2.7.0. FUNKTSIOONI ÜLDISELOOMUSTUS
Morfoloogiliste elementide abil võib keel eristada nelja tähtsama ruumilise suhte o p o sitsiooni: latiivsus (küsimus k u hu?) lokatiivsus (küsimus ku6? ablatiivsus (küsimus kuit? ) ja prolatiivsus (küsimus kaudu?) (Kury+owicz 1964:189). Läänemeresoome k e e l
tele on iseloomulik kohakäänete k o l m e a s p e k t i 1i s u s , s.t. kolme esimese opositsiooni selge
piiriline markeeritus kahes sarjas: kolme sisekohakäände ja kolme vä 1 iskohakäände abil.
Prolatiivsust läänemeresoome keeled nii üheselt selge morfoloogilise tunnuse abil ei e r i s ta. Ajalooline prolatiivi tunnus *t*e.k *thin esineb kõikides keeltes ainult e b ap ro du k
tiivse adverbisufiksina (Laanest 1975:111-112) ning prolatiivsust väljendatakse peamiselt pre- või postpositsionaalsete konstruktsioonidega.
Lokaalne instruktiiv (inL) on kõigi nelja opositsiooni suhtes neutraalne ja võib v ä l jendada nii latiivsust, l o k a t i iv su st, ablatiivsust kui ka p r o l at ii vs us t, sõltuvalt verbi tähendusest ning kontekstist (vt. ka märkus lk. 93 ). Leksikaalselt valikult on inL väga kitsas. Ta esineb ainult kas obligatoorse atribuudiga tarindeina, mille põhisõnaks on substantiiv tähendusega 'pool' (1 tüüp) või fakultatiivse pronominaalse atribuudiga t a rindeina, mille põhisõnaks on distributiivse varjundiga /S+/ vorm substantiivist t ä he nd u
sega 'koht' (2. tüüp).
2.7 1 LOKAALSE INSTRUKTIIVI ESINEMUS ÜKSIKKEELITI Eesti keel
Eesti keeles on 1 tüüpi inL kasutusel malliga /N ^ P S/+. Registreeritud on teda Tartu ja Võru murdest. Näiteid: (latiivselt) Vas ta ttatk hinnatt ku natli ki£Gi poti (EK koigi pooli. ) 'toppis ennast igale poole'; (lokatiivselt) San kikki põli omma* tuii^ kaittoti
(ibi ) igal pool on'; (ablati ivselt) Se katti-puõl!i tu-ti xahvatt (EK kakti) 'kahelt poolt tuleb'; (pro 1 a t ii v s e 11 ) Se ja vazaiaga lä^ täkkuji pähä ja ttutka* katti boli väidziga tit
te. (EK kaktipooli) 'torka kahelt poolt sisse'
Distributiivse tagapõhjaga vorm / S + / sõnast paik on tuntud Põhja-Eestis ja rannikumur- des - nt. KJn m üiiitamin vihm käiB pa iG u (EK paiga) 'käib paiguti, kohati'
Liivi keel
Liivi keelest 1 tüüpi inL-i registreeritud pole.
2. tüüp esineb samuti ilma täiendita nagu eesti keeleski - nt. po ik in voi l u n d a , pal
kin voi' palat (Sjögren 1861:318) 'paiguti oli'
Liivi keelest on registreeritud ka leksikaalselt avaramale valikule viitavad selgelt prolatiivse tähendusega vormid la ndin 'piki randa' (Vääri 1974:65) ja m o tt in 'metsa kaudu' - nt. ma tu?£ ml tiin (Kettunen 1947:70).
