Häälikulo oli se arengu käigus on t unnuse *j lisamisel tekkinud algne diftong võinud lä
bi teha m itmeid muudatusi. Lühike ülevaade sõnatüübiti
Ühesilbilistes sõnades on pikk vokaal ül dlä ä nem e res o ome l is e häälikumuutuse tagajärjel tunnuse */ ees lühenenud nt. e päi; vdj m i ; sm 6uin, päin, ö i n ; Savo murde alal võib kõigis positsioonides e.sineda diftongi järelkomponendi r e du t s e e r u m i st (Rapola 1966:374 jj )
, t . . . . . V . . 1
- nt. Vait pazn, Mik pae; is 4iu.n; krj (-tcna) vo>tn, 4iu.n ~ ia-tn, pa-cn;' vps pa-tn. Louna- Vepsas esineb siingi diftongi järelkomponendi a s simileerumine nagu ka kõigis järgnevais s õ n a tüüpides - nt. vpsL [vizin) feün.
K a h e s i 1blistes sõnades tekkis tunnuse *j lisamisel rõhutus silbis diftong, mis on o s a liselt juba läänemeresoome keelte ühise arengu ajal allunud hääl ikuseaduslikele muutustele.
a -tüvelistes sõnades on tekkinud muutus ai > oi, kui esimeses silbis on illabiaalne vokaal ja ai > zi, kui esimeses silbis on 1 abi aa 1v o k a a 1 E. Itkoneni järgi ei ole (osaline) e d a s i areng zi > i hää 1 ik u s e a d u s l i k, vaid i on üle võetud teatud tüüpi z -tüveliste sõnade v as t a vatest vormidest, kus muutus zi > ii oli toimunud juba enne muutust &i > zi (Itkonen 1977).
ä -tüvelistes sõnades on toimunud muutus äi > zi > i, mille viimast faasi peab E. Itkonen samuti analoogiaü ldi s t u s e k s . e -tüvelistes sõnades on toimunud muutus zi > i, mida E. Itko
nen peab häälik use ad us li ku ks üksnes nende e-tüveliste sõnade puhul, mille esimese silbi v o kaal oli "raske" (ibid.) ^-tüvelistes sõnades on tunnuse lisamisel edasi arenenud üksikvo- kaal mistõttu ainsuse ja mitmuse hää l iku s ead u sli k ke vorme ei ole m o rf o lo o g i li s te tunnuste järgi võimalik eristada. o-/ö- ja u-/u -tüvelistes sõnades tunnuse *j lisamisel tekkinud diftongid ei allu ü h i s 1ä ä n e m e res o ome l ist e le hä ä likumuutustele. Öksikkeeliti esineb järgmisi
1Karjala keeles võib ü h esilbilistes sõnades ja mitm e sil b ili s te s i - , o u-. ü -t ü v e l i s tes sõnades instruktiivis *jn -tunnuse kõrval esineda ka lõpp -loini-Löin - nt. pzälöin, koivuloin, nattiuloin, suloin, cöädiütöin. l oi/ l öi on karjala keeles paralleelne p a r ad i g m a at i line mitmuse tunnus *j kõrval (Leskinen 1933:103).
ed a s ia re n g u id -J
1» a -tüvelised sõnad, mille es i meses silbis on illabiaalne vokaal
Eesti keeles *oi > o > u : - nt. jalu, u n n u , ialgu, ionu, taigu, paigu, w i edemann lu liata * i n) , rl. mõõgu, Kod p ahu pahempidi' o - l i s i instrukti ivi vorme on r e g i s t r e e r i
tud Võru m urdest (eriti Setust) ja lääne murde s t (ulatudes k e skmurde alal Ristini) ning Hii u maal - r.t. Se jalon. iÕno, m a Z g o , n a g t o , Plv Räp rl. jalo-, Kui LNg Mar Vig jala, Käi Rei jalo, Ris jalo, Mar [ükii)zeno. Ü k s o - l i n e vorm on re g ist r eer i tu d ka Vaivarast: [palia]
ialGo. R a h valau lud e s on o - l i s i vorme r eg is t r e e r i t u d ka Karksist ja Kolga-Jaanist: K r k k a a to, ki n n ö , KJn Kinno. L. Kettunen peab Võru murdes mitmus e vormides esinevat o -d al g u p är a
seks, läänemurdes es i n e v a t aga hil i semaks ta g a s i a r e n g u k s u > o, mis olevat toimunud e si m e se silbi labiaalvokaali mõjul (Kettunen 1962:156, 184). Instruktiivi andmed niisugust sele- tust ei toeta: vormides nagu Ris jalo Mar Kgnno, LNg paeGo pole mingit alust oletada e s i mese silbi vokaali mõju. Kui arvestada ka Va ivarast reg i str e eri t u d vormi tohiks võib-olla oletada o säilimist siiski palju laiemal alai kui Lõuna-Eesti. Võru murdest (Se Urv Har Rõu Vas) on r e gis treer it u d an al oo g i a v o r m pahz (tarindis pahepõli) Wiedemannil ka lõunaeesti
line tiilgz. Karulast ja Harglast on r e g i s t re e rit ud s a masugust analoogiavormi ka *--1 i s e n a:
p a h H p o o l i ) Tõe nä o l i s e l t on nii e kui i üle võetud nende a - t ü v e l i s t e sõnade vastavaist vormidest, mille esimeses silbis on labiaalvokaal (vt. lk. 27). £ - l i s i vorme esineb ka M ul gi rahvalauludes: Krk maKge., ialgt, H e l e n e . Et Mulgi murdes teist tüüpi a - t üv e l i s t e l
sõnadel esineb mitmuse vormides tav a lis e lt i, siis võib neid vorme pidada t oe t uvaiks tuge
v aas tmelisele e - m i t m u s e l e , mis mulgi mur de le omane on.
Vadja keeles üldiselt oi > o (Kettunen 1930b: 160). Näiteid instruktiivist: kzKKõ, äKo,
— ^
{iihzi) hakkõ, pao, iao. Kuid mitmuse käänetes esineb tava l ise l t an al oo g il ine diftong (Ket
tunen 1930b:162). Diftongi võib kohata ka instruktiivis: jalgoi, pahoi, rl. vinoi, vitioi.
Soome kirjakeeles on diftong säilinud, kuid murdeti on esinemus väga kirev Instruktii- vivormide d iftongiline e s inemine .kattub üldiselt -c-mitmuse d i f t o n gi l is e es in e mi s e g a (vrd.
Rapola 1919:138) Mõningaid suhteliselt kindlailmelisi alasid võima ld a b reg i st r e e r it u d mater
jal siiski esile tuua. a) oi 2 suuremas osas Satakunna ning Häme mur d ei s t (ehkki vrd. Ala- Satakunnale tüüpilist muutust oi > o instruktiivis Ikola 1931:171) - nt. HKyr Hyv Mart Pom Vilj jaloin, Ruov Sääk Tyrvää jalloin, Viht jalvoi. Teiseks võrdlemisi s e l g e p i i r il i seks säilinud diftongiga piirkonnaks on kagumurrete lõunapoolne osa nt. Antr HeiJ Joutse Jaa Kir Kive UusVl j a l o i , Rautu VuoR j a l o i n . Diftong on säilinud ka Savo murr e t e idaosas,
nt Ilo Salm jalloin Tohm jaloin - ja Peräpohjola murdeis ning Kesk- ja Põhja - P oh j an m a a läänepoolsetel aladel (Kettunen 1940:207 kaart) - nt. Vet i al oi[n\y Rants jaloin, Tor P aJ^~
koin, pahoin. Ent diftongi võib kohata mujalgi nt. Kuusa Sul Soi jaloin. Diftongi
järel-1L i i vi keele vokalismil edaspidi eraldi ei peatuta, kuna algset diftongi esi nd a b liivi keeles kõikial i (Kettunen 1938 :X X V I 1 1 ) nt. m ä i n , käkiin, paikkin, klKdin.
26
komponendi r edu tseerumist esineb Savo murrete alal: Hir jalo^. b) oi > o hä äl iku se aduslikult e d e lam u rre tes (Rapola 1919:117) - nt. TaiS jalvo. Teiseks piirkonnaks on kagumurrete p õh j a poolne osa nt. Kurk Pari Sor jalo. Niisugune areng on iseloomulik ka Savo murrete alal kusjuures diftongi järelkomp on en di st võib olla säilinud jälg järgneva konsonandi palatalisee- rumise näol - nt. Karst Kart Keit Kite Kuhmo MänH Sul jalon, Hir Viit jalo-, Piek Kite j a lon. Ent samasugust arengut võib kohata laialdaselt mujalgi nt. HKyr Orim Vehk VirL j a lon, Hui jalvon. c ) oi > õ Lõuna-Pohjanmaa murdeis (Laurosela 1914:64).- nt. Ilm Isok Väh
jaloon, Avus Kuort jaloo. Pikavokaalne instruktiiv haarab ka Karvia: jaloon. m. Rapola järgi moodustav ad Sammatti, Nummi ja Pusula teise pikavokaalse saare (Rapola 1919:113): Sam jalvoon. Ent diftongi arengut pikaks esi k omponendiks on registreeritud ka K ü m i s : jaloon.
Isuri keeles oi = (Laanest 1986:83) Näiteid instruktiivist: fee**öin, (uksin) i i koin.
Karjala keeles o-t=. Näiteid instruktiivist: jaloin ~ jalloin, ke.AA.oin, Kakoin. V i e
na r ahv a lauludest on registreeritud ka üksikuid oi > o näiteid: linnan (SKVR I: 1 548:
12 5 ) . 1
Vepsä keeles on diftong keelesisese arengu tulemusena murdeti erinevalt esindatud (Tun- kelo 1946:778-783): vpsK oi = või > ei öi ~ i - nt. pahoin, Kintoin, paAoin, sadöin, p a - hin; vpsÄ oi > g i - nt. kanzin, katvein; vpsL oi > o - nt. pakon,- kzKton, (v-cz-cm) p a to n.
2. a-tüvelised sõnad, mille esimeses silbis on l a b i a a l v o k a a l .
Eesti keeles on väidetavasti toimunud lahknemine sõltuvalt sõna esimese silbi pikkusest:
zi > i, kui esimene silp on pikk, ja zi > z, kui esimene silp on lühike (Rätsep 1977a:10).
Näiteid pika esimese silbiga sõnade [zi > ) -c-listest instruktiividest: murdeis üldine vi, Wiedemann kuigi, otsi, Muh ipät)Gonni. Se rl. (k u u ) k o n n i , [nädali]konni. Siia rühma peaks kuuluma ka sõna 'kõrv' instruktiiv *konvin, millest aga kirjakeeles ja murdeis ü l d i selt on kasutusel an a loogiavorm konvu. Hä älikuseaduslik koKvi on levinud vaid Ida-Eestis (rannikumurdes, keskmurde idaosas, idamurdes ja Võru murde idaosas). Näiteid lühikese e s i m e se silbiga noomenite i n s t r u k t i i v i v o rm i d es t , milles oleks toimunud ootuspärane areng zi > e, kasutatud materjali hulgas pole. Ainus registreeritud lühikese esimese silbiga sõna esineb i -lisena: Kod em-c (kžli) Seevastu esineb aga muutust zi > z laialdaselt nendest sõnadest, mille esimene silp on pikk. Eriti levinud on niisugused vormid Võru murdes: Se hulgz,
sum-^ 1/ \ u N
me, poe (< *poikzin\, Plv pulgz. Näiteid leidub ka mujalt: Muh (p ä t ) konnz, Rid ulGz, Muh Pöi rl. tuKKZ [tuid : t u m a 'kuiv puu'), Muh rl nublz, Kod rl. pulgz, Pii Tür rl.
hulgz. Samasugune areng peitub ka laia murdeta u sta g a kirjakeelse adverbi otsz taga (< * o t - szin) L. Kettunen peab kõiki e-lisi mi tm us ev orm e a-tüvelistes sõnades, mille esimeses s i l bis on l a b ia al vo ka a l , häälikus ea du sl ik ek s (Kettunen 1962:190)
Aunuse, lüüdi ja vepsä h i1 istekkelise diftongiga vormid (nt. krjA jallai dallai, vpsK j aug ai j o u g ^ j loetakse e daspidises ainsuslikeks, hää I i kumuutuse n > i tagajärjel
Vadja keeles esin eb antud rühmas nagu eesti keeleski kah e sugust arengut (Tunkelo 1946.
799): tl > £, mille kohta regis t ree r itu d küll ainult üks instruktiiv [vizi) po-ige; ei > i - nt. kevi, kuivi, Ipeii)pohji, lubli.
Soome keeles ei > i. Näiteid instruktiivist: nuKin ( n o m . nuia 'vale, vasak' SKES) feov-c(n) , onu.(n) kuiviin], otiln) voimin, kolviin] pohjiin) tuviln) , koplin. On r e g i s t reeritud ka pikavoka al s e i d vorme: Pors kovviin, Juv lomil) luppiij
Isuri keeles ei > i. Näiteid instruktiivist: ttügir, IjalGa) pokin. Pikavo k aa l se n a esineb m u m i m Ipäin)
Karjala keeles ei > i. Näiteid instruktiivist: kobiin, koivin, kovin, omin, Ikymme- n i m ) putin, Inellin) jupkin, Ikaktin) kiüikin, lublin, muigin. Tveris ja Valdais on t o i munud hilisareng i > i: Tver hoimiin.
Vepsa keeles ei > i > i. Lühike i esineb Äänis- ja Kesk-Vepsas, pikk i Kesk- ja Lõu- na-Vepsas. Tunkelo järgi on Kesk-Vepsa murdes tegemist algse pika v o kaaliga (Tunkelo 1946:
824) Lõuna-Vepsas seevastu on toimunud hilisareng nagu teisteski mit mu s e vormides i > i.
Näiteid instruktiivist: vpsÄ bobin, comin, vpsK bokin, comin, muini, bokim, kokin, vpsL Itadõn) munin, m u i g n i . Erinevalt karjala keelest on vepsa keeles uuematel a-tüvelistel ve
ne laensõnadel tendents liituda o-õ-liste a-tüveliste sõnadega - nt. vpsK lubloin, vpsL lublõn, tumkõn, liktin) tlovõn.
3. ä- ja e-tüvelised sõnad, ä- ja e-tüvelistes sõnades on kõikides läänemeresoome keeltes mitmuse paradigmas lühike i. Näiteid i nstruktiivist (vadjas on n-i kadu andnud vo
kaali pikenduse - vt. 1.2.2): e tääli, keeli, polvi, helli, hiivi, teli, lehmi; vdj mehi, tüli, päivi, Iko l m i ) lehmi, leivi, tiimi; sm mieliin), k ä t i l n ) telvin, telin, tyijin, tiimiin), nelin, h y v i i n ) tyhjiin) pitkiin) is kolmin, päivin, lehmin; krj kielin, mie
lin, lupiin, hengin,, hellin, tiimin; vps po^in, l^ögzin) legin, tiimin, te£‘gin.^ Eesti ja vadja keeles esineb ka a-mitmust (vt. lk. 29 ) - nt. e rl iikta, kakta, vdj Kr iithta.
Eesti keeles on sõnast 'pikk' idamurdeis (Avi Kod MMg Trm Vai) kasutusel anal o o g ia v or m pik1/
ku. Karjala keeles on Tveris ja Valdais t oi munud hi l isareng i > i: Valdai hyvin, kullin, teliin, käkiin, kapi i n . Vepsa keeles esineb lõuna murdes taas o o t us p är a s e lt hi 1 istekkeli- ne i : lüktin) laptin, tu l i n ItupaJioin) äjin. Ka soome m urdeis esineb pi ka v o k aa l se i d vor
me. Üks niisugune piirkond ulatub Lappeest Lappini (Kettunen 1940:209) - nt. Joh monnii, Viip tilmii, Asko yktipuali. Ent pikka i - d on kõ n ealuses posit s io o ni s regist re e r i tu d m u jaltki nt. Ruov p oikki te ll ii n, Keit kaktii, Vam hulin, Han y kt i i n I k u o i m i i )
4. i -tüvelised sõnad. U ld lä ä n e m e r e s o o m e l i se hää 1 ikumuutüse tagajärjel langeb mitmuse paradigma hääl ikuseaduslik vorm kokku vastava ainsuse vormiga. Nii pole ka instruktiivis
1Aunuse, lüüdi ja vepsa h i 1 istekkelise dif ton g iga vormid (nt. krjA kahtei, mollei, krjLü koAmei, vpsÄ e g l e ^ loetakse edaspi d ise s ainsuslikeks, h ä ä l i k u mu u t u se n > i t a g a järjel tekkinuiks (vt. 1.2.2).
algse -õ-sufiksiga vorm ilma -c-ta vormist väliselt eristatav.
Eesti keeles võib hääli ku se ad us li kk e instruktiive kohata peamiselt rahvalauludes - nt.
Pluh Kuuii, Krk laa.6-i, Rõn toobi; Wiedemann paKi, kivi, lisaks lappi. Mitmuse vormide er i stamiseks kasutatakse Lõuna-Eesti murdeis e-list mitmust (Kettunen 1962:190) mis on üle võetud a-t ü velistest sõnadest [ei < *ai) Sama e esineb ka i n st r uktiivivormides - nt.
