Poliitika

Julgeolek

Julgeolek oli poliitikavaldkonnas üks domineerivatest teemadest. Täpsemalt nimetades oli tegu Eesti riikliku julgeoleku teemaga, millel on olemuselt kaks poolt, nii siseriiklik kui ka väline julgeolek. Esimene neist esines materjalis väga vähesel määral (vaid koos vähemuste õiguste diskursusega) ja peamise osa kajastuses moodustas Eesti julgeolek riikidevahelisel tasandil.

Riikidevahelise julgeolekuga seotud subjektide ja sündmuste taga püsivad abstraktsed kontseptsioonid, mis seda teemat kujundasid. Neid on võimalik kirjeldada duaalsete paaridena, sest igal kontseptsioonil on kaks erisuunalist poolt, mis toimivad samas koos:

• võimaliku sõja oht – püüdlused rahu kestmise poole;

• turvatunde kasvatamine – sõjalise või poliitilis-sõjalise üleoleku kehtestamine;

• agressiooni ja sõjalise konflikti vältimine kui rahvusvaheliste suhete eesmärk – sõjalise jõu demonstreerimine ja kasutamine kui riigi huvide järgmise viis.

Kõigis neis nähtustes on Eesti välispoliitikas võtmetegur Venemaa, kuid suhtemudelis on üldjuhul ka kolmas osapool. Kolmas osapool on vahelduv ja see võib olla kas NATO, USA või EL, kellest igaüks neist omandas tekstis oma iseloomu.

Joonis 4.15. Julgeolekuteema triaadiline mudel

Venemaa EL/NATO/USA

Eesti

Geneeriline vastasseis Venemaaga väljendus pidevas oma mõjupiiride kompamