Ajalooliste võimalikkuste traagilise kao lepitus

3.7. Ajalooliste võimalikkuste traagilise kao lepitus

Niisuguse korduva näitamisega – aga see näitamine peab korduma, nii nagu peab korduma ka Blanchot’ laadis kutsung: „tule, tule...” (vt ptk 2.4) – viib Mihkelsoni romaanitõus lugeja hetkeks nendesse äärelinna kõrvalistesse majadesse, mille külastamiseks ei anta kunagi pikalt aega. Kõige üldisemal, kehtiva aja(loo)lise pidevuse tasandil on need külaskäigud rängad ja fiktiivsed (kui uuesti Blanchot’ sõnu kasutada) ning võivad hästi toimida nõrga lepi-tusena, mida siinne arutlus on Benjamini ajaloofilosoofiast lähtuvas fiktsiooni-määratluses kirjeldanud. Sestap saab nendest teostest rääkida nüüd käsiloleva uurimuse teises peatükis kasutusel olnud mõistete abil.

Õnnestumise korral annab Mihkelsoni romaanitõus edasi nendes äärelinna majades surijate viimased sõnumid, millele jutustajahääl osutab ja mis võiksid piisava tugevusega ilmestada arusaama „olevikust lähtuva ajalookirjutuse eksi-tuse lõplikkusest”, historistliku unustussepaiskamise hävituslikkusest. Võib kujutleda, et kuulaja jaoks kostaks nendest sõnumitest samalaadne ajaloolist aega jõustav osaluskauguse paratamatus nagu see, millele Blanchot viitas surmalaagriohvrite viimases soovis: „teadke, mis on juhtunud, ärge unustage, ent samal ajal ei saa te iialgi teada” (vt ptk 2.4). Ehk kui kasutada Eneken Laanese sobivaid sõnu, võiks öelda, et kuuljal/lugejal jääb üle vaid „õppida õppimisvõimatusest”.¹³⁷ Ei ole võimalik Benjamini ajalooingli kombel „panna hävitatut uuesti kokku”. Kuid selle teemaderingi suhtes – näiteks küüditamiste või metsavendluse suhtes, ent ka ajalookirjutusele kui niisugusele olemusliku ambivalentsuse ja vastuolulisuse suhtes – on võimalik võtta solidaarsusvõima-lust kätkev hoiak; jääda omaenese paratamatu ajaloolise osaluskauguse suhtes taktitundelisele positsioonile; pidada silmas võimalikkuse mõõdet pelgas aktuaalsuses (vt ptk 2.1). Sest need romaanid ei vähenda lugeja osaluskaugust minevikus tegelikult toimunust (ma „ei saa iialgi teada”), kuid, tuues minevikku puutuva võimalikkusteruumi nii palju kui võimalik kehtiva tegelikkuse pinnale, võivad need muuta puhta võimalikkuse ja paratamatuse vahekorda tegelikkuses (andes mulle võimaluse „mitte unustada”). Teisisõnu, need teosed tagavad

137 E. Laanes, Mäletamise lühis: Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”, lk 448.

„keha ja universumi” puhtvõimalikule paljususele, mis seni eksisteeris valitse-vas ajalootekstis üksnes tähenduseta jäljena, luhtunud võimalikkustena – meenutades lugejale seega midagi, mis polegi varem meeles olnud, ning muutes selle, mis lugejale meenus, „selleks, mis ta juba oligi”.

Mihkelsoni romaanitõus on märkimisväärne selle poolest, et mainitud võimalikul meenumisel on minajutustajate fiktsionaalse unustusvõimetuse hind.

Selle unustusvõimetuse kaudu osutab mihkelsonilik jutustajahääl minevikule kui luhtunud võimalikkuste väljale sageli ka otse, tema olemuslikku paljusust n-ö kokku võtmata või ainitiselt ära tähistamata, paljastades seeläbi ajaloo histo-ristliku pidevuse iga hetke südames peituva potentsiaalse katastroofivõimaluse.

Luhtunud võimalikkuste arhiivile, mis meie aja värvingu välja joonistab, osutavad Mihkelsoni jutustajad iga kord, kui räägivad mineviku koguterviku ja praeguse nüüd-hetke läbipõimitusest või kooseksistentsist – kui räägivad olevikust, mida väljendab üksnes grammatika; või minevikust kui tuleviku toimumispaigast [3.2.b, 9]; või dominantpunkte pidi teineteise kohale, teineteise sisse asetuvast minevikust ja olevikust ning enese viibimisest eile, täna ja väga ammu [3.2.b, 8]; või oma saatusest, mis on juba-toimununa üks, kuid mille

„tagasivaatelised teed hargnevad veel mitmuslikena mõjuvaiks pärilusahelaiks”

[3.2.c, 2]. N-ö süžeetasandil, minategelaste üheselt tuvastamatutes päritolulistes taustlugudes võtab see mihkelsonilik totaalne ruum potentsiaalselt lõpmatute erinevate, ainuliste ning üksteisega ühildamatute minevikuliste asetleiduvus-versioonide kuju. Ainus, mis on nendele jutustajatele teada, on see, et on toimunud luhtaminek, kuid selle luhtamineku täpsetes üksikasjades ei saabu iialgi täieline selgus [3.2.c, 6], [3.2.c, 8]; luhtamineku kohta käivad „võib-olla-olekud” ning seda tondina kummitavad „oleks-võinud-ollad” värvivad kogu minevikutervikuna üle minajutustaja nüüd-hetke, millega see minevikutervik koos eksisteerib.