^ i/ *
Nõo Räp paaKe, Plv Se paaKe, Har Rõu p a a K o , Võn [iitii)Viikke, Võn Kan Urv Har vaVe, Se
\J ^
toobe, paKge (nom. paik 'trobikond'). Hei rl. lappe. Teiseks võimaluseks ainsuse ja m i t muse eristamisel -t-tüvel i stes sõnades on a-mitmus. a-mitmuse päritolu kohta on mitmeid
seletusi (Alvre 1964a). Levikult on a-mitmus küllaltki laialdane nähtus ulatudes ka vad- ja keelde. Paradigmaatiliselt esineb ta Lõuna-Eestis ja Kodaveres (ibid.:58). Mitmuse p a r titiivis kasutatakse a-d kogu Põhja-Eesti alal (v.a. rannikumurre) kuid adverbi 1 istes väljendites on a tuntud üle kogu Eesti (Univere 1955). a-mitmus esineb i- u- ja e - t üvs- listes sõnades, a -1 isi instruktiive esineb kõige enam saarte ja läänemurdes; idamurdest Kodaveres ja Laiusel; Lõuna-Eestist Võru murdes; vokaalharmoonia korral on tunnuseks ä - n t .
LX ^ Muh paeKa, rl. Kooia, Rei toKma, Kod linVa, Khk Mus Pöi Muh Phl Mar Kod Lai tükka, Rid Vas Se tükki, Puh Har lihva, Pöi juppa, Jõh Käi Rei Phl Kiita. Eriti levinud on a-lised vormid paarissõnades - nt. küKa-käKa, lipa-lapa, ilKa-viKa, tüka-lapa, tüka-punna, tuka- -tomba. Neid on registreeritud peamiselt saare ja lääne murdeist, ent ka mujalt.
Vadja keelest on registreeritud h ä ä l i k u se ad u s 1ikud vormid: [kahzi] niti, kepi, tunni,
*.
r tiJLVJL.Soome murdeis on enamasti kasutusel hää 1i k u s e a d u s 1 ikud instruktiivid nt. viiin, ku- Kin, navin, kontin. Etelamurdeis ja Ala-Satakunnas on -t-tüveliste noomenite mitmuse v o r m i des a naloogiline diftong ei (või > e ) (Rapola 1966:468) - vrd. eesti e.-lised vormid i- tüvelistel sõnadel. Näiteid: Maar kontein, KarTl Muuri Pern PyhM TaiS konte.
Tänapäeva isuri ja karjala keelest pole -t-tüveliste sõnade instruktiive r e g i s t r e e ri tud. Rahvalauludes kasutatakse hää 1 i ku s e a d u s 1 ikke vorme - nt. Lääne-Ingeri kivin, kolkin, [kala]kontin; krj kupin, [kiKjo]koKjin.
Vepsa keelest on registreeritud üks h ää liku seaduslik vorm: vpsK (n e i d i n ) bucin.
5. u - . ü - - o- ja ö-tüvelised sõnad.
Enamikus eesti murretes esinevad ainult u-tüvelised sõnad. Diftongi j ärelkomponent on kadunud {ui > u) mist.õttu hääl ikuseadusl ikud mitmuse vormid langevad kokku vastavate ainsuse vormidega. Näiteid instruktiivivormidest, mis t õ enä oliselt on tagasi viidavad *j - lisele diftongile: Lai (p o l i ) iammu, Plt rl lipiu, Nõo rl. [katii] kannu, Se [kat&i] v i hu, Wiedemann (p i t k u ) iammu, Kannu, Käpiu; mulgi .murdest ka tu g ev a astmelised vormid: Krk
(üfeA-t) vihku, Trv [ütii)luGu, lütii)vihku. Võimalik, et niisugune diftong peitub ka v o r mis viKu. Nimelt on see sõna levinud läbisegi nii a- kui u - t ü v e li s e n a . Seega oleks teine võimalus interpreteerida see vorm a -tüvelise variandi hää 1 i k u s e a d u s 1 ikuks mitmuseks.
Sama sõna a -tüvelise variandi instruktiiv on levinud ka a - mi t m u s 1 i k u na : viKa. Ainsuse
ja mitmuse vormide e ri st amiseks kasutataksegi u-t ü ve l i s t e s t sõnadest sageli a - m i tm u st (vt.
lk. 29 ) Näiteid a-lis t e s t instruktiividest: Kod killa, kKima, lista, Kuasa, takka, K h k fe-cuwa, Muh tüda, Pöi (üksi)noua, Rei tuisa, Se lipsa, Kod Pai Ksi Vas Se pe.lla, Se Muh
( j/ \ I
p-tnna. e-iine ana 1 oogia v o rm on reg is tr ee ri tud Muhu rahvalaulust: viste. (nom. vist nuga, lõiketera 1).
