Bartleby vaikimine – „Ma eelistaks mitte”

Hermann Melville’i jutustus „Ümberkirjutaja Bartleby. Lugu Wall Streetist”

(1853)¹⁸⁸, millelt ka Enrique Vila-Matase vaikivaid kirjanikke käsitlev raamat laenab osakese oma nimest, võiks siinse uurimuse raames täiendava kirjandus-liku näitena ilmestada, mida tähendab kirjutajas alaliselt sosisev vaikus, võimelisuses kui alalises veel-mitte-kirjutamises püsimine.

Melville’i jutustus, mille filosoofiline analüüs on 20. sajandi teisel poolel olnud suhteliselt populaarne, seab keskmesse Wall Streetil advokaadina töötava minajutustaja, kellel on sageli probleeme oma kahe ümberkirjutajaga (üks neist on joodik ja teine kannatab alaliste seedehäirete käes); niisiis võtab ta äri-tegevuse tõhustamiseks tööle kolmanda ümberkirjutaja, kelleks osutub kõhn, kahvatu, tagasihoidlik ning esmapilgul kuulekas, kohusetundlik ja töökas Bartleby. Ettevõtmisel läheb mõnda aega märgatavalt paremini ja minajutustaja on uue töötajaga rahul, kuniks too hakkab oma tööandja palvete või ülesannete peale üha sageneva tihedusega lausuma: „Ma eelistaks mitte”. Sel moel jätab Bartleby õige pea kogu nõutud töö tegemata, kuid tema näilise keeldumise ise-äralik sõnastus tekitab minajutustajas kasvavat nõutust, kaastunnet ja isegi haletsust, nii et ta avastab end olevat võimetu Bartleby suhtes midagi kindla-käelist või ranget ette võtma, teda töölt vallandama või teda minema kihutama.

Mõne aja pärast avastab minajutustaja, et Bartleby, kes vastab kõikidele kõne-tustele või palvetele jätkuvalt „Ma eelistaks mitte”, on jäänud tema kontorisse elama, ei söö midagi ega paista üldse millegagi tegelevat ning tekitab oma absoluutses passiivsuses ja selle ainsa lausungi järgses vaikuses kõikides ümbritsejates täielikku jõuetust tema suhtes midagi ette võtta. Minajutustaja, kes oma segadust põhjendab kaastundlikkuse ja südamlikkusega, otsustab see-peale, et ainus lahendus oma äritegevust päästa on ise oma kontor mujale kolida ja Bartleby niimoodi endistesse ruumidesse maha jätta. Mõne aja pärast aga hakkab Bartleby armetus, kõhetus ja täielik passiivsus teda tagantjärele painama ning ta otsustab uurida, mis Bartlebyst on saanud. Selgub, et kontoriruumide uued rentnikud ei ole olnud nii kaastundlikud ning on lasknud Bartleby

188 H. Melville, Bartleby the Scrivener. A Story of Wall-Street. Book Jungle, 2008.

vanglasse paigutada. Vangimajja kohale minnes avastab minajutustaja, et Bart-leby vastab ka külastussoovi peale „Ma eelistaks mitte”. Loo süžee lõpeb Bartleby surmaga, sest nagu juba aimatavalt selgub, vastas ta ka söögipakku-mistele sama lausega.

Väljendit, mis kõiki Bartleby ümber hulluks ajab, nõutuks teeb ning Mel-ville’i loole dünaamika ja tähendusjõu tagab – „Ma eelistaks mitte” (I would prefer not to) – on kõige põhjalikumalt analüüsinud ilmselt Gilles Deleuze.

