K OGNITIIVNE LÄHENEMINE SEMANTIKAS

Käesoleva töö teoreetiliseks taustaks on kognitiivne keeleteadus, eelkõige kogni-tiivne (leksikaalne) semantika, osalt ka kognikogni-tiivne grammatika. (Kognitiivse lähenemise kohta keeleteaduses on eesti keeles kirjutanud nt Tragel 2002; Tragel, Kährik, Õim 2004; Tragel, Veismann, Õim 2000; Vainik 1992; 1995: 20–36; Õim 1990; 1996; 2002; 2006; 2008; Õim, Tragel 2007; head ülevaated kognitiivsest lingvistikast on ka nt Cuyckens, Zawada 2001; Janda 2000/2006, Evans, Bergen, Zinken 2007; Geeraerts, Cuyckens 2007). Järgnevalt annan lühikese ülevaate siinse töö jaoks olulistest seisukohtadest kognitiivses keeleteaduses.

Kognitiivne keeleteadus sai alguse 1980. aastatel peamiselt Ameerika Ühendriikides, kuid levis kiiresti Euroopasse ja mujale maailma. Kognitiivse lähenemise alustekstideks peetakse üsna üksmeelselt R. Langackeri ja G.

Lakoffi töid (Langacker 1987, 1991; Lakoff, Johnson 1980; Lakoff 1987). Uues suuna teke lähtus vastandumisest seni valdavaks olnud formaalsetele keeleteoo-riatele (nagu generatiivne grammatika), milles keelt uuritakse kui sõltumatut süsteemi. Kognitiivse keeleteaduse keskseid väiteid on, et kõik leksikaalsed ük-sused (nii sõnad kui ka grammatilised konstruktsioonid) on mõistelised kate-gooriad ja neid tuleb uurida sellega arvestades, et neis peegelduvad üldised kognitiivsed põhimõtted, neid ei saa uurida pelgalt formaalsete keeleliste print-siipide järgi (Cuyckens, Zawada 2001: x).

Kognitiivse keeleteaduse üks üldine eripära varasema keeleteadusega võr-reldes on kahtlemata suurema tähelepanu pööramine tähendusele. Võib öelda, et kognitiivses paradigmas peetakse oluliseks seda, et keel kujuneb suhtluses, ja et see mõjutab keele struktuuri. Kui generatiivses keeleteaduses on esmaseks

uu-rimisobjektiks vorm, süva-struktuur, siis kognitiivse lähenemise keskmeks on tähendus, mida väljendada tahetakse (mille juurde generatiivses lähenemises jõutakse viimasena). Pidades keele tuumaks semantikat, on selge, et keelt ei saa uurida autonoomselt, lahus muudest kognitiivsetest võimetest ja struktuuridest, nagu kogemuse töötlemine, taju, mälu, verbaalne mõtlemine, tähelepanu. Kog-nitiivse lähenemise põhipostulaate on, et inimese teadmine maailmast on va-hendatud (infostruktuuride kaudu) ja keel on üks vahendaja. See tähendab, et keel on teadmiste panipaik, tähenduslike kategooriate struktureeritud kogum, mis aitab meil uue kogemusega hakkama saada ja vana talletada.

Kaks keskset ideed kognitiivses keeleteaduses on mõistestamine (concep-tualization) ja kehalisus/kehastumus (embodiment). Kognitiivse leksikaalse se-mantika jaoks on tähendus mõisteline. See tähendab, et semantiline struktuur on mõisteline struktuur, keel osutab pigem mõistetele meie vaimus kui objekti-dele välismaailmas. Kuna keel on seotud muude kognitiivsete struktuuridega, siis ei ole võimalik tõmmata piiri keeleväljendi puhtkeelelise tähenduse ja selle tegeliku kognitiivse sisu vahele. Tähendus on hulk teataval viisil organiseeritud teadmisi, mis haakuvad nn maailmateadmisega, mis inimesel on kõnealuse asja v nähtuse vm kohta. Tähenduse esitus inimvaimus on entsüklopeediline. See tähendab, et tähendused ei ole inimvaimus esitatud nagu lineaarselt järjestatud sõnaraamatus, vaid nagu ligipääsud tohutule hulgale seonduvatele teadmistele.

Keele kehalisusest (kehastumusest) räägitakse kognitiivses lingvistikas alates 1990ndate lõpust üha enam (nt Gibbs 2006; Rohrer 2007a, 2007b). Ini-mese kognitiivsed struktuurid ja protsessid on vahetult ja vältimatult seotud inimese kehaga ja selle funktsioneerimisega. Tähendus on kehastunud selles mõttes, et tähendus baseerub inimeste ühisel kogemusel kehalisest eksistentsist.

Inimese keha annab kogemusliku aluse, et aru saada näiteks tervest hulgast väga olulistest mõistetest, nagu SEES ja VÄLJAS suhted, ALL ja ÜLEVAL, AINE ja ASI, TASAKAAL. ÜLEVAL/ALL suhte määrab gravitatsioon ja inimese püstiasend, SEES/VÄLJAS omandab laps esmalt iseenda kehalisest kogemusest (nt asju suhu pistes).

George Lakoff ja Mark Johnson (1980) on väitnud, et kogu mõistelise esitu-sega seonduv keerukus on võimalik tänu sellele, et selle vahel, milliseid mõis-teid inimene on võimeline moodustama, ja selle vahel, milline on meie füüsilis-te kehade olemus, on olemas vastavus. Sellest vaafüüsilis-tenurgast vastutab kehastumi-ne/kehalisus otseselt mõistete struktureerimise/ehituse eest. Keelelise struktuuri ja käitumise mustrid ei ole juhuslikud ega kokkuleppelised ega ka puhtalt keele-lised üldistused, vaid neid motiveerivad pidevalt ettetulevad kehastunud koge-muse mustrid (nt skeemkujutlus), mis on tihti metafoorselt laiendatud (Gibbs 2006a: 3; eesti keeles vt ka Õim, Tragel 2007: 104–105).

Abstraktsetest mõistetest on paljud osaliselt kehastunud, sest nad tekivad ke-halisest kogemusest ja jäävad seotuks kehaliste tegevuste süstemaatiliste mustri-tega. „Kehastumine ei pruugi anda ainsat alust kogu mõtlemisele ja keelele, kuid see on olemuslikult oluline osa tajulistes ja kognitiivsetes protsessides, millega me muudame mõttekaks oma kogemused maailmas” (Gibbs 2006a: 3).

(Veismann, Tragel 2008: 515–516.) Oma töös tahan ma näidata, kuidas sõnade

üle, peale, edasi, tagasi, alla, maha, üles tähendused on seotud inimese füüsilise kogemusega ruumist.

Oluliseks toetuspunktiks sõnade üle ja peale analüüsis on olnud G. Lakoffi ja M. Johnsoni metafooriteooria (vt Lakoff, Johnson 1980; Lakoff 1987;

Lakoff, Johnson 1999). Metafooriteooria (nimetatud ka metametafoor, mõiste-metafoor või kontseptuaalne mõiste-metafoor, et eristuda kirjandusteaduslikust meta-foorikäsitlusest) oli üks varasemaid teoreetilisi raamistusi, mida loeti kognitiiv-sesse semantikasse kuuluvaks ja mis andis suure tõuke kognitiivsele käsitlusele keeleteaduses (Evans, Green 2006: lk 286–325). Selle põhiväide on, et metafoor ei ole lihtsalt keele stilistiline joon, vaid et mõtlemine ise on oma olemuselt põhjapanevalt metafoorne. Üht valdkonda mõistestatakse teise kaudu. Nii on igal metafooril allikvaldkond ja sihtvaldkond. Näiteks metafooris VAIDLUS ON SÕDA (tema väited sattusid löögi alla; millega sa oma teooriat kaitsed) on sõda allikvaldkond (millest võetakse vahendid vaidlusest rääkimiseks ja mõtlemi-seks) ja vaidlus sihtvaldkond (millest räägitakse). Lakoff ja Johnson rõhutavad, et metafoorid ei tähenda ainult ühest fenomenist teise kaudu rääkimist, vaid ka mõtlemist. „Meie kogemuse, arusaamise, mõtlemise ja tegutsemise kõik vald-konnad on metafooriliselt struktureeritud” (Johnson 1987: 137). Metafoor on olulisim ilming selle kohta, et keel ja mõtlemine on lahutamatult läbipõimunud (samas).

Kuna metafoorid selliselt käsitletuna ei ole üksikisikule omased stiilivõtted, siis iseloomustavad neid teatud kindlad süstemaatilised jooned: konventsionaal-sus (pidevalt kasutusel ja alati kasutatavad uues kontekstis); süstemaatilikonventsionaal-sus (po-le juhuslikud võrdlused, allik- ja sihtvaldkonna omadused on ühendatud nii, et metafoori saab laiendada, sellel on oma sisemine loogika); asümmeetria (meta-foorne ülekanne on ühesuunaline, metafoorid ei moodusta sümmeetrilisi võrdlu-si kahe mõiste vahel) ja abstraktvõrdlu-sioon (allikvaldkond on enamasti konkreetsem kui sihtvaldkond, kasutatakse tavalist igapäevast füüsilist kogemust, et seletada, kirjeldada ja mõista abstraktsemaid protsesse, just see lubab meil kategoriseeri-da uusi mõisteid vanade kaudu).

Lakoff ja tema järgijad on loetlenud terve rea metafoore tavakeeles (vt nt kontseptuaalse metafoori koduleht: http://cogsci.berkeley.edu/lakoff/). Üks suur hulk neist on ruumilised metafoorid, sh orientatsioonimetafoorid, mille aluseks on ruumi jaotumine horisontaalsel ja vertikaalsel teljel, näiteks HEA ON ÜLEVAL,

HALB ON ALL (majandus läheb ülesmäge/allamäge; tipptasemel töö), ÕNNELIK

-KUS ON ÜLEVAL, KURBUS ON ALL (Tuju tõuseb/langeb; on madalseisus; on õn-ne tipul), TEADVUSEL OLEK ON ÜLEVAL, TEADVUSETUS ON ALL (Ärkas üles;

langes minestusse, koomasse), KONTROLLI VÕI JÕU OMAMINE ON ÜLEVAL,

KONTROLLI VÕI JÕU SUBJEKTIKS OLEMINE ON ALL (Mul on tema üle kontroll; ta on kõrgemal positsioonil; ta on minust jõu poolest üle; alluv ja ülemus). Selli-sed metafoorid põhinevad meie kehalisel kogemusel, näiteks sellest, kuidas me maas lamame ja üles tõuseme, või sellest, milline on inimese kehahoid rõõmu või kurbust tundes. Orientatsioonimetafooridel on oluline osa nii sõnade üle ja peale semantikas (ptk 6 ja 7) kui ka 8 peatükis uuritud afiksaaladverbide edasi, tagasi, ette, üles, alla, maha kasutustes.