Vadja keeles on diftongi jär el ko mp on en t kadunud, mistõttu m i t m u sl i ku d vormid langevad
_ ^ ^ mm
kokku vastavate ainsuse vormidega. Näiteid instruktiivist: vinu, {k a h z i ) tiikkii, (t u h a t t g m i ) kuvõ, v i K k õ . Harva esineb analo ogi l ine diftong - nt. J [vizi) kiJ u i (vrd. i 11 a b ia alsete a- t ü v e l i s t e g a ). Ainsuse ja mitmuse vormide er is t a mis e ks kasuta tak s e nagu eesti keeleski
a-mit-V . y _ — — V
must. Näiteid instruktiivist: tsiuza, (t s ü m m i n i ) vihgä, (vizi) pihha.
Soome kir jakeeles on diftong säilinud. Murdeis esineb diftongi säilimist, diftongi jä relkomponendi reduts ee ru mi st ja kadu (millega võib kaasneda järgneva komponendi palatalisee- rumine) ja diftongi esikomponendi arengut pikaks vokaaliks (vrd. il l abiaalsete a-tüv e li s t e - ga) Näiteid instruktiivist: Hyv Län kintuin; PälJ (kaksin) kannun, Hir niuvoff, Viip kin- tu, Sot Kite kiinon; Ilm kintuun, Laih Iviisin) kaavoon.
Isuri keeles on diftong säilinud: (kaksin) tiiwuin, võtoin, v i G o i n ; Lääne Ingeri rl.
p y t k y i n .
Karjala keeles on diftong üldiselt säilinud - nt. ihtoin, viikoin, kiinoin, rl. les- süin, pissüin, püssüin, lašsuin. Ent nagu näitasid a-tüvelised sõnad, võis rahvalauludes ette tulla ka diftongi j ärelkomponendi kadu (vt. lk. 27). Nii võiks i nt e rp r eteerida vormi
(kolmin) koivun (SKVR 1:2 853:30) ehkki rahvalauludes esineb sageli m o r f o l o o g i l i s t ühildu
matust (vt. 1.3.3) mistõttu vormi koivun ei pruugi ilmtingimata diftongi 1 isele lähtele ta
gasi viia.
Vepsa keeles on diftongi järelk omp o nen t säilinud Äänis- ja Kesk-Vepsa aladel kusjuures võib olla toimunud muutus oi > ei, öi (vrd. illabiaalsete a - t ü v e l i st e sõnadega) Näiteid instruktiivist: vpsK hondoin ^ Hondiin, (üks'in) piiöin. Lõ una-Vepsas on diftongi e si kompo
nent taas ootuspäraselt pikenenud - nt. (sadõn) tsipün, hondõn.
Kolme- ja e n a m a s i 1b i 1 isi sõnu on kasutatud materjali hulgas r e g i st r ee r i t ud suhteliselt vähe, mistõttu neil pikemalt peatuda pole mõtet.
Eesti keeles on a-tüvelistes sõnades -c-mitmuse p aradigmas aset leidnud muutus ai > i (Rätsep 1 9 7 7a :11). Näiteid instruktiivist: Wiedemann komini, küKaki, uiildaki.
Vadja keeles on k o l m e s i l b i 1 iste a-tüveliste sõnade instruktiivis enamasti tunnuseks o (< oi < ai) nt. (kelme, t s ü m m i n i ) kopiikõ, palikõ, (kahzi) vazikõ; diftong võib olla ka säilinud nt. pintiKoi. Esineb ka arengut ai > i - nt. omini (~ ominõ) tuhattimi.
ts
Soome murdeis on a-tüvelistel kolme- ja enamasi 1 bi 1 istel sõnadel ü l di stunud -t-line vä
rinät nt. patimmin, pahimmin, (k a i k i n ) mokomin, m o h m m i n .
Karjala keeles on k o l m e s i 1b i 1 istes a-tüvelistes sõnades enamasti t oi munud muutus
ai > oi. Näiteid instruktiivist: abajoin; rl taikinoin, luiikkoin, potttino-Cn, altti- noin. Esineb ka muutust ai > i - nt. abajin, kahekiin; r 1.u t a i i n . Neljä- ja enamasilbi- listes sõnades ai > i nt. rl. k i n t a h a t t o m i n , haitattomin, jalatiittomin, Xoapkattomin, lakittomin. o-, ä - , u-, ii -tüvelistes sõnades on diftong säilinud nt. rl. i u l v o t u i n .
Vepsa keeles on k o l m e s i l bi1 istel a-tüvelistel sõnadel mitmuse paradigmas o^-tunnus üldisem kui soome ja karjala keeles (Tunkelo 1946:802). NäiteLd instruktiivist (vpsKÄ -oin,
f ^ ^ j ^ “ / /
vpsL -on - vrd. 2- silbiliste sõnadega): kopeikoin, kauiigoin, j a a i k õ n , [v i z i n ) buhankon, b u t i j k o n ; keskvepsa kirjakeeles: ikoinikoin, itianifoin, kiolikoin, k ol eioin (Popova 1934) Lõunavepsas esineb siiski ka muutust ai > i: [nelin) iizaiin.
i- ja /t-sõnades on instruktiivis teise ja kolmanda silbi piiril esinenud intervokaal- ne k, mis on reeglipäraselt kadunud eesti, vadja ja liivi keeles ning enamikus soome m u r r e tes. Mitmuse paradigmas on i kokku sulanud tüvevoka a lig a [zi > -c) Keeltes ja murretes, kus k on kadunud, võib hi 1 istekkeline diftong [ai, ei või ii) olla allunud edasistele hää- 1 ikumuutustele.
Eesti keeles on intervokaalne k kadunud. Hi 1 istekkeline diftong peaks ootuspäraselt olema säilinud nagu mitmuse partiti i v i sk i : lattaid, p o n a i d (Kettunen 1962:1 76). Inst ru k
ti ivi vormides on aga kadunud ka tunnus ~n ning diftong on jäänud sõna absoluutsesse lõppu.
Niisuguses positsioonis on kadunud ka hi 1 istekkelise diftongi järelkomponent. Sama areng on toimunud näiteks ka Kuusalu murraku mitmuse p a r t i t i iv i v o r mi de s , kus partitiivi tunnuse kadudes on kadunud ka mitmuse tunnus: iikka, latta (ibid.: 177) Näiteid instruktiivist:
Wiedemann [pitki) hamba, murdeis üldine p alja [jalu, käii jne.) Siia kuulub ka kõigis mur
deis tuntud adverb latia < * l atiahin (Lönnrot: iatiai substantiiv 'ratsahobune; r a t s a nik'; adjektiiv 'ratsa-, ratsutav') ning Kod k äimä ( n o m .käimäi) Eesti keele andmeil võiks seda tüüpi instruktiivi viia tagasi ka ilma *j -ta lähtele *paljahan, ent s u g u l a s keelte ja osa murrete andmed, kus samu sõnu on samas funktsioonis kasutatud m i t m uslikult m a r k e e r i t u i n a , toetavad siiski ka eesti vormide *j -list lähet. KJn [kakii)-lakii on t õ e näoliselt tarindi esikomponendi analoogial tuletatud vorm, või on siin tegemist L õ u n a - E e s ti mõjuga (vt. allpool)
Põhimõttel isel t samasuguse häälikuloolise arengu on läbi teinud ka vorm [kakii) kalli (Wiedemann) (< *kallihin)
Lääne- ja saarte murdes esineb hammai -tüübis mitmuse partitiivis h i 1 istekkelise d i f tongi asemel analoogiline u (Kettunen 1962:177) Sama võib kohata ka instruktiivis - nt.
Muh patju [jalu) Tõs paYlu [käii) Jäm Jaa latiu, Kod rl. käimu. Peamiselt Lõuna-Ees- tile, osalt ka saartemurdele on k õnealuste sõnade mitmusev orm i d es iseloomulik üksik i
(ena-j u J
masilbiliste sõnade analoogial): v a i G i V . vaiGile (ibid.). Samadel aladel esineb
instruktii-v v ~ . x
vigi -c-lisena: Nõo Ran Rõn palli [jalu) Muh pali [jalu) Rei p alii (kä**.), Ran (fe-cfefe-c)
\/ \ u \ \s s
vaiBin, käimi, Hei Hls Puh Trv [katii)-latii (nõrk aste ilmselt esikomponendi analoogial)
k -sõnadest on eesti keele materjali hulgas ainult üks näide üldis t u s eg a nõrgale a s t m e le: Wiedemann {tangu) taKuil.