Deleuze tuvastab selles väljendis grammatiliselt ja süntaktiliselt korrektse

„valemi”, millel on tema hajuva lõpukatkestuse ja otsese sihtobjekti puudumise tõttu täielikult kõigutava formuleeringu jõud: olles ei kinnitus ega tagasilükka-mine ja kõrvaldades ühtaegu nii igasuguse eelistatava kui ka mitteeelistatava, asendab see väljend näilise keelelise korrektsuse varjus keelele harjumuspära-selt omase väiteloogika tühistava eelistusloogikaga, „mis on piisav, et õõnes-tada keele kui niisuguse eeldusaluseid”, ning „katkestab sõnade ja asjade, sõnade ja tegude, kuid ka kõneaktide ja sõnade vahelise sideme – see eraldab keele igasugusest osutusest [- - -] Seepärast toimib see valem vaatamata oma konventsionaalsele kõlale nagu tõeline agrammatilisus.”¹⁸⁹ Loo edenedes „jääb mulje, et hullus kasvab: mitte „konkreetselt” Bartleby hullus, vaid hullus tema ümber, ning eelkõige advokaadi hullus, kes teeb järjest veidramaid ettepanekuid ning käitub üha imelikumalt.”¹⁹⁰ (Deleuze’i niisugusest analüüsist on oma poliitilises mõtlemises saanud teiste hulgas inspiratsiooni Michael Hardt ja Toni Negri („Impeerium”)¹⁹¹ ning Slavoj Žižek („Parallaksvaade”)¹⁹², kes näevad Bartlebys tema „valemi” iselaadse loomuse tõttu (ei kinnitus ega tagasi-lükkamine) ideaalset revolutsioonilist subjekti võitluses kapitalismi ja nüüdis-aegse imperialismi vastu (kuivõrd viimased toimivad allumise või vastulause ületamise ehk siis omamoodi otsese suhestatuse põhimõttel)).

Ent Bartleby „valem” räägib midagi tähenduslikku ka võimelisuse ehk vaikuse kui kirjutajas alaliselt sosiseva võimalikkustevälja olemuse kohta. Nagu Deleuze tõdes, ei väljenda „Ma eelistaks mitte” ei tahtmist ega mittetahtmist;

niimoodi öeldes Bartleby ei nõustu ega keeldu, ta ei väida ega väida vastu.

Teisisõnu, tema väljend tekitab õõnestavat nõutust (omamoodi vakatust) sellepärast, et see ei vasta ega osuta ühelegi tegelikkusele või – kui Agambeni varasemaid sõnu kasutada – ühelegi konkreetsusele ega spetsiifilisele suut-likkusele, millega oleks võimalik end suhestada, vaid pigem (eeltegelikule, eelsubjektiivsele) võimalikkusele kui niisugusele:

189 G Deleuze, Essays Critical and Clinical. Tlk D. W. Smith. London: Verso, 1997, lk 73–74.

190 G Deleuze, Essays Critical and Clinical, lk 70.

191 M. Hardt, T. Negri, Empire. Cambridge, Massachusetts; London, England: Harvard University Press, 2000, lk 203–204.

192 S. Žižek, The Parallax View, lk 375–385. Vt eriti lk 381: „Niimoodi liigume me

„vastupanu-” või „protestipoliitika” juurest, mis parasiteerib sellel, mida ta eitab, poliiti-kani, mis avab uue ruumi väljaspool hegemoonilist positsiooni ja selle eitust.”

„Ma eelistaks mitte” on võimalikkuse restitutio in integrum, mis hoiab võima-likkust ilmnemise ja mitteilmnemise, olemisvõimelisuse ja mitteolemisvõime-lisuse vahelisel piirjoonel.¹⁹³

Siin siseneb Bartleby lausung otsustavalt käesoleva arutluse huviorbiiti. Bart-leby (nagu ka väljamõeldis, kui see on väljamõeldis) toimetab oma õõnestavas passiivsuses selle välja lävepakul, kus „võib-olla-ja-võib-mitte-olla” pole veel jagunenud asetleidunuks ja selleks, mis oleks võinud olla, või kus – kui raken-dada esimeses peatükis kasutusel olnud Agambeni sõnavara – võimalikkus pole veel subjekti proovist läbi kukkunud. Bartleby kutsub selle välja esile, n-ö mõtleb selle välja. Võimalikkuse kume ja anonüümne kogutervik, „võib-olla-ja-võib-mitte-olla”, mis sosiseb vaikusena kirjutaja võimelisuses kui esmajoones võimelisuses mitte kirjutada, hoiab end iseeneses alal Bartleby agrammatilise väljendi kujul: „Ma eelistaks mitte.” Just niimoodi võiks Bartleby „valem”

iseloomustada kirjutaja sisemist suunatust: kirjutaja tegeleb oma võimelisuse vaikuses ei kirjutamise ega ka mitte kirjutamisega; ta hoiab alaliselt horisondil sellist välja, kus „võib-olla-ja-võib-mitte-olla” pole veel muutunud ühekski spetsiifiliseks suutlikkuseks – ühelt poolt mõneks kindlaks asetleidunuks ning teiselt poolt selleks lõpmatuks, mis oleks võinud olla. See pidev alalhoid on kirjutuse eeldus, ning võimelisus on (raske, mõru ja viimase piirini nõudlik) nagu Bartleby: iseeneses jääb ta samaks, kuid hullus tema ümber kasvab.

Viimaks saab Bartleby valemi taustal selgitada ka kirjutuse või kirjandus-teose võimalikku kvalitatiivset ammendamatust, seesmist (tõlgendus)paljusust,

„vadrates vakatamist”, millest kirjutamise ideaalina Unduski müstitsismi taustal juttu oli: kirjandusteos või kirjutus saab olla lõpuni ammendamatu üksnes juhul, mil „Ma eelistaks mitte” kui puhas võimalikkus on pääsenud tegelikkusesse võimalikkuse enesena – mil võib-olla-ja-võib-mitte-olla pole tegelikkuses tühis-tunud ning on tegelikkuse üle elanud. Niisugune teos oleks iseeneses eimiski, kuid sel oleks ammendamatu lepitusvaru.

Iselaadse mõju („kasvava hulluse”) pärast, mida Bartleby valem ümbritse-vale avaldab, tuleb tema ei tegemist ega mittetegemist eristada lihtsast mitte-tegemisest, millena see tegelikkuses kõige tõenäolisemalt avaldub – puhta paratamatuse seisukohalt Bartleby ei täida palveid, ei kirjuta ümber, ei koli kontorist välja, ei söö jne, ent tema mittetegemise mõju erineb sihiliku või sihi-kindla mittetegutsemise, otsese keeldumisega kaasnevast eeldatavast reaktsioo-nist: Bartleby tekitab advokaadist minajutustajas pigem nõutust ja jõuetust;

võimaliku (näiteks) agressiivse või isegi vihase reaktsiooni asemele seab end pigem sisse igasuguse reaktsiooni puudus, ning kui minajutustaja reageerib (näiteks kui ta otsustab oma kontori mujale kolida), siis puudutab see reaktsioon üksnes teda ennast ning ei mõjuta vahetult Bartlebyt ja tema olemist. (Siin saab Bartleby-võrdkujuga muu hulgas ilmestada Unduski väljapakutud võimalust olla kirjanduse suhtes hinnanguline: kaalukas sõna ei kutsu kuulajat mitte teise

193 G. Agamben, Potentialities. Collected Essays in Philosophy, lk 267.

sõna, vaid vaikuse – ent siinse arutluse neljanda peatüki terminites ka eel-subjektiivse jõuetuse, naudingulise ülekülluse, igavuse lepitavasse – rüppe.)

Nii tekib võimalus eristada vaikiva kirjaniku kujundis kaht iselaadset vaikimist – üht (keelelis-ontoloogilist), mis sosiseb igas kirjutajas alaliselt, ning teist (kirjandusloolist), mis on ajaloolise sattumuse küsimus, kuid mis tänu kujutelmale võimelisusest kui esmajoones mittekirjutamisest võib omandada tugeva sümboolse mõjuvälja. (Viimasel piirjoonel võib see mõjuväli retro-aktiivselt tugevdada ka kirjaniku enese loomingut, nii nagu näiteks Melville’i enese Bartleby-jutustuse järgne mitmekümneaastane vaikus võib midagi „juurde anda” sellele jutustusele enesele või nagu Salingeri siiani kestev vaikus võib tema loomingule lähenedes tekitada retroaktiivse tunde, otsekui oleks ta nende raamatutega – käesoleva uurimuse kolmanda peatüki terminites – „oma töö lõpetanud”.) Niisugune on nende kahe loomult ühildamatu tasandi koostoime.

See võimaldab mõelda sümboolsel, kirjandusloolisel tasandil vaikivast kirjanikust kui kellestki, kes tegelikkuse seisukohalt ei kirjuta, ent kelle nii-suguses vaikimises sosiseb tema seesmise võimelisuse vaikus, mis iseeneses võib olla lepitav. Võimelisuse sügaviku pelga olemasolu teadvustus võib lepi-tada ilma igasuguse kirjutusetagi – niimoodi, nagu lepitas (tõepoolest üsna puhta lunastuse lähedaselt) Ahmatova lihtne „suudan”, kui see kuulja kuna-gisele näole naeratuse tõi.