S ÕNALIIGI PROBLEEM

Oma töös käsitlen sõnu üle ja peale sõnaliigist sõltumata. See tähendab, et vaat-len nende esinemist ja tähendusi nii prepositsiooni, postpositsiooni, adverbi kui ka afiksaaladverbina. Töös ei peatu ma sõnaliigi määramise ja defineerimise probleemil. Hea ülevaate prepositsioonide sõnaliigiproblemaatikast eelkõige formaalsetest keeleteooriatest lähtudes annab nt Navarro i Ferrando (1998: 20–

29). Vaatlen siiski järgnevalt väga lühidalt eesti keele kaassõnade kujunemist ja püüan eesti keele kaassõnadele rakendada E. O’ Dowdi teooriat (1998), mille järgi see, kas sõna esineb kaassõna, iseseisva adverbi või afiksaaladverbina sõl-tub pragmaatilis-funktsionaalsetest teguritest. Seejärel esitan andmed üle ja peale sõnaliigilise esinemise kohta kirjakeele korpuses.

P. Palmeose raamatus “Eesti keele grammatika. Kaassõna” (1973) on loend adpositsioonidest, mis võivad esineda ka adverbina, nende hulgas ka üle ja pea-le. Palme-ose järgi on eesti keeles nagu teisteski soome-ugri keeltes adverbid ja kaassõnad tekkelt hilisemad kui muud sõnaliigid. Mõlemad pärinevad algselt noomeni- või harvem verbivormidest (Palmeos 1973: 69). “Adverbiks muutusid taolised kohakäändeis substantiivid aga verbiga seostudes” (Palmeos 1973: 70).

See tähendab, et eesti keele kaassõnad ja adverbid on kujunenud grammatisat-siooniprotsessis.

Palmeose väitel on eessõnad tekkelt hilisemad kui enamik tagasõnu. Tõenäo-liselt on eesti eessõnad lähtunud adverbidest nagu indoeuroopa keelte preposit-sioonidki. Eesti keeles on vähe eessõnu ja peale kahe erandi võivad need kõik esineda ka adverbidena (v.a keset, kesk ja tänu). Samas on eesti keeles rida kaassõnu, mis esinevad üksnes postpositsioonidena, need on tekkelt hilisemad ja nende seos lähtesõnaga on alles ilmne (Palmeos 1973: 72). Palmeos nendib, et valdav enamik eesti kaassõnu esineb ka adverbidena. Seigas, et sama sõna võib kontekstist olenevalt kuuluda kahte sõnaliiki, pole midagi erandlikku, seda esineb ka teistes soome-ugri keeltes (Palmeos 1973: 72).

R. Grünthal täheldab, et suurem osa läänemeresoome adpositsioone kas näi-tab varasemat inflektsionaalset elementi või jagab mõnd inflektsionaalset oma-dust nimisõnadega, nagu nt possessiivsufiksid ja kohakäändelõpud, isegi kui nende etümoloogiline päritolu ei ole enam läbipaistev (nt sm alle (ALL): alla (ADESS): alta (ABL)). Läbipaistmatuid adpositsioone ei ole siiski nii arvukalt kui neid, millel on paralleelne nimisõna, mis muudab eristuse nimisõnade ja adpositsioonide vahel tihti mitmetimõistetavaks (Grünthal 2003: 46). Minu kä-sitletavatest sõnadest peale esindab neid kaassõnu, millel on paralleelne nimi-sõna, üle neid kaassõnu, mille etümoloogiline päritolu ei paista nii selgelt läbi.

15 Peatüki aluseks on osaliselt artikkel Veismann 2008.

E. O’Dowd väidab, et sõnaliik on lauses pragmaatilis-funktsionaalse info teenistuses (O’Dowd 1998). Ta leiab, et kaassõna/määrsõna eristus ei peaks toimuma mitte nö väljast sisse (fraasi järgi, milles ta paikneb), vaid seest välja (selle suhte, mida ta väljendab, osaliste järg). Oluline on see, milliseid suhte osalisi esile on tarvis tuua (O’Dowd 1998: 55–71).

Ligikaudu sama on väitnud ka S. Lindner (1981), kelle järgi ainus vahe pre-positsiooni ja afiksaaladverbi vahel on see, et prepositsioon täpsustab orientiiri, samas kui afiksaaladverb jätab selle täpsustamata¹⁶ (Lindner 1981: 195).

Vaadelgem sellise lähenemise kinnituseks näiteid eesti kõnekeele korpusest:

(1)

T: Junikal on ikka väiksem jalg kõvasti, (mul on vist) täpselt number suurem.

A: tule siia `valgesse palun. (.) tule `siia. (0.5) aga nüüd pead `teksased paned niimoodi

`peale=vä. (2.0) nüüd `lühemat `seelikut tuleb (.) ta=peab nüüd hakkama `kandma.

J: a `kõrgem konts on `küll kui mul nendel `kevad-sügistel onju.

Re: ee

Kuna varasem jutt (sh esimene fraas) selgitab, et jalanõudest kogu jutt käib, siis ei vaja A repliigis orientiir (kingade) enam eksplitsiitset väljendamist, peale on adverb ja uus/üllatav info on suhe trajektoori (teksaste) ja orientiiri (kingade) vahel. Kui jalanõudest varem juttu poleks olnud (või kui meil eelnevat T repliiki poleks), siis vajaks orientiir eksplitsiitset väljendamist – et need on just kingad vm jalanõud, mille peale teksased pannakse – see oleks uus info ja moodustaks kaassõnafraasi.

