Integratsiooni ei käsitleta Euroopa Liidus eesmärgina omaette, vaid ainult vahendina tsiviliseeritud humaansele ühiskonnale omaste sotsiaal-majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Liit on vabatahtlik riikide ühendus, mida hoiab koos ja arendab edasi ühiste eesmärkide tunnustamine. Need sotsiaalmajanduslikud ees
märgid on esitatud tahvlil l (Valge raamat 1996, lk. X).
Tahvel l Euroopa Liidu sotsiaalmajanduslikud eesmärgid
• Majanduskasvu stabiilsus, tasakaalustatus ja säästlikkus
• Majandusliku arengu keskkonnasõbralikkus
• Tööpuuduse madal tase
• Sotsiaalse turvalisuse kõrge tase
• Kõrge elatustase ja parem elukvaliteet
• Inimeste majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus
Need eesmärgid on väga nõudlikud, nii et täitmisega on mõneti raskustes ka Euroopa Liidu praegused kõrge majandusliku arengu
tasemega liikmesriigid. Näiteks tööpuudus puudutab Euroopa Liidus juba pikemat aega kümnendikku tööjõulisest elanikkonnast ia selle alandamiseks pole senini tõhusaid meetmeid leitud. Samas moodustavad need eesmärgid ühtse tasakaalustatud terviku, mis
riikide lõikes leiduvatest erinevustest hoolimata annab edasi kaasaegse tsiviliseeritud inimesekeskse turumajanduse olemuse.
Euroopa Liidu sotsiaalmajanduslike eesmärkide saavutamise aste jääb KIE maades praegu ja paratamatult ka lähemas tulevikus madalamaks liidu praegustes liikmesriikides saavutatud keskmi
sest. Samas peab aga nende eesmärkide olemus leidma kandidaat
riikides ühiskondliku tunnustuse, mis väljendub sihipärases tõhusas tegutsemises vastavate eesmärkide poole liikumisel. Sellest lähtu
valt on Euroopa Liiduga ühinemise eelduseks KIE transformat-sioonimaadele püstitatud nõue "kõigepealt transformatsioon, siis integratsioon":
• demokraatliku õigusriigi ülesehitamine;
• üleminek turumajandusele;
• võime vastu pidada Euroopa Liidu siseturu konkurentsisurvele.
Ühiskonna transformatsioonis totalitaarsest käsumajandusest demokraatliku turumajanduse suunas on Euroopa Liiduga assot
sieerunud riigid saavutanud kaheldamatut edu. Samas on nende eelduste täitmine mitmeti tõlgendatav:
• Demokraatliku õigusriigi ülesehitamiseks ei piisa ainult liidus kehtivatega sarnaste seaduste vastuvõtmisest ja institutsioonide loomisest, vaid tuleb tagada ka seaduste järgimine ja õiguskaitse institutsioonide tõhus töö. Vormilise poole pealt (seaduste ja institutsioonide kohandamine Euroopa Liidu nõuetega) areneb õigusriigi ülesehitamine KIE riikides kiiresti, kuid ühiskondlike suhete ja teadvuse arengupeetuse ning inertsi tõttu annab tsiviliseeritud ühiskonna seadustiku ülevõtmine sageli ka negatiivseid tulemusi. Demokratiseerumise protsessiga kaasne
nud kuritegevuse taseme hüppeline kasv KIE riikides näitab, et õiguskaitsesüsteemide tõhusus ja eriti kodanike õiguskuulekus (õigusteadvus) on veel puudulik. Põhimõttelist pööret olukorra paranemise suunas pole neis riikides näha. Nii võivad hinnangud demokraatliku õigusriigi ülesehitamise eeldusele vastavuse osas kujuneda vastandlikeks ja pikaajaliste diskussioonide objektiks.
• Üleminekuks turumajandusele on nõutav kauba- ja finants
turgude liberaliseerimine, enamiku riiklike ettevõtete erasta
IDALAIENDUSE SÕLMPROBLEEMID 29 mine, turumajanduslike tehingute turvalisust tagava institut
sionaalse ja õigusliku raamistiku loomine. Liberaliseerimise ja erastamise nõue on näiteks Eestis kahtlemata täidetud. Turva
lisust tagava institutsionaalse ja õiguskorra nõue peaks aga kõigile selgeks tegema - ilma õigusriigita ei saa rääkida tsivili
seeritud turumajandusest, s.t. turumajandusest Euroopa Liidu kontekstis. Tähelepanuta ei saa aga jätta ka Eestis välisnõunike poolt agaralt propageeritavat nõuet igasuguste riiklike intervent
sioonide lubamatusest turumajanduses. See tähendaks aga nõuda KIE riikidelt Euroopa Liiduga ühinemise eeldusena seda, mida liidu riigid eraldi võetuna ja EL tervikuna ise ei järgi.
