Ultima ratio

Terminit ultima ratio kasutati kokku 20 korral (ehk 4,4%-l juhtudest), millest 15 korral ringkonnakohtute ning 5 korral riigikohtu lahendites. Seega saab tõdeda, et peamiselt kasutasid terminit ultima ratio ringkonnakohtud. Veelgi enam, Tartu ringkonnakohtu lahendites esines ultima ratio vaid korra, peamiselt kasutas oma lahendites seda terminit just Tallinna ringkonnakohus. Samuti tuleb märkida fakti, et kõikidest esinemiskordadest vaid kahel korral oli terminit ultima ratio kasutatud väärteoasjade lahendites ning otsuste ja määruste arvestuses vaid ühel korral määrustes. Ehk nimetatud terminit kasutati peamiselt Tallinna ringkonnakohtu poolt kriminaalasjade otsustes.

Termin ultima ratio tähistab viimset vahendit või abinõud, aga ka äärmist vajadust.¹⁴⁵ Ultima ratio tähendusest nähtub, et tegemist ei ole sisu poolest puhtalt õigusteadusliku, veelgi vähem ainult karistusõigusliku terminiga vaid nn üldkasutatava terminiga, mida võib peale õigusteaduse leida ka teistest eluvaldkondadest. Käesoleva töö uurimismaterjali põhjal selgus siiski tõsiasi, et karistusõiguse praktikas kasutatakse terminit ultima ratio vaid kindlates

145 K. Adomeit jt, s.v. ultima ratio, lk 254.

(väljakujunenud) olukordades, mida oli kokku kolm. Ainult korra esines ultima ratio termin väljaspool neid kolme (järgnevalt käsitletavat) konteksti¹⁴⁶ ning seda just kaitsja kassatsioonis kasutatuna, mitte kohtute põhistustes (nagu ülejäänud 19 korral).

Esmalt kasutati terminit ultima ratio kahel korral 2009. aastal Tallinna ringkonnakohtu lahendites ning korra 2007. aasta riigikohtu lahendis seoses avaliku korra rikkumise koosseisu piiritlemisel mittekaristatavast teost. Nendes lahendites leiti, et avaliku korra rikkumine on karistatav vaid siis, kui tegemist on teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Restoranist öösel kostuv vali muusika ning tänaval kõrgendatud häälel rääkimist oma seisukohtade esitamisel ei peetud piisavalt intensiivseteks rünneteks avaliku korra kui õigushüve vastu.¹⁴⁷ Seevastu võõra isiku territooriumil viimase keelust hoolimata alkoholijoobes viibimist ning sealjuures valjult majaomaniku elamu akendele tagumist on peetud avaliku korra rikkumiseks.¹⁴⁸ Tegelikkuses viitasid mõlemad ringkonnakohtu lahendid oma põhistustes samale 2007. aasta riigikohtu lahendile, mistõttu ka laused, milles terminit ultima ratio kasutati, kattusid üks ühele. 2009. aasta Tallinna ringkonnakohtu nii ühes väär- kui ka ühes kuriteo lahendis esines termin ultima ratio lauses:

“Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhul lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest.”¹⁴⁹ Sõna-sõnalt sama lause esines aga juba 2007. aasta riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis.¹⁵⁰ Mõlemas nimetatud ringkonnakohtu lahendis oli kohtukoosseisus kohtunik Paavo Randma, kes enne Tallinna ringkonnakohtusse kohtunikuks nimetamist (1. maist 2007)¹⁵¹ töötas Riigikohtu kriminaalkolleegiumis nõunikuna.¹⁵² Kuna aga riigikohtu lahend, kust kõnealune ultima ratio terminit sisaldav lause pärineb, tehti viis kuud pärast Paavo Randma kohtunikuks nimetamist (4. detsembril 2007), siis ei saanud¹⁵³ olla Paavo Randma isikuks, kes aitas kaasa nii nimetatud riigikohtu kui ringkonnakohtute lahendite valmimisele (ühel juhul siis nõunikuna ning teisel juhul kohtunikuna).

146 Vaata lähemalt: RKKKo nr 3-1-1-89-11.

147 RKKKo 3-1-1-82-07, p-d 8 ja 9, lk 3; TlnRnKo 28.04.2009, 1-08-17102/26, p-d 8.4 ja 8.5, lk 6.

148 TlnRnKo 28.12.2009, 4-09-14678/14, p-d 17.2 ja 18, lk 10–11.

149 TlnRnKo 28.12.2009, 4-09-14678/14, p 17.2, lk 10; TlnRnKo 28.04.2009, 1-08-17102/26, p 8.4, lk 6.

150 RKKKo 3-1-1-82-07, p 8, lk 3.

151 Paavo Randma kohtunikuks nimetamine 1. maist 2007. Arvutivõrgus:

https://www.riigiteataja.ee/akt/12811170, 13.04.2013.

152 ERIS. Teadus ja arendustegevus Eestis. Isikud. Paavo Randma. Arvutivõrgus:

https://www.eris.ee/person.php?id=5773, 13.04.2013.

153Riigikohus otsustab ühe kuu jooksul pärast kassatsioonile vastamiseks antud tähtaja möödumist määrusega kassatsiooni menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Riigikohus teeb otsuse 30 päeva jooksul pärast asja arutamise viimast istungit või kirjalikus menetluses taotluste ja dokumentide esitamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist. Kuna riigikohtu kodulehelt ei nähtu, et otsuse tegemise aega oleks pikendatud, siis arvestades, et lahend tehti viis kuud pärast P. Randma kohtunikuks nimetamist, ei saanud Paavo Randma olla nõunikuks, kes antud asjas valmistas veel riigikohtus töötades ette kohtuotsuse projekti. – KrMS § 349 lg 1; VTMS § 160 lg 3;

Riigikohtu mainevihik, lk 9. Arvutivõrgus: http://www.riigikohus.ee/vfs/795/mainevihik1.pdf, 01.05.2013.

Sellegipoolest ei saa kõrvale jätta Paavo Randma eelnevat seotust riigikohtuga, kuna on võimalik, et ta hoidis pärast kohtunikuks nimetamist ikkagi pingsalt silma peal kõikidel riigikohtu lahenditel, et seeläbi aidata oma kohtunikutöös kaasa selliste lahendite koostamisele, mis juba sisaldavad uuemat riigikohtu praktikat ning mida seetõttu ka väiksema tõenäosusega võidakse hiljem riigikohtu poolt tühistada. Kindlasti ei tähenda eeltoodu seda, et teised ringkonnakohtute kohtunikud ei oleks uusima riigikohtu praktikaga kursis. Termin võis pärineda ka staažika¹⁵⁴ kohtuniku Julia Katškovskaja sulest, kes oli samuti mõlemas kohtukoosseisus.

Teine õiguslik olukord, kus kasutati ladina terminit ultima ratio, oli seotud karistuse mõistmisega. Täpsemalt karistuse mõistmisega isikutele, kes on varasemalt korduvalt karistatud ning kelle puhul tekkis küsimus, kas neile peaks andma veel viimase võimaluse vangistuse asendamise näol ühiskondlikult kasuliku tööga või saatma kohe vanglasse reaalset karistust kandma. Sellises kontekstis kasutas terminit ultima ratio ainult Tallinna ringkonnakohus 2009. aasta septembrist kuni 2010. aasta aprilli lõpuni, tehes seda kokku viiel korral. Siinkohal peab ära tooma, et kõigis kohtulahendites, kus ultima ratio termin nimetatud kontekstis esines, kasutas ringkonnakohus täpselt sama lauseosa: “/…/ vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist nn ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks.”¹⁵⁵ Sarnaselt ultima ratio termini kasutamisele avaliku korra kontekstis pärineb ka vangistuse asendamisega seoses kasutatud ultima ratio termin tegelikkuses varasemast (2003. aasta) riigikohtu lahendist.¹⁵⁶ Viiest ringkonnakohtu poolt kasutatud korrast vaid ühel (lahendis 1-09-20954/18) viidati ka nimetatud riigikohtu lahendile kui allikale, kust lause tegelikult pärines, kuid sedagi arvatavasti põhjusel, et ringkonnakohus kasutas oma põhistustes sellestsamast riigikohtu otsusest tervet lõiku, mitte vaid üht konkreetset lauset või lauseosa (nagu oli tehtud eelnenud neljal korral).

Viimane juhtum, kus terminit ultima ratio kasutati, on seotud jälitustegevusega kui isikute põhiõigusi kõige riivavama tõendite kogumise viisiga. Sellises kontekstis kasutasid kohtud ultima ratio terminit kõige rohkem – kokku 11 korral (Tallinna ringkonnakohus viiel, Tartu ringkonnakohus ning riigikohus mõlemad kolmel korral). Kohtulahendites kontrolliti ning

154 President Lennart Meri nimetas Julia Katškovskaja Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikuks oma 14. septembri 1993 a otsusega nr 178. – Vaike Siirus (Vabariigi Presidendi Kantselei Asjaajamistalituse nõunik) e-kiri Kersti Heidele. Tallinn, 18.04.2013 (e-kiri adressaadi valduses).

155 Võrdle: TlnRnKm 16.09.2009, 1-09-11618/10, p 7.2, lk 3; TlnRnKo 18.01.2010, 1-09-6924/17, p 9.3, lk 4;

TlnRnKo 19.01.2010, 1-09-17912/13, p 9.2, lk 4; TlnRnKo 06.04.2010, 1-10-1673/14, p 1, lk 2; TlnRnKo 20.04.2010, 1-09-20954/18, p 1.3, lk 3.

156 Võrdle: RKKKo 3-1-1-84-03, p 7, lk 3.

analüüsiti tõendite jälitustoiminguga kogumise vältimatust vajalikkusest lähtuvalt ultima ratio põhimõtet, mis tuleneb KrMS § 110 st 1 ning jälitustegevuse seaduse (edaspidi JTS) § 5 lg-st 5. Need sisaldavad endas põhimõtet, mille kohaselt tõendite kogumine jälitulg-stoimingutega on lubatud üksnes siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isikute põhiõigusi vähem riivaval viisil.¹⁵⁷ Samuti kontrolliti, kas jälitustegevusega saadud tõendeid koguti seaduse kohaselt ehk kas need tõendid on konkreetsel juhul lubatavad.¹⁵⁸ Laused, milles terminit ultima ratio seoses jälitustoimingutega kasutati, olid üldjuhul erinevad ning ei kattunud üks ühele. Kuid riigikohtu lausete kasutamist jälitustegevuse kontekstis mõnel korral siiski esines. Nimelt kasutas riigikohtu kriminaalkolleegium 2010. aasta 1. juuli lahendis järgnevat lauset: “Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.”¹⁵⁹ Sõna-sõnalt sama lauset kasutas Tallinna ringkonnakohus 2011. aasta novembri kahes lahendis.¹⁶⁰ Mõlemal juhul märgiti ringkonnakohtute lahendites, et konkreetne põhistuste osa pärineb eelnimetatud riigikohtu lahendist.

Lähtudes seega esitatud tüüpolukordadest kui terminit ultima ratio kasutati, saab järeldada, et sellel terminil on koht nii materiaal- (mõistetud karistuse asendamine ühiskondlikult kasuliku tööga, avaliku korra rikkumise süüteo koosseisu piiritlemine) kui menetlusõiguses (tõendite kogumine jälitustegevuses).

Huvitav on ka see, et kõik kolm ultima ratio termini esinemise tüüpolukorda on üksteisele ajaliselt järgnenud. Saab öelda, et kui riigikohus on mingi uue probleemi osas võtnud kindla seisukoha, siis mõnda aega on ka ringkonnakohtud terminit kasutanud sama probleemi käsitlemisel, kuid aja möödudes on kunagisest probleemist saanud juba õiguse loomulik osa, mistõttu on kadunud ka ladinakeelse termini kasutamise vajadus. Samuti võib sellele seaduspärasusele tuginedes eeldada, et kui tulevikus peaks riigikohus kasutama ultima ratio terminit mõne järgneva olukorra selgitamiseks, siis eeldatavasti kandub ultima ratio termin edasi ka ringkonnakohtute kasutusse. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi ringkonnakohus

157 KrMS § 110 lg 1: “Kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.”

JTS § 5 lg 5: “Jälitustoimingud on lubatud üksnes siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil.” – Jälitustegevuse seadus. – RT I 1994, 16, 290 … RT I, 29.06.2012, 38 (alates 01.01.2013 kehtetu).

158 Üldine põhimõte jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkuse kohta tuleneb KrMS §-st 111, mis sätestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

159 RKKKo 3-1-1-10-11, p 19, lk 8.

160 Võrdle: TlnRnKo 04.11.2011, 1-09-9812/73, p 13, lk 12; TlnRnKo 22.11.2011, 1-10-17400/32, lk 8.

kasutas ultima ratio terminit võrreldes riigikohtuga rohkem, siis tegelikkuses on ringkonnakohus nimetatud terminit kasutanud vaid seetõttu, et riigikohus on seda terminit varasemalt kasutanud lahendis, kus ta on selgitanud olulist õiguslikku probleemi. Seega on koos lahendi sisulise argumenteeringuga edasi kandunud ka terminoloogiline aspekt. See omakorda osutab selgelt ladina terminite kui juristide praktilise töövahendi tähtsusele.

Võttes lühidalt kokku ultima ratio terminit iseloomustava kasutamispraktika karistusõiguses, selgus, et seda terminit kasutatakse kindlates tüüpolukordades, mis on omavahel ajaliselt järgnevad. Ultima ratio on termin, mida on kasutatud uudse õigusliku probleemi selgitamisel, kuid kui see õiguslik küsimus on lahendatud ning muutunud aja möödudes õiguse üldteada osaks, siis kaob ka vajadus ladinakeelse termini kasutamise järele. Ultima ratio on mitmekülgne termin, mida saab kasutada nii materiaal- kui menetluseõiguses tõstatunud õiguslike probleemide lahendamisel. Enim kasutavad ultima ratio terminit just teise astme kohtud (eesotsas Tallinna ringkonnakohtuga) kriminaalasjade otsustes. Tuleb siiski tõdeda, et suurem osa lauseid, kus nimetatud terminit on kasutatud, pärinevad tegelikkuses riigikohtu varasematest lahenditest (võrreldes konkreetse ringkonnakohtu lahendiga).