Näites 2 on näha, kuidas orientiir muutub üha vähem tähtsaks infoks. Tava-line, ilma eelneva kontekstita küsimus oleks: mis tekst (sinna) kuulutuse peale peab minema?, kus tekst on TR ja kuulutus LM. Juba esimese peale juures on orientiir kohta näitav illatiivis asemäärsõna, mitte kaassõnafraasile omaselt substantiiv genitiivis (kuulutuse). Teises fraasis kaugeneb LM veelgi lausungi lõpus asuvast sõnast peale, lisaks kaob ka eksplitsiitne trajektoor (tekst), ja kolmandas fraasis on orientiir täiesti välja jäänud.

(2)

Ri: ota? (0.8) mis `tekst=se sinna peale peab minema,

Re: @ sinna peab minema peale `see=et, ta toimub `seitsmeteistkümnendal okt- de-de-de-tsembril (1.0) ee mm (3.2) m=siis peab minema see peale et toimub jõulu`pidu: (.) Kreutzwaldi kuuskänd=kaks: algusega `kell:: (1.2) ühesõnaga=õõ < üheksateist >

null=`null @ (.) `ned peavad `peal olema.

16 „[This difference] is not best explained in terms of distinct word classes like prepo-sition and adverb, which entails that we posit a prepoprepo-sition out and an adverb out as distinct, homophonous lexical items. Instead, we may attribute to OUT [in both particle and preposition constructions] the same intrinsic semantic structure and show that the real differences lie at the level of construction, that is, in the way the substructures present in the predicates involved are „hooked up” to each other.” (Lindner 1981: 195)

See tähendab, et see, millega suhet näitav grammatiline sõna liitub, on lauses oluline info. Ja see oluline info võib olla kas suhte üks osaline, orientiir (kasõnafraas), või trajektoori ja orientiiri suhte muutumist-liikumist puudutav as-pekt (verb + adverb). Eksplitsiitselt väljendatavast tekstist on võimalik kaotada osalised, kuid nende vahelist suhet väljendav sõna jääb alles (liitudes verbiga).

Ronald Langacker märgib, et traditsiooniline jaotus adjektiivideks, adver-bideks ja prepositsioonideks on problemaatiline ega arvesta faktiga, et preposit-sioonid (ja prepositsioonifraasid) funktsioneerivad kas adjektiivselt või adverbi-liselt, sõltuvalt sellest, kas nende trajektoor on asi või suhe (Langacker 2008:

122). Seepärast eelistab ta laiemat kategooriat, kuhu kuuluvad kõik väljendid, mis osutavad mitteprotsessilistele suhetele.

Võib siiski väita, et sõnal on olemas teatav eelistus, millena ta neist kolmest sõnaliigist enim esineb (vt ka O’Dowd 1998: 31–32).

Üheks näitajaks on kahtlemata töö alguses välja toodud andmed selle kohta, millises sõnaliigis esinemistele on sõnaraamatus loetletud enim tähendusi – EKSSi järgi on sõnal peale 21 postpositsioonilist, 4 prepositsioonilist ja 15 ad-verbitähendust ja sõnal üle 16 tähendust prepositsioonina, 5 postpositsioonina ja 20 adverbina.

Teine võimalus on loetleda sõnaliigilisi esinemisi kirjakeele korpuses. Mõ-lema sõna kohta olen teinud sõnaliigilise esinemise loenduse ligi kahesajas 1990. aastate ilu- ja ajakirjanduskorpuse lauses. Sõna peale esines valdavalt postpositsioonina (52%, 95 korda), järgnesid prepositsiooniline kasutus (24%, 43 korda) ja afiksaaladverbiline kasutus (17%, 30 korda), 7 protsendil juhtudest (13 korda) oli tegemist iseseisva adverbiga (vt joonis 1), kokku 181 lauset.

7%

17%

52%

24%

adverb af.adv post prep

Joonis 1. peale sõnaliigiline jaotumine kirjakeele korpuses.

Sõna üle esines 1990. aastate ilu- ja ajakirjanduskorpuse 200 lauses kõige roh-kem prepositsioonina (40%, 81 korda), 59 korral postpositsioonina ja 57 korral afiksaaladverbina (võrdselt 29%, st kolmandikul juhtudest), iseseisvaks adver-biks võis üle lugeda kolmel korral (2%) (vt joonist 2).

2%

29%

29%

40% adv

afadv post prep

Joonis 2. üle sõnaliigiline jaotumine kirjakeele korpuses.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sõnad üle ja peale võivad kontekstist tulenevalt olla tekstis realiseerunud nii prepositsiooni, postpositsiooni, adverbi kui ka afiksaal-adverbina. Siiski on kummalgi sõnal üks sõnaliik, milles ta esineb korpuse andmetel teistest sõnaliikidest enam (üle on enim prepositsioon ja peale on val-davalt postpositsioon). Kõrvale ei saa jätta ka fakti, et eri tähendused on kinnis-tunud erineva sõnaliigilise kasutuse külge.