Vadja keeles on i n t e r v o k a a 1 ne h selles p ositsioonis kadunud, hi 1 istekkeline dift o ng on enamasti säilinud (Kettunen 19 3 0 b :86, 156). Näiteid instruktiivist: pa tt a l [jaJgol) ampal.
Kuid esineb ka diftongi järelkomponendi kadu: Ko p att a [jaukZ) Li p a tt a [päi) Lu Ra J nättiä. On registreeritud üks anal oo gi av or m [kzJml) iam p ol - vrd. eesti lääne ning saarte murde analoogiliste u-liste vormidega.
• w y *
fc-sõnade instruktiividest on vadja materjali hulgas vormid Ko Ku klKt, Li J t i v te 'kiiresti' Tõenäoliselt on siin tegemist ilma *j-ta v o rmidega [*klKzken > klKe.n ** tilKzn
> klKi ~ tilKt) ehkki neid vorme oleks võimalik interpret ee ri da ka */ -listena (vrd. p a t ta, Kattia)
Soome murretes on k selles po sitsioonis üldiselt kadunud, v.a. L õ u n a - P o h j a nm a a murded, kus k on i- ja k -lõpuliste noomenite mitmuse tüves alati säilinud (Laurosela 1913:149).
Näiteid Lõuna-Pohjanmaa murrete i n s t r u k t i i vi v o rm id e s t : Kuort hampakl, patljahl, Avus pa- tlahlj ilm Isok patlakln, Väh patjakin. Nähtus esineb ka Satakunna m u r d e a l a l e kuuluvas Karvias: patlahlj l. Kettunen on oletanud, et k säilimist n imetatud mur d e i s võib pidada Karj a 1a-pärasuseks (Kettunen 1960:6) Teine piirkond, kus esineb vorme, m illes k on säili
nud, asub soome keeleala idaservas mis ongi täiesti ootuspärane, kui arvestada, et karjala keeles on k säilinud - nt. Sui Ilo pataakin, Salm patjakin.
Ülejäänud soome murretes on h kadunud nt. Jäms kattln. Hi 1 istekkeline d iftong on enamasti säilinud - nt. HeiJ Hyv JorJ Kuhmo Rants Rautu Ruov Soi patjaln, Antr Joutse Jää Kive Sor UusVl patjal, Muol p a d j a l , Sys Ruov Ver hampain, Pari Juv hampal; Savo murrete alal esineb diftongi järelkomponendi madaldumist: Joutse Lau Lep patjazn, jyv pat'jazn, Juv pallaz, Hirv patja&j
Ed elamurretele on iseloomulik ka h i 1 istekkelise diftongi j ä re l ko m p o ne n di kadu, mistõt
tu kõnealuste sõnade -t-lised instruktii v ivo r mid sarnanevad väliselt a insuse g e nitiiviga na
gu eesti keeleski nt. KarTl Muuri Pern PyhM TaiS patjan[kontz) Maar Pern TaiS patja [j a t v o ) Esineb ka diftongi järelkom po ne nd i a s s im i lee r umi s t e si k om p o n e n d i g a pikaks vokaa
liks: Num patjaan, Sam patjaaj (j a t v o o n ) KanN patjaan, Kars kampaa. Kuusjokist ja Halik- kost on r e gis treeritud ka -c-lisi analoogiavorme: K u u s j o pat i [jatvõ) yali patin [kzil) vrd. eesti keeles Lõuna-Eesti ja s a artemurde >c-liste vormidega.
Ka fe-sõnades on hi 1 istekkeline diftong zl üldiselt säilinud - nt. Imp [omin] pe- Kzln, Pari [iyKjln) kaKKel, Kurk [iyKln) kaKKzlni e d ela m urd e is aga kadunud nt. KarTl U«/_
Kl)kaKz. Sulkavast on re g i str e eri t ud -t-line vorm [iyKln) kaKln.
Isuri keele Soikola, Hevaha ja Oredezi murdes on intervo k aa l n e k üldiselt säilinud, ju
huslikku k kadu esineb Soikola murdes (Laanest 1986:42-43) Instruktiivi kohta on registree
ritud ainult üks /i-kaoline oäide, seegi 't-lisena: Soi p a t i n (k ä z l n ) A la m -L u u g a murdes
on i nt er v o k aa 1 ne h regulaarselt kadunud; i ns truktiivivormid esinevad h i 1 istekkelise d i ft o n
on i nt er v o k aa 1 ne h regulaarselt kadunud; i ns truktiivivormid esinevad h i 1 istekkelise d i ft o n