Käendaja täitmiskohustuse lõppemine

Nagu igasugune võlasuhe, nii võib ka käendus lõppeda võlasuhte lõppemise üldistel alustel.

Kuna käenduse puhul on tegemist põhikohustusega seotud kõrvalkohustusega, võib käenduse lõppemine tuleneda põhikohustuse lõppemisest. Lisaks tuleb käenduse lõppemise puhul arvestada käenduse kui aktsessoorse isikliku tagatise olemusega.

Käendus lõpeb vastavalt VÕS § 153 lg 1 p-le 1 koos käendusega tagatava põhikohustuse lõppemisega. Selline lõppemise alus tuleneb käenduse aktsessoorsusest ning tegemist on käenduse lõppemise peamise alusega. Käendatava põhikohustuse ja aktsessoorsusest tulenevalt ka käenduse kõige tavapärasemaks lõppemise aluseks on seejuures käendatava põhikohustuse lõppemine põhivõlgniku poolse täitmisega.¹⁵⁰

149 RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-8-06.

150 TrtRgKo 12.10.1999, II-2-349/99.

Kui käendusega tagatav nõue lõpeb kohase täitmisega, siis reeglina probleeme ei teki.

Tagatud põhikohustus võib lõppeda ka lepingust taganemise tõttu, millest põhikohustus tulenes, või nimetatud lepingu ülesütlemise tõttu. Juhul, kui taganemise või ülesütlemise põhjuseks oli lepingu rikkumine põhivõlgniku poolt, siis käendus ei lõpe, vaid laieneb vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 alati ka sellisest taganemisest või ülesütlemisest tulenevatele nõuetele. Probleeme tekitab see, et praktikas tagatakse käendusega üldjuhul mitte üksikut põhilepingust tulenevat kohustust, vaid kõiki põhilepingust tulenevaid kohustusi nende kogumis. Sellest tulenevalt tehakse järeldus, et käendus peaks alati hõlmama põhilepingust taganemise või ülesütlemise korral tekkivaid nõudeid.¹⁵¹ Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.

Käendaja vastutab üldjuhul üksnes põhivõlgnikust tuleneva krediidiriski esinemise korral.

Seega peaks käendus põhilepingust muul põhjusel kui põhivõlgniku poolne rikkumine taganemise või põhilepingu ülesütlemise korral lõppema taganemisest või ülesütlemisest tulenevate nõuete suhtes. Sellistele nõuetele peaks käendus laienema üksnes juhul, kui selliselt on käenduslepingus eraldi kokku lepitud.

Käendus lõpeb kohustuse ülevõtmisel vastavalt VÕS § 153 lg 1 p-le 2, kui käendaja ei ole andnud nõusolekut tagada ka võlausaldaja nõuet uue põhivõlgniku vastu. Kohustuse ülevõtmine on käenduse lõppemise alus eelkõige seetõttu, et käendaja tagab üksnes konkreetse põhivõlgniku kohustuse täitmist. Käendaja jaoks on olulise tähtsusega põhivõlgniku isik, tema varaline seisund ja maksevõime, sest see määrab suures osas ka käendaja riski suuruse.¹⁵² Seetõttu on käenduse üleminek ja seega ka edasine kehtimine võimalik üksnes juhul, kui käendaja nõustub vastutama uue põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.¹⁵³ Tarbijakäenduse puhul peab seejuures vastav nõusolek olema antud kirjalikus vormis (VÕS § 153 lg 2).

Vastavalt VÕS § 149 lg-le 2 ei või käendaja esitada võlausaldaja nõudele põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastava vastuväite esitamise puhuks, seejuures vastavat eesmärki üldjuhul eeldatakse, kui ei ole teisiti kokku lepitud. Sellest tulenevalt on kohtud lähtunud eeldusest, et käendust ja võlausaldaja nõuet käendaja vastu ei lõpeta asjaolu, et põhivõlgniku

151 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Op cit, lk 363.

152 E. A. Cyxaнoв. Op cit, cтр 82.

153 H. Konzen (Hrsg). Op cit, S 19.

pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu, põhivõlgnik likvideeriti ja kustutati äriregistrist.

VÕS § 153 sellist käenduse lõppemise alust ette ei näe. Käenduse kui kohustuse täitmise tagamise vahendi eesmärgiks on tagada kohustuse täitmine ka põhivõlgniku likvideerimise korral.¹⁵⁴ Kohtute käsitlusega tuleb nõustuda – käenduse kui tagatise eesmärk on tagada võlausaldajale nõude rahuldamine ja seda ka põhivõlgniku pankroti ja likvideerimise korral, Vastupidine seisukoht oleks vastuolus käenduse kui tagatise olemusega. Samas tuleks aktsepteerida poolte õigust välistada käenduskokkuleppes käendaja vastutus põhivõlgniku pankroti või likvideerimise tõttu nõude lõppemise korral.

Käendus võib lõppeda käendusega seotud erinevate isikute kokkulangemisega. Kui võlausaldajaks ja põhivõlgnikuks saab üks ja seesama isik, siis lõpeb üldreegli kohaselt ka põhivõlgniku kohustus. Kuna käendus sõltub põhivõla olemasolust, lõpeb järelikult ka käendaja vastutus, sest selle aluseks olev põhikohustus on lõppenud. Kui põhivõlgnikuks ja käendajaks saab sama isik, jääb põhikohustus püsima, kuid käendaja vastutus peaks lõppema, sest käendaja kohustus ei paku enam võlausaldajale tagatist põhikohustuse rikkumise korral.

Samas säilivad võlausaldajal vastavalt VÕS § 153 lg-le 4 käendusest tulenevad tagatised ja muud õigused. Kui langevad kokku võlausaldaja ja käendaja, lõpeb küll käendaja vastutus, kuid põhivõlgnik ei vabane.

Problemaatilised on põhivõlgniku ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise juhud.

Ühinemise ja jagunemise korral tuleb lähtuda eelkõige käenduslepingus kokkulepitust või käenduslepingu tõlgendamisel saadavast tulemist. Üldiselt kehtib põhimõte, et üldõigusjärglase poolt peale ühinemist või jagunemist loodud kohustustele käendus ei laiene ja seda isegi juhul, kui käenduslepingu kohaselt käendati globaalselt kõiki, sh ka tulevasi nõudeid vastavast majandustegevusest. Käendus lõpeb, kuid mitte tagasiulatuvalt.

Olemasolevate kohustuste eest vastutab käendaja edasi, kuid pärast ühinemist või jagunemist tekkivatele kohustustele käendaja vastutus ei laiene.¹⁵⁵ Erandi võivad seejuures olenevalt asjaoludest moodustada juhud, kus on tegemist põhivõlgniku ümberkujundamisega, kuna ümberkujundamise tagajärjel võib olla tegu sisuliselt sama võlgnikuga.¹⁵⁶

154 TlnRgKo 01.04.2009, 2-07-46164.

155 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Op cit, lk 365.

156 P. Dobson, C. M. Schmitthoff. Op cit, p 526.

Probleeme võib tekitada ka käenduse saatus ettevõtte ülemineku korral. Vastavalt VÕS § 182 lg-le 2 lähevad ettevõtte üleminekul üle ka ettevõttega seotud kohustused ning seejuures ei ole vajalik võlausaldaja nõusolek. Samas toimub ettevõtte ülemineku korral sisuliselt põhivõlgniku vahetus, käenduslepingu sõlmimisel võtab aga käendaja kohustuse tagada just konkreetse isiku kohustuste täitmist. Seega tuleks asuda seisukohale, et vaatamata ettevõtte ülemineku sätetele tuleks käenduse suhtes ettevõtte ülemineku korral analoogia alusel kohaldada VÕS § 153 lg 1 p 2 ja lugeda ettevõtte ülemineku hetkest alates käendus põhivõlgniku vahetumise tõttu lõppenuks.¹⁵⁷

Kuigi üldjuhul sõlmitakse käendusleping konkreetse kohustuse täitmise tagamiseks, võib käendusega tagada ka suuremat hulka tulevikus tekkivaid kohustusi või põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelisest suhtest tulenevaid kohustusi. Kuigi seaduses sätestatud lepingu ülesütlemise alused on käenduse puhul üsna harva esinevad, võib sellise käenduslepingu puhul siiski tõusetuda vajadus lepingu ülesütlemise järele.¹⁵⁸ Kui käenduslepingus puuduvad kokkulepped ülesütlemisvõimaluste kohta ja tegemist on tähtajatu käenduslepinguga, on võimalik käenduslepingu ülesütlemine vastavalt VÕS § 195 lg-le 3. Samuti võib käenduslepingu puhul tulla kõne alla selle erakorraline ülesütlemine vastavalt VÕS §-le 196.