Vadja keel
Vadja keeles on 1 tüüpi inL ühilduvana kasutusel kujul /N S/-. Näiteid: (lokatiivselt) kahõo pao l o õ ittuvad kaht tyttäiikkoa (VK pÕA.i) 'kahel pool istuvad'; (prolatiivselt)
ka-«■*
Vfee p ugje tökkii müö tijikkuzivaV (ibid.) 'kahelt poolt mööda põski tilkusid' Sagedamini on atribuut kohakäändes nt. ühiV tiitoat ühet pÕAl (ibid.) 'seisavad ühel pool', kuiat pÕJg, likiat põ/if (ibid.) 'vasakut kätt, paremat kätt Harva on põhisõna *j-line - nt. miJlpat
\ — —\ „ -
puoli (VK põli ) ~ niAipit poti (VK miJipi) 'mõlemal pool'
Soome keel
Soome keeles on 1 tüüpi inL-i registreeritud nii */-lisena kui ilma * j-ta. Näiteid:
(latiivselt) Keu p i llavatpijot pantir[ kahim pu o l i 1 a i j a l h k kuivama (SK puoli) 'pandi ka
hele poole'; (lokatiivselt) Savo pit ittua kin pakatta m o le mm in päin (Kettunen 19 3 0 a :228) 'pidi istuma mõlemal pool' Tavalisem on ühildumatu liittarind, kus põhisõnaks on sõna puo
li ilma *i-ta instruktiivivorm ning atribuudiks ruumiliste suhete k o l m e a s p e k t i 1isust
eris-tavas väliskohakäändes adjektiiv numeraal või pronoomen - nt. Pyl Kattila.6a.afii jääpi oi- kialle puolen (SK puoli) 'jääb paremale poole' RanS läk&pä kummalta puolen tahansa (ibid.)
'läks ükskõik kummalt poolt'
2. tüüpi inL-ist on soome keeles laialdaselt kasutusel liittarind. Atribuut võib s e a l juures põhisõnaga käändes ühilduda - nt. Eli to ii im paikom m i n ä oij kaivo mäntiev vieiei (Kettunen 19 3 0 a :97) 'teistes kohtades ~ mujal kus on', Hais oli joteqki Aarnoin kohin, n a p - pui et (HSK) '(majas) oli samas paigas (trepp kui teisteski majades)' Laialdasem on siiski mall /Av S/+, kus atribuudiks on ruumiliste suhete ko lm e a s p e k t i 1isuse seisukohalt m a r k e e r i tud vorm - nt. (latiivselt) Jor ja mänti uveitän nillem p a i k on (Kettunen 19 30a:171) 'mindi nendesse paikadesse'; ( lokatiivselt) Kiih niihen aikoin kun kahviita oli vielä hyvin vähän tiijetty näillä paikojn (SKM 1945:123) 'oli neis paigus vähe teada' Rei iielä vetiiillä paikoo heiniko oli heikompina (HSK) 'vesistes paikades oli'; (ablatiivselt) Ilo joipa hiän kaikkovaa poii näiltä main (SKM 1945:144) 'läheb neist paigust' PieJ jotta tuota otak, iemmoiiiita paekoq kalvoja ja ie inäiiakkom päj ja iemmoiiiita paekom miitä ei he v o nen iteh hampaellän ioaj ja (HSK) 'võta niisugustest kohtadest'
Isuri keel
Tänapäeva isuri keele osas läbitöötatud materjali hulgas inL-i ei esinenud. Lääne-Inge- ri rahvalauludes esinevad */-line ja ilma *j-ta variant 1 tüüpi inL-is samaväärseina nt. kahe puole kaatukaa (Kivi 1931:99) 'kukkuge kahele poole' Klloit kaatuit käkiin p u o lin (Kivi 1931:97) 'kukkusid kahele poole'
2. tüüpi inL on Lääne-Ingeri rahvalauludes mõnevõrra laiema leksikaalse valikuga kui mujal, haarates ka k u n t a - 1 i i tel i s i substantiive - nt. Kiftkkokumin pappi kiitti / M a a - k u m i n iuku iuvaii (Kivi 1931:22) 'kirikkondades kiitis, maakondades armastas'
Karjala keel
Karjala keelest on 1. tüüpi inL-i registreeritud substantiivide puoli 'pool' ja süno
nüümse tiuia baasil (esimesest malliga /N ~ P S/- teisest malliga /P S/-) Näiteid: (la
tiivselt) krjP huiikutettih vettä kahem p u olen (KKS I huiikuttoa ) 'pritsiti kahele poole';
(lokati ivselt) krjA tiuian toizen ollah koavundan täh tuved (KKS I hoaija ) 'mõlemal pool on' krjA kaikim puolin oli viäiy (KKS II kaikki) 'igal pool oli'; (ablatiivselt) rl Pu o