• Euroopa Liidu siseturu konkurentsisurvele vastupidamise nõue on samuti mitmetähenduslik. KIE riikide ettevõtete konkurentsi
võime Euroopa Liidus sõltub olulisel määral sellest, millised koormised liidu funktsioneerimise põhiprintsiipide järgi neile ettevõtetele langevad. Sotsiaalse ja palgadumpingu vältimise nõude vähegi rangem järgimine muudaks KIE riikidest pärineva toodangu paratamatult konkurentsivõimetuks ja need riigid integratsiooni eeldusele mittevastavaks.
Hinnang Euroopa Liiduga integreerumise eelduste täidetusele sõltub ka KIE riikide maksimaalsete jõupingutuste korral eelkõige liidu liikmesriikide poliitilisest positsioonist (perspektiivitundest) ja valmisolekust võtta enda kanda liidu idalaiendusega parata
matult kaasnevaid majanduslikke koormisi ja ühiskondlikke riske.
Euroopa Liidu idalaienduse esimese eeldusena tulebki välja tuua EL-i riikide iiliine poliitiline tahe selle sammu astumiseks. Senini oli võimalik piirduda üksnes poliitiliste deklaratsioonidega. Sisulist otsust alles hakatakse ette valmistama ja seal on kaalukausil mitte ainult EL kui terviku, vaid ka iga liikmesriigi huvid.
Kasu tõotab Euroopa Liidu idalaiendus eelkõige KIE vahetutele naabritele ja nemad on ka selle protsessi eestvedajad. Kaugemale läände ja lõunasse jäävatel liikmesriikidel on väiksem nii võimalik kasu kui ka huvi idalaienduse vastu. Liidusisene konfliktiallikas on olemas ja see muudab otsustamise raskeks ning tulemuse raskesti prognoositavaks.
Eesti ettevalmistamisel ühinemiseks Euroopa Liiduga tuleb aga ühiskonnas kõigepealt ületada triviaalliberalistlik egotsentriline hoiak, mis:
• idealiseerib riigi nõrkust ja selle institutsioonide passiivsust ühiskonnaelu korraldamisel ning suunamisel;
• ei tunneta sotsiaalse stabiilsuse ja rahu positiivset mõju majan
duslikule arengule;
• eitab inimeste ühtekuuluvustunde süvendamise vajadust tsivili
seeritud demokraatliku ühiskonna ülesehitamisel;
• kultiveerib seadustiku puudulikkust ja vastuolulisust ning õigus
kaitseorganite töö ebatõhusust ära kasutades õiguslikku nihilis
mi;
• pisendab eetiliste normide tähtsust ja õõnestab nende toimet ühiskonnaelu reguleerimisel.
Sellise ühiskonna integreerimine ei vasta oma olemuselt Euroopa Liidu sotsiaalmajanduslikele eesmärkidele ka siis, kui formaalselt on kandidaatriigis Euroopa Liiduga sarnased institutsioonid üles ehitatud ja seadused vastu võetud. Liidu idalaienduse teiseks eelduseks on EL-i kandidaatriikide ühiskondlik küpsemine Euroo
pa Liitu astumiseks vajaliku tasemeni.
Ka Eesti näitel võib väita, et ühiskondliku hoiaku areng Euroopa Liiduga integreerumiseks vajalikus suunas kulgeb aeglaselt ja vastuoluliselt. Väga mõjukad majanduslikud ringkonnad sooviksid säilitada transformatsiooni maades senise sotsiaalsest vastutusest vaba tegutsemiskeskkonna, mis võimaldab neil ühiskonna pika
ajalise arengubaasi ammendamise hinnaga saavutada lühiajalist majanduslikku kasu. Neil jõududel on õnnestunud oma mõju all oleva ajakirjanduse kaudu külvata märgatavasse osasse elanik
konnast umbusku liitu astumise otstarbekuse suhtes. Selleks kasu
tatakse inimestesse juurdunud vastumeelsust kunagise Nõukogude Liidu anneksiooni ja totalitaarse riigi võimutsemise eemale
tõukavate meetmete suhtes. Totalitaarse impeeriumi eitamist püütakse transformeerida vastumeelsuseks demokraatliku vaba
tahtliku integratsiooni ja inimeste tsiviliseeritud (huvisid tasa
kaalustava ja ühendava) kooseksistentsi suhtes. Sellise ühiskond
IDALAIENDUSE SÕLMPROBLEEMID 31 liku hoiaku süvenemine KIE maades seab Euroopa Liidu ida
laienduse enam ohtu kui mahajäämus majanduslikus arengus.