Tarbijakäenduslepingu puhul on lepingu ülesütlemise erisätteks VÕS § 154. Kui käendajaks on tarbija, tuleb teda kaitsta ka käenduse lõppemise puhul. Seetõttu on tarbijakäenduslepingu lõppemine seotud teatud erisustega.¹⁵⁹ Tarbijakäenduse puhul võib käendaja tulevase kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud tähtajatu käenduslepingu vastavalt VÕS § 154 lg-le 1 igal ajal üles öelda. Sama kehtib ka tähtajalise tarbijakäenduse kohta, kuid sel juhul tekib õigus käendusleping üles öelda alles pärast viie aasta möödumist käenduslepingu sõlmimisest.

Ülesütlemise korral vastutab käendaja seejuures vastavalt VÕS § 154 lg-le 2 üksnes põhivõlgniku nende kohustuste eest, mis tekkisid enne käenduslepingu ülesütlemist.

Kui käenduslepinguga võetakse kohustus tagada tulevikus tekkivaid kohustusi või suuremat hulka põhilepingust tulenevaid kohustusi, on otstarbekas käenduse kehtivus käenduslepingus ajaliselt piirata. Ka konkreetse olemasoleva kohustuse täitmise tagamiseks seatud käendus võib olla ajaliselt piiratud (VÕS § 142 lg 3). Samuti võib käenduse lõppemine olla

157 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Op cit, lk 366.

158 Samas, lk 369.

159 H. Konzen (Hrsg). Op cit, S 21.

käenduslepingus seotud teatud tingimuse saabumisega. Tähtajalise käenduse puhul lõpeb käendus tähtaja möödumisega (VÕS § 153 lg 1 p 3). Üldjuhul tähendab tähtajalise käenduse puhul käenduse lõppemine, et käendaja ei vastuta nõuete eest, mis tekivad peale tähtaja möödumist. Käendaja vastutab aga seejuures edasi nõuete eest, mis on tekkinud enne tähtaja saabumist. Vastavate nõuete suhtes kehtib käendaja vastutus ka pärast tähtaja möödumist.

Seega piirab tähtajaline käendus üldjuhul käendaja vastutuse nõuetega, mis on tekkinud enne käenduse lõppemist.¹⁶⁰ Samas võimaldab VÕS § 153 lg 3 teisiti kokku leppida ja seega anda tähtajalisele käendusele teistsugune tähendus ja toime. Nii võib käenduslepingus kokku leppida, et nõuded, millele käendus laieneb, tuleb maksma panna kokkulepitud tähtaja jooksul.¹⁶¹ Sellise lisatingimusega tähtajalise käenduse puhul lõpeb käendaja vastutus lõplikult tähtaja möödumisega.

Seoses seadusandluse muutumise ja võlaõigusseaduse jõustumisega tekkis praktikas küsimus, millist seadust tuleb võlaõigusseaduse kehtivusajal kohaldada käenduslepingule, mis on sõlmitud tsiviilkoodeksi kehtivusajal. Kuigi võlaõigusseadus on kehtinud juba peaaegu kümmekond aastat, pole seaduse rakenduslikud küsimused praktikas veel täielikult taandunud. TsK § 211 p 2 kohaselt lõppes käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul, arvates kohustuse täitmise tähtpäevast, ei esitanud nõuet käendaja vastu. Seoses seadusandluse muutusega on tõusetunud küsimus, millal tuleb enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud käenduslepingute puhul kohaldada tsiviilkoodeksi regulatsiooni, sh tsiviilkoodeksis sätestatud kolmekuulist tähtaega.

Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi ka VÕS RakS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, enne VÕS RakS kehtinud seadust. Samas vastavalt VÕS RakS § 12 lg-le 1 kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1.

juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Siit tõusetub küsimus, kas käenduslepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga. Vastavalt VÕS § 195 g-le 3 on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping.