Ainulisteks, ainuvõimalikeks keelelisteks erinevusteks kirjutatud ununematu fiktsionaalne luhtaminek, millega osutatakse otseteed põhimise võimalikkuse olemuslikule käestlibisevusele, avab tegelikkuse pinnal potentsiaalse ime ruumi – kui ime all silmas pidada ajaloo muidu nii segamatu pidevuse seisukohalt otsekui võimatut solidaarsust sotsiaalse jõu ühtsuse Teisega (vt ptk 2.3). Selle kirjutamise, mihkelsoniliku jutustajahääle lähtepunktiks olekski justkui too ben-jaminilik monaadiline sähvatus, nüüd-aeg, milles muutub nähtavaks ümbritsev ajalooliste võimalikkuste arhiiv, iseeneses kume ja anonüümne, lõpmatult eritletav. Jutustajahääl kogeb seda sähvatust ning jääb seda lõpmatult eritlema, täpselt samamoodi nagu kirjutaja võiks kogeda töö peatset lõpetatavust ning siirduda töö juurde tagasi.

Kuid töö jääb üksindusse ning kirjutajale jääb raamat.

„Katkuhaua” lõpulehekülgedel annab minajutustaja oma raskepärasele olu-korrale niisuguse hinnangu:

Ma mõtlesin kommunistliku režiimi poolt raudseks treenitud talumisvõime, traumateooriate, leinatöö, ja vaenupooltele andestamise üleskutsete peale – need olid nüüd Ida-Euroopaski arutelude aineks – ning uurisin külgvaatest avaneva saali tagumist, inimesteta osa.

Keda leinata, küsisin. Ma ei tea, kelle või mille suhtes peaksin selle töö ära tegema, kui tapetud ja surnud on otsekui õhku haihtunud, kui mälestuski neist on kadunud.

Vahest leinata siis ennast? Kui ainult taipaks, mida siis täpsemalt? Andestada otse janunen, pilkasin edasi, aga pole kedagi, kes selle järele vajadust tunneks.

Aga kuidas on lood eetikaga? Eetikaga on lood kehvad. On mitmesuguseid teooriaid... (KH, 319)

Sellel fiktsionaalsel minajutustajal ei ole oma andeksannijanus väljapääsu, nagu ei saaks samalaadses olukorras suurendada oma väljapääsutust ka ükski reaalne inimene. (Või kui öelda Mihkelsoni enese sõnadega – ajalootarkus on inimese isikliku valikuvõimatuse korral tühine [3.2.c, 5], valikuvõimatust „ei saa mäles-tustes peituva kompositsioonitungi või psüühikat hõlmata üritava teooriaga tasapindseks tõlgendada” [3.2.a, 5].)

Ent need teosed, „Nime vaev”, „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, võivad oma ellumaandamatus iseolemises toimida kui andeksand ühel teisel tasandil – see võiks olla fiktsionaalne andeksand ajaloo muidu nii segamatule pidevusele.

Ning ajaloo segamatule pidevusele tuleb niisuguseid (ränki, fiktiivseid, seda pidevust õõnestavaid, kõigutavaid ja katkestavaid) andeksande teha, ehkki too pidevus ise on võib-olla viimane asi, mis iseeneses selle järele vajadust tunneb.

Kõnealuste romaanide nõrk lepitav toime avaldub tegelikkuse ja võima-likkuse vahelise suhte tasandil – lugejate juures, keda selle romaanitõusu poolt avatud rikastav võimalikkusteruum saaks nende osaluskauguses puudutada ning kellele antakse seeläbi võimalus tunda otsekui võimatut solidaarsust sotsiaalse jõu ühtsuse Teisega. Just niisugusele, ajaloolise pidevuse enese pinnal toimivale nõrgale andeksannile sillutab teed Ene Mihkelsoni töö üksindus.

Lävepakk

Oma arvustuses „Ahasveeruse unele” kirjutab Tiit Hennoste muu hulgas järgmist:

PS! Kui ma proovisin mõelda sellele raamatule mõni päev pärast lugemise lõppu, siis sain aru, et romaan on mulle kõnelnud korraga nii paljudest asjadest, et need on sulanud kokku üheks unenäoliseks laiguks. Mällu oli jäänud lihtsalt jälg. Ja kuigi see on äärmiselt traagiline raamat, milles pole naljakübetki, ei ole see jälg mitte rusuv, maad ligi muljuv või õudne, vaid kummaliselt hele ja rõõmus. Ja ma ei tea siiani miks.¹³⁸

Kas ei või olla niimoodi, et Hennoste tundis selles teadmatuses, selles nimetus rõõmus (mis äraspidiselt peegeldab Wolfi romaani minajutustaja nimetut kurbust söestunud sünagoogi nägemise ees; vt ptk 2.3) just väljamõeldise nõrga lepitava toime kiirgust – süvendatud ajaloolise solidaarsusvõimalikkuse rikas-tavat lähedalolu, mida teos oli talle pakkunud?

138 T. Hennoste, Mahasalgamise maa ajalugu, lk 121.