len tulou kiijo-koija / Toizem pu olen pu ij eh -p uu ve (Nylander 1926:38) 'ühelt poolt, teiselt poolt tuleb'; (prolatiivselt) krjL muga pagizoo, kai voahti kahempuolen iokii tippuu (KKS II kakii) 'tilgub kahelt poolt mööda põski' Rahvalaulus võivad *j-lised ja ilma *y-ta vormid ka ühes tarindis koos esineda - nt. kahen pu olin aita kaatu (Nylander 1926:45). Es i
neb ka väliskohakäändes atribuudiga tarindeid, kuid kuna päriskarjala murdes on allatiiv ja
adessiiv vormiliselt ühte langenud, ei võimalda seegi ruumilist k o l m e a s p e k t i 1isust alati eristada - nt. tä ll ä puolin ^ ii l l ä p u ol in (KKS II k a th is si ll a ) 'siiapoole, sealpool' Ad- nominaalselt kasutatavad ilma */-ta vormid sõna, puoli liitsõnaliste ko nstruktsioonide baa
sil lähenevad prepositsioonidele (vrd. 2.9.3) - nt. krjP t u osta i s i p u o h n kylu st ä mäni peittoh (KKS I zsipuol&n) läks sauna esist pidi', krjP k u iv at to a pit&y alani, jottii ka
lat männä al apuolin alasista (KKS I a l a p u o l i ) 'ei läheks ma daliku alt läbi' Rahvalaulu
dest on registreeritud ka koos pr epositsioonidega tarvitatavat prolatiivset; instruktiivi nt. Kun ve.te.li myötä v i n o i n / Kun v&tzli vasta v i n o i n (SKVR I L 285:3-4) 'vedas pärivoo- lu, vastuvoolu' J o vutävi viiton v i n o n (SKVR I L 285:7) 'veab viltuvoolu'
2. tüüpi inL esi:;eb karjala keeles ka ühilduva täiendiga - nt. krjL t o i z i n kohin (KKS II kohta) 'muis paigus'
Vepsa keel
Vepsa keel eelistab 1 tüüpi inL-is malli /N S/-. Näiteid: (latiivselt) vpsL kahtia poAin jagandab hibus&d (Kettunen 1943:252) 'kahele poole jagab' (lokatiivselt) vpsK kah-
*£11 pOAin /tahvas siistas kiiktas un./ian (SV,J kifikta) 'kahel pool seisis' Ent põhisõna võib olla ka *j-line nt. (ablatiivselt) vpsK tnapud tivitamii Aa va Ai kahtl po ti n (SVJ kahte- pol‘in ) 'kahelt poolt laotatakse laiali'
2. tüüpi inL-is kasutatakse ka liittarindit - nt. vpsK ka ik im kokin (Turunen 1946:282) 'kõikjal
2.7.2. ÜLDISTAVAT
Esimest tüüpi inL esineb eesti keeles ainult */-lisena. Teistes keeltes on registree
ritud nii */-liseidkui ka ilma */-ta vorme; domineerivad viimased. Vadja, soome ja karjala keel eelistavad tarindeid, kus atribuudiks on ruumilise k o l m e a s p e k t i 1 isuse suhtes markeeri
tud välis- või sisekohakäände lõpuga adjektiiv, numeraal või pronoomen. 2. tüüpi inL on kõi
gis keeltes ootuspäraselt *j-line, kuivõrd põhisõna on di st ributiivse tähendusvarjundiga.
Et inL on leksikaalselt kitsas ja suletud ning süntaktiliselt kivinenud väljendusvahend, tekib küsimus, kas instruktiivil ongi olnud kohta märkivat funktsiooni 2. tüüpi võib kind
lasti pidada inD erijuhuks, mis on saanud kohafunktsiooni tänu põhisõna tähendusele (vrd.
2.5). 1 tüüpi inL ei ole inP-st küll sama üheselt tuletatav ent arvestades sõna pool abstraktsust, võib sedagi pidada inP erijuhuks (vrd. 2.2.2). Kohta näitavas funktsioonis osutusid instruktiivsed ühilduvad tarindid ebapiisavaks, mistõttu atribuudile lisati ruumi
lise ko l m e a s p e k t i 1 isuse suhtes markeeritud kohakäände tunnus. (Segatarindi tekkimist soo
dustas ilmselt ka inSi ühildumatu atribuudi eeskuju ning inP kohakäändes laiend.) Instruktii
vi sobimatust iseseisvalt kohafunktsiooni väljendada näitab seegi et 1 tüüpi inL on ka s u t u sel peamiselt adnominaalselt, kohta märkiva substantiivi ees (vt. 2.9.3).