Eesti kohtupraktikas on käenduslepingu kui kestvuslepingu osas asutud erinevatele seisukohtadele. Viru Ringkonnakohus on 2004. a lahendis eitanud üldse käenduslepingu kui kestvuslepingu võimalikkust, asudes seisukohale, et kuna käenduse puhul on tegemist

160 P. Dobson, C. M. Schmitthoff. Op cit, p 526.

161 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Op cit, lk 370.

tagatisega, millega tagatakse kohustuste täitmist teise isiku võlausaldaja ees ning käenduse puhul ei ole tegemist püsiva või korduva kohustuste täitmisega, ei saa käenduslepingut käsitleda kestvuslepinguna.¹⁶² Vastupidiselt eeltoodule on Tallinna Ringkonnakohus lugenud kestvuslepinguks näiteks ka käenduse, mis oli antud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (laenulepingu järgi tuli tagasimakse põhivõla ja intresside osas teha ühekordse maksena) ning kus käenduslepingus oli kokku lepitud, et käendusleping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.¹⁶³ Lisaks eeltoodule on teoreetiliselt võimalik käsitlus, mille kohaselt kuna käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu puhul tegemist lepingulise suhtega, mille täitmine on võimalik üksnes läbi teatud ajaperioodi, võiks käenduslepingu puhul olla tegemist pigem kestvuslepinguga.¹⁶⁴

Riigikohus on asunud seisukohale, et käendusleping on kestvusleping üksnes juhul, kui käendus on suunatud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele.¹⁶⁵ Seejuures on Riigikohus lugenud määratlemata tulevasteks kohustusteks näiteks müügilepingu alusel tulevikus esitatava tellimuse alusel tekkiva müügihinna tasumise kohustuse¹⁶⁶, samuti kasutusrendilepingust tulenevad rentniku kohustused¹⁶⁷ ja kapitalirendilepingust tulenevad rentniku kohustused.¹⁶⁸

Riigikohus on käenduse kui kestvuslepingu hindamise osas rõhutanud, et kestvusleping on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab käenduse kestvuslepinguks lugemiseks kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks üksnes juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja laenusaaja ja laenuandja vahel sõlmitud ühest laenulepingust ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest ning laenulepingu järgi tuli leping täita põhivõla ja intresside osas ühekordse

162 ViruRgKo 04.11.2003, 2-2-262/03.

163 TlnRgKo 26.04.2007, 2-05-21648.

164 P. Dobson, C. M. Schmitthoff. Op cit, p 526.

165 RKTKo 12.06.2006, 3-2-1-50-06.

166 RKTKo 12.06.2006, 3-2-1-50-06.

167 RKTKo 15.11.2006, 3-2-1-100-06.

168 RKTKo 29.04.2008, 3-2-1-33-08.

maksena, ei ole käenduslepingul tunnuseid, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguks kvalifitseerida.¹⁶⁹

Seejuures on kohalduva seaduse üle otsustamisel oluline, millal käendatav kohustus tekkis.

Juhul, kui käendatav kohustus tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist, tuleb vaidlus VÕS RakS § 12 lg 2¹⁷⁰ järgi lahendada tsiviilkoodeksi alusel olenemata sellest, kas konkreetse käenduslepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga või mitte.¹⁷¹ Samas ainuüksi asjaolu, et käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei anna alust pidada lepingut kestvuslepinguks ega kohaldada enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud käenduslepingule võlaõigusseadust.¹⁷²

Arvestades Riigikohtu senist praktikat tuleb käenduslepingu kui kestvuslepingu olemust vajadusel igal konkreetsel juhul eraldi hinnata, kuna see oleneb tagatava kohustuse olemusest ning käenduslepingus kokkulepitust. Kuigi käenduslepingu kui kestvuslepingu küsimus on seni praktikas tõusetunud eelkõige seoses varasemalt sõlmitud käenduslepingutele võlaõigusseaduse ajal kohalduva seaduse problemaatikaga, on sõlmitud käenduslepingu kui kestvuslepingu tuvastamine oluline ka käenduslepingu ülesütlemise või sellest taganemise võimalikkuse hindamisel, mistõttu ei ole käenduse kui kestvuslepingu küsimus tähtsust kaotamas ka tulevikus.

169 RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07.

170 Vastavalt VÕS RakS § 12 lg-le 2 enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 võlaõigusseaduses sätestatu kohaldamine ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.

juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust.

171 RKTKo 15.11.2006, 3-2-1-100-06.

172 RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07.