kaubanduse arengusuundadele
2.4. Euroopa Liidu väliskaubanduspartnerid
2.4.1. Kaubanduspartnerid arenenud tööstusriikidest
Euroopa Liit ei suudaks toimida ilma tugevate liitlasteta eelkõige sarnaste poliitiliste ja majanduslike väärtushinnangutega riikide hulgast, kes on valmis arendama kahepoolseid majandussidemeid.
Sellisteks riikideks on eelkõige Ameerika Ühendriigid (USA) ja Jaapan, kes on ühtlasi ka Euroopa Liidu suurimad kaubandus
partnerid. Samas on aga vastastikustes suhetes üles kerkinud ka mitmeid probleeme, mis tulenevad peamiselt Euroopa Liidu ühtse
EUROOPA LIIDU VÄLISKAUBANDUSPOLIITIKA 87 põllumajanduspoliitika mõjust maailmaturule ja Euroopa Liidu diskrimineerivast kaubanduspoliitikast mitteliikmesriikide suhtes.
Euroopa Liitu ja Ameerika Ühendriike seovad tihedad kauban
duslikud, tehnoloogilised ja finantssidemed. Oluline on vaadelda Euroopa Liidu ja USA vahelist kaubavahetust erakordselt suure investeeringute sõltuvuse taustal. Umbes 55% kõigist välisinves
teeringutest USA-sse pärineb EL-ist ning väga oluline on ka USA investeeringute osa Euroopa Liitu (tile 40%). Seetõttu on nii Euroopa Liit kui ka USA teineteise suurimad välisinvestorid.
Suurem osa liidu investeeringutest USA-sse läheb tööstussektorisse ja hulgikaubandusse, USA investeeringud Euroopa Liitu aga töös
tus-, pangandus- ja kindlustussektorisse. Kuna välisinvesteerin
gutel on oluline osa töökohtade loomisel sihtriigis, suurendab see lisaks kaubavahetusele veelgi EL ja USA vastastikust sõltuvust (Piening 1997, lk. 103).
Ameerika Ühendriigid on samuti Euroopa Liidu suurima osa
tähtsusega kaubanduspartneriks, hõlmates nii ekspordis kui ka impordis ligikaudu ühe viiendiku (Eurostatistics ... 1998, lk. 112-119). Samal ajal on Euroopa Liit USA jaoks Kanada järel suuruselt teine kaubanduspartner (Ibid., lk. 103-104). Vastupidiselt kapitali liikumisele on aga Euroopa Liidu ja USA kaubandussuhted pinge
lised.
Euroopa Liidu kaubavahetuses USA-ga ületas import USA-st eksporti kuni 1992. aastani, kuid pärast 1992. aastat on Euroopa Liidul õnnestunud saavutada kaubavahetuses USA-ga ülejääk (vt.
tabel 2.14).
Seoses Euroopa Liidu ja USA väga tihedate kaubandussuhetega on viimastel aastatel Euroopa Liidu ja USA vahel tekkinud mitmeid erimeelsusi. Olukord kaubavahetuses on keeruline olnud seoses tööstuskaupade ekspordi ja impordiga, esinenud on lahkarvamusi GATT-i lepingute ja põllumajandusküsimuste osas.
Tabel 2.14 Euroopa Liidu kaubavahetus Ameerika Ühendriikidega
(miljonit ECU)
Aasta Eksport Import Saldo 1991 76 824 96 969 -20 145 1992 79 326 92 770 -13 444
1993 91 379 90 738 641
1994 103 387 99 945 3 442 1995 102 399 103 643 -1 244 1996 114 332 112 684 1 648
Allikas: Eurostat. External and Intra-European Union Trade 1996.
nr. 12, lk. 44, 48; Eurostatistics. Eurostat 1998. nr. 1, lk. 112.
Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel on kolmeks peamiseks vaidlusküsimuseks Euroopa Liidu ühtsest põllumajan
duspoliitikast tulenevad probleemid (Hitiris 1994, lk. 217):
1) Euroopa Liidu põllumajandustoodete turu tugev kaitse, mis avaldab mõju Ameerika Ühendriikide ekspordile Euroopa Liitu;
2) Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika raames ekspordi subsideerimise poliitika, mis avaldab mõju USA põllumajan
dustoodete konkurentsivõimele kolmandate riikide turgudel;
3) Euroopa Liidu kahepoolsete eelistustega kaubanduslepingud teiste riikidega, mis diskrimineerivad USA eksportööre.
Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahelised põllumajan-dustoodetega seotud probleemid tulenevad ületootmisest. Nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid subsideerivad oma põllu
majandustootjaid, kuid siiski erinevatel alustel. Partneritevahelisi vastuolusid tekitab seejuures ülejääkide realiseerimine maailma
turul dumpinguhindadega.
Ajavahemikul 1986-1993 oligi nimetatud probleemide (eriti subsi
deeritud põllumajandustoodetega kauplemise küsimuste ja ühtse põllumajanduspoliitikaga seotud lahkarvamuste) lahendamine Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhetes esmase täht
susega (Barnes, Barnes 1995, Ik. 376-377). GATT-i Uruguai vooru
EUROOPA LIIDU VÄLISKAUBANDUSPOLIITIKA 89 alguses 1987. aastal olid Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit kardinaalselt erinevatel seisukohtadel (vähemalt põllumajandus-tooteid puudutavates küsimustes). 1993. aastal saavutati kokku
lepe, mille alusel mõlemad osapooled nõustusid vähendama subsideeritud põllumajandustoodete eksporti ja tehti vastav sisse
kanne ka GATT-i lepingusse. See, et 1993. aastal jõuti konsensu
seni, näitab, et tulevikus võivad Euroopa Liidu ja USA suhted paraneda. Kokkuleppe saavutamisel olid tähtsal kohal Euroopa Liidu ja USA paljud ühishuvid, mis tulenevad partnerite majan
duste tugevast vastastikusest sõltuvusest.
Omavahelistes suhetes on üheks problemaatilisemaks valdkonnaks olnud ka terasekaubandus, kus probleeme põhjustas kriis maailma terasetööstuses 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel. Mõlemad osa
pooled süüdistasid teineteist ebaausas konkurentsis, kuni oldi sunnitud vastu võtma mitmeid kaubanduspiiranguid. Probleeme on tekitanud ka USA tehniliste standardite erinevus rahvusvahelistele nõuetele vastavaist (McDonald, Dearden 1994, lk. 307). Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelistes suhetes esilekerkinud probleemid puudutavad veel USA maksupoliitikat ning Euroopa Liidu ja USA avaliku sektori hankepoliitikat. Konflikte on põhjus
tanud ka kaubandusreeglite puudulikkus teenuste sektoris ja intel
lektuaalse omandi kaitsestandardite vähene reguleeritus (Barnes, Barnes 1995, lk. 371-373).
Euroopa Liidu ja USA vahelistes suhetes võib tulevikus ette näha lisaks kaubandusvaidlustele ka uusi probleemvaldkondi seoses globaalse rahapoliitikaga ja endiste Ida-Euroopa kommunismi-maade lülitumisega maailmamajandusse (Harrison 1995, lk. 157).
Vastastikuste konsultatsioonide vajadust on tugevdanud ka Põhja-Ameerika Vabakaubanduskokkuleppe (NAFTA - North American Free Trade Agreement) sõlmimine 1. jaanuaril 1994. aastal Ameerika Ühendriikide, Mehhiko ja Kanada poolt ning samaaegne Euroopa Majanduspiirkonna (EEA - European Economic Area) arendamine. NAFTA loomisega taotleti kõigi kaubandusbarjääride (kaasa arvatud impordikvootide ja kapitali liikumist takistavate tõkete) kaotamist USA, Kanada ja Mehhiko vahel ning järelikult
peaks sellest tulenevalt Põhja-Ameerika muutuma täielikult vaba-kaubanduspiirkonnaks.
Kaubavahetuses Jaapaniga ei peetud tolleaegse Euroopa Ühenduse asutamise esimestel aastatel suhete arendamist eriti tähtsaks.
Algselt planeeris Euroopa Liit rõhuasetuse suhetele Ameerika Ühendriikidega ja kuna jaapani majandus oli sel ajal vähe
arenenud, siis nähti ette vaid mõningane koostöö ka Jaapani või Hiinaga. Hilisem Jaapani majandusliku võimsuse tugevnemine ja kiire areng tõid esiplaanile Euroopa Liidu ja Jaapani välismajan
dussuhete arendamise vajaduse (Harrison 1995, lk. 157-158).
Nüüdseks on Jaapanist saanud Euroopa Liidu suuruselt teine kaupade pakkuja (1996. a. moodustas Jaapani osatähtsus Euroopa Liidu koguimpordis 9 protsenti), kuid samas alles suuruselt kolmas turg USA ja Šveitsi järel (1996. a. moodustas Jaapani osatähtsus liidu koguekspordist ca 6 protsenti) (Piening 1997, lk. 150).
Jaapani ja Euroopa Liidu vahelisi kaubandussuhteid iseloomustab suur tasakaalustamatus (vt. tabel 2.15). Jaapan ekspordib Euroopa Liitu peaaegu kaks korda rohkem kui Euroopa Liit Jaapanisse, tuues sellega kaasa EL-i kaubandusbilansi halvenemise. Samas on 1990-ndatel aastatel täheldatav Jaapanist pärineva impordi ülekaalu vähenemine liidu ekspordi suhtes Jaapanisse, mis näitab Euroopa Liidu poolt Jaapani suhtes rakendatava kaubanduspoliitika edukust.
Tabel 2.15 Euroopa Liidu kaubavahetus Jaapaniga (miljonit ECU)
Aasta Eksport Import Saldo 1991 23 992 56 923 -33 002 1992 22 195 56 318 -34 123 1993 24 659 52 191 -27 532 1994 28 991 53 764 -24 773 1995 32 889 54 284 -21 395 1996 35 655 52 495 -16 840
Allikas: Eurostat. External and Intra-European Union Trade 1996.
nr. 12, Ik. 44. 48, 52; Eurostatistics. Eurostat 1998. nr. 1, lk. 113.
EUROOPA LIIDU VÄLISKAUBANDUSPOLIITIKA 9 1
Impordi piiramiseks Jaapanist on paljude Jaapani tööstuskaupade sissetoomine Euroopa Liitu tõkestatud vabatahtlike ekspordi-piirangutega (VER). Näiteks on VER-ga takistatud autode, töö-pinkide, elektroonika ja terase eksport (Barnes, Barnes 1995.
lk. 377). Sellele on Jaapan vastanud aga omapoolsete piirangute kehtestamisega. 1992. a. mõjutasid Jaapani poolt kasutatavad meet
med ca 70% kogu Jaapani ja EL-i vahelisest kaubavahetusest, 1993. a. langes see näitaja aga 50%-ni. Samal ajal on aga EL-i poolt Jaapani vastu rakendatavate meetmete arv suurenenud (Pelkmans, Carzaniga 1996, lk. 89). Nagu näitab tabel 2.15, on see 1990-ndatel aastatel kaasa toonud EL-i kaubandusbilansi puudu
jäägi pideva vähenemise suhetes Jaapaniga. Samas tuleb ka märki
da, et Jaapan on kaubavahetuses Euroopa Liiduga suurendanud kaudseid tõkkeid, mis väljenduvad standardite ning testimis- ja seitifitseerimisprotseduuride kehtestamises (Hitiris 1994, lk. 216).
Lisaks vabatahtlikele ekspordi piirangutele kasutab Euroopa Liit Jaapani kaupade impordi takistamiseks teisi mittetariifseid kauban-dustõkkeid ning teostab ka administratiivset kontroll rahvuslikul ja Euroopa Liidu tasandil. Lisaks Jaapani vastaste kaubandus
barjääride kasutamisele toetab Euroopa Liit oma eksportööre maksusoodustuste ning subsiidiumitega. Sellisele diskrimineeri
misele on Jaapani firmad reageerinud otseinvesteeringutega Euroo
pa Liidu maadesse, seda peamiselt auto- ja elektroonikatööstustes (Hitiris 1994, lk. 215-216). Samuti ei ole harvad juhud, kus Jaapan püüab siseneda Euroopa Liidu turule dumpingut kasutades.
Ehkki viimastel aastatel on vastastikuses kaubavahetuses ilmnenud Euroopa Liidu kaubandusbilansi saldo mõningane paranemine, ületab Jaapani eksport Euroopa Liitu siiski jätkuvalt EL-i ekspordi Jaapanisse. Seejuures moodustavad suure osa Jaapani ekspordist Euroopa Liitu niinimetatud tundliku sektori kaubad - autod (firmad Toyota, Honda, Nissan) ja tarbeelektroonika (firmad Panasonic, Sony, Toshiba). See on kaasa toonud maksebilansi probleeme Euroopa Liidu liikmesriikides ning ohustab EL-ile strateegiliselt tähtsaid tööstusharusid (McDonald, Dearden 1994, lk. 301). Seal
juures ei mõjuta kaubavahetuse mahud Jaapaniga võrreldes kauba
vahetuse maksumusega oluliselt Euroopa Liidu väliskaubandust
(Ameerika Ühendriikide ja ka Kesk-Euroopa maadega on Euroopa Liidu kaubavahetuse mahud mitu korda suuremad kui Jaapaniga).
Oluliselt on suurenenud ka Jaapani ettevõtete investeeringud Euroopa Liitu võrreldes Euroopa Liidu ettevõtete investeeringutega Jaapanisse (1991. aastal vastavalt 60 miljardi USD ja 3,5 miljardi USD väärtuses) (Harrison 1995, lk. 158). Ilmselt on tegu Jaapani turu iseärasustega tulenevalt kultuurilistest erinevustest ning Euroopa firmade suutmatusega saada objektiivset informatsiooni Jaapani turu funktsioneerimise ning jaapanlaste kultuuriliste eri
pärade ja tavade kohta (Barnes, Barnes 1995, Ik. 377). Jaapani firmad on omavahel tihedates koostöösidemetes Jaapani Rahvus
vahelise Kaubanduse ja Tööstuse Ministeeriumi (MITI - Japanese Ministry of International Trade and Industry) kaudu. Et selline koostöö oleks Euroopa Liidus seadusevastane (vastuolu tekiks näiteks EL-i konkurentsiseadusega), vaatleb Euroopa Liit Jaapani firmade koostööd kui ebaausat kaubandustegevust ja EL-il on raske Jaapaniga mõlemaid pooli rahuldavaid kaubanduslepinguid sõlmida (McDonald. Dearden 1994, lk. 310-31 1).
Kaubavahetuses Jaapaniga on Euroopa Liidule eriti tähtis küsimus Jaapani autode import Euroopa Liitu. EL sõlmis oma autotootjate kaitseks 1991. aastal lepingu, mille kohaselt ei tohi Jaapani auto
tootjate osakaal EL-i turul kuni 2000-nda aastani ületada 16 prot
senti (Harrison 1995, lk. 159). Sellega suudeti küll li mi teerida Jaapanis toodetud autode tungi Euroopa Liidu turule, kuid samas tekkis uus oht - Jaapani firmad (näiteks Honda) asusid paigutama oma autotootmist USA-sse (Thurow 1994, lk. 130-131). Et USA-s toodetakse rohkem Jaapani autosid kui USA turul tarbida jõutakse, püüavad Jaapani tootjad USA-s eksportida ülejäägi EL-i turule.
Seega võib praegune Jaapani ja EL-i vaheline probleem varsti muutuda USA ja Euroopa Liidu vaheliseks probleemiks.
Mitmed Jaapani firmad komplekteerivad oma tooteid EL-is, välti
des sellega Euroopa Lidu protektsionistlikke meetmeid. Sellist taktikat peetakse EL-i seisukohast positiivseks, kuna Jaapani toot
mise paigutamine Euroopa Liitu arendab tootlikkust ja tõstab toodete kvaliteeti, samuti loob see uusi töökohti. Samas on aga ka
EUROOPA LIIDU VÄLISKAUBANDUSPOLIITIKA 93 väidetud, et Jaapani firmad EL-is ohustavad Euroopa kapitalil põhinevaid ettevõtteid, seda eelkõige kõrgtehnoloogia valdkonnas ning seega eksisteerib oht, et Euroopa Liit on muutumas USA ja Jaapani tootmisbaasiks.
1991. aastal kirjutati alla Euroopa Liidu ja Jaapani vahelisele ühisdeklaratsioonile, mis oli esimene katse asuda suhete formaal
sele reguleerimisele. Deklaratsioonis käsitletakse majanduslikke suhteid ning nõutakse osapooltelt teineteisele võrdset turule juurde
pääsu lubamist ning kaubavahetust takistavate asjaolude kõrvaldamist. Deklaratsioon on samuti suunatud poliitiliste side
mete tugevdamisele (näiteks iga-aastased Euroopa Liidu ja Jaapani ühishuve puudutavate probleemide arutelud, milles osalevad mõlema riigi esindajad) (Piening 1997, Ik. 154).