kvalitatiivsesse ebaproportsiooni sellega, mida pole veel kirjutatud, või sellega, mida (nüüd juba) oleks võinud kirjutada; see seab kirjutaja, kui ta kirjutab, kannatavasse ebaproportsiooni oma suutlikkusega mitte kirjutada. Sest mittekirjutamisest saab midagi rohkemat; kirjutus kui lõpptulemus mõjub eelvaates aga millegi vähemana. Siin helisevad uuesti Lévinasi sõnad lausumise ühe konkreetse võimatuse kohta, millele käesolev arutlus on esimeses peatükis (1.1) juba osu-tanud: „Pole enam võimalik rääkida, sest mitte keegi ei saa alustada juttu, andmata kohe tunnistust kõigest muust kui see, millest on jutt.” See „kõik muu”, see lihtne „oleks-võinud-olla”, millest siinses uurimuses on olnud nii palju juttu, ilmub siin – ja viimast korda – kirjutaja enese sisemise katsumuse tasandil: pole võimalik alustada kirjutust, sest seda takistab (ent samas ja teiselt poolt sellele tõukab) läbitunnetatud teadmine, et kirjapandu ei vasta kunagi täielikult lõpmatule paljususele, mida kujutab endast kirjapandu enese olemasolu võimalikkus; teostades üht, ei teosta ta enam seda (lõpmatut), mida ta (nüüd juba) oleks võinud teostada. (Varasemate näidete siduvaks kaasamiseks

184 G. Agamben, Potentialities. Collected Essays in Philosophy, lk 182–183.

võiks öelda, et samamoodi ei vasta raamat kunagi täielikult töö „nõuetele” ning tekst iialgi täielikult tundmatule.) Kirjutaja võimelisus kui tema suhe oma suutlikkusse mitte kirjutada on ühtlasi suhe puhtasse võimalikkusesse, mis puuduolevana on igasugusest kirjutusest määratult paljususlikum. Ning kirjapandu ja veel-mitte-kirjutatu, kirjutatu ja veel teostamata võimelisuse vaheline niisugune ebaproportsionaalne suhe on ka see, mis tagab kirjutuse jätkumise, rohkema või vähema kaasahaaratuse undusklikku „keelelisse põrgusse”, millele lausumise olemuslik luhtumine jõu annab.

Luhtunud võimalikkuste paljususlik arhiiv on niisiis tontlikuna kohal igas kirjutuses, ent samavõrra on see alalise potentsiaalsusena (potentsiaalsusena mitteluhtumisele) kohal kirjutajas eneses, kirjutaja võimelisuses kui tema suhtes võimelisusesse mitte kirjutada. See arhiiv, mis kirjutamiseelselt eksisteerib kumeda ja anonüümse paljususena – Agambeni sõnu kasutades seega tõepoolest igasuguse konkreetsuse või spetsiifilise suutlikkuse üleselt ehk kõrgemal suutlikkusest „kirjutada seda või teist asja” –, ongi too puuduoleku sügavikuline kohalolu, mis võimelisust põhimisena määratleb. Olla võimeline tähendab seda mitte-kirjutamise sügavikku „kaasas kanda”. Vaikimine kui mitte kirjutamine ent ka (ja võib-olla põhimisemalt) kui veel-mitte-kirjutamine võimendab sellest vaatenurgast tõdemust igasuguse kirjutuse kvalitatiivsest vähemusest võimelisuse tühikulise lõpmatuse ees.

Siinkohal on oluline täpsustada, et see veel-mitte-kirjutamine kui tegevus, kui kirjutamisele suunatus ei tähenda üksnes kirjutamisele lihtlineaarselt eel-nevat tühja mitte-midagi-tegemist: oma võimelisusega mitte kirjutada ollakse küll kõige vahetumalt suhtes siis, kui viibitakse hetkes, mil ei olda veel kirju-tanud, mil võimalikkuste kumedat ja anonüümset arhiivi pole veel hakatud realiseerima, ent viimasel piirjoonel ning paralleelselt sellega, et iga järgmine juba-lausutu on suuremal või vähemal määral luhtumine, viibitakse selles kirju-tamiseelses hetkes igal hetkel, sest võimelisuse vaikus sosiseb kirjutajas ala-liselt, ka siis, kui kirjutamine kui luhtav teostamine paistab seda kinni katvat või varjutavat. Selles keelelis-ontoloogilises mõttes on iga kirjutaja vaikiv kirjutaja:

iga kirjutaja on alalises suhtes selle („iseeneses mitte midagi tähendava”) lõp-matuga, mis võib mitte olla kirja pandud.

Neid arendusi arvesse võttes võib nüüd öelda, mis mõttes on võimelisus – ja kui kirjutamist silmas pidada, siis näiteks see Ahmatova „suudan” – raske, mõru ning viimase piirini nõudlik. „Suudan” on raske ja õõnestav just oma palju-susliku ülemäärasuse tõttu, sest see, nagu juba öeldud, ei osuta mitte ühelegi konkreetsusele ega spetsiifilisele suutlikkusele – mitte ühegi konkreetse teksti võimalikule kirjutamisele või mittekirjutamisele, ega ka mitte ühegi teksti konkreetsete üksikasjade võimalikule ampluaale –, vaid kumedalt, anonüümselt ja äranimetamatult kõikidele nendele võimalikkustele ehk võimalikkusele kui niisugusele ühekorraga. Vaikida, selle jaoks, kes on võimeline, tähendab selle lihtsa võimalikkuse ülemäärasust mõrult taluda. Ning kirjutada tähendab sellest vaatenurgast tolle ülemäärasuse survele järele anda, see võimalikkusetervik lõhkuda. Siit tuleneb kirjutaja raske ja nõudlik vabadus: kuivõrd lausumine on

igal juhul luhtumine, on võimelisus kõige paremini realiseeritud siis, kui kirju-tus lõhub seda võimalikkustetervikut võimalikult vähe, kui see tervik tühistub võimalikult vähe kirjutuse enese pinnal. (Kui Rilke ütleb „Kirjades noorele luuletajale”, et kirjutamist tuleks viimase piirini tagasi hoida, et kirjutada tuleks alles sel hetkel, kui vaikimine pole enam absoluutselt võimalik, sest ainult seda põhimõtet järgides on kirjutamine õigustatud, siis kas ei osuta ta samuti mingis mõttes sellele ülemäärasuse taluvusele, mille tulemuseks võiks olla võima-likkusteterviku võimalikult vähene lõhkumine?¹⁸⁵) Seda (kirjutamise omamoodi ideaali kohta käivat) tõdemust võiks mõtestada ka Agambeni essee lõpp-järeldust ümber kohaldades:

Vastupidiselt traditsioonilisele arusaamale [võimalikkusest], mis tühistub tege-likkuseks saamisel, seisame me siin silmitsi [võimalikkusega], mis säilitab ja päästab end tegelikkuses. Siin [võimalikkus] n-ö elab tegelikkuse üle [- - -].¹⁸⁶ Sellega on käesolev arutlus jõudnud tagasi ühe oma lähtepunkti juurde, Jaan Unduski iselaadse müstitsismini, mida esimene peatükk põhjalikumalt vaatles, ning mis nägi kaalukat sõna kui niisugust, mis kutsub mitte edasise kõnelemise, vaid vaikuse rüppe. Unduski jaoks on müstiline vaikus keeleline – see on vai-kus, vakatus, milleni on jõutud lausumise kaudu, lausumises eneses. Seda juba käsitletud nüanssi ilmestab Undusk vast kõige otsesõnalisemalt intervjuus ajakirjale Looming:

Ehkki üleliia räigeid vastandusi tõmmata ei maksa, võib Ida ja Lääne müstika üheks erinevuseks pidada siiski seda, et Ida müstika on püüelnud vaikuse poole sõna otseses mõttes, vaikuse praktiseerimisse. Ida müstika tahab end kohati täiesti radikaalselt vaikimisena teostada. Kuigi zen-budismi paradoksid on vägagi lähedased Lääne müstika lausetele. Aga Lääne müstika, millele keelelisus on ikkagi absoluutne etteantud tingimus, on püüelnud vaikuse poole vatramise edasi kestes. Mind on huvitanud just nimelt viimane probleem: kuidas kõneldes vakatada.¹⁸⁷

Undusk määratleb oma iselaadset müstitsismi sooviga kõneldes vakatada. Selle soovi võib nüüd ümber sõnastada ka kirjutaja võimelisuse ja kirjapandu

185 „Mitte keegi ei saa Teile nõu anda, Teid aidata, mitte keegi. On ainult üksainus abi-nõu. Minge iseendasse. Uurige põhjust, mis paneb teid kirjutama; vaadake järele, kas see on ajanud juured Teie südame sügavaimasse soppi, tunnistage endale, kas Te surek-site, kui Teil kirjutamine ära keelataks. Seda ennekõike: küsige endalt öö vaikseimal tunnil: kas ma pean kirjutama? Kaevuge sügavat vastust otsides iseendasse. Ja kui vastus peaks kõlama jaatavalt, kui tohite sellele tõsisele küsimusele vastu seada kindla ja lihtsa: „Ma pean”, siis kohandage oma elu selle paratamatusega.” – Vt R. M. Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk T. Relve ja A. Prosa – Loomingu raamatu-kogu, 1995, nr 13, lk 7–8.

186 G. Agamben, Potentialities. Collected Essays in Philosophy, lk 184.

187 J. Undusk, S. Vabar, Roosikrants ja raamat (2005). – Looming 2008, nr 11, 1734.

vahelise suhte keelde: kirjandusteose võimalik kvalitatiivne ammendamatus – kirjutaja raske vabaduse, tema mõru võimelisuse-kogemuse sihtmärk – võiks põhineda sellel, et võimalikkus pääseb nii palju kui võimalik kirjutusse võima-likkuse enesena ehk, teisisõnu, võimelisus, suhe veel-mitte-kirjutamisse kui võimalikkuste paljususlikku arhiivi „peab tegelikkusele vastu”, ei tühistu selles, vaid jääb selle pinnal püsima võimalikkuse enesena. Just see võiks olla kirjutades vakatamise tulemus; ning võimalikkuse just niisuguse tegelikkusse-pääsevuse taustal võiks mõtestada Ahmatova tõdemust, kui ta ütles, et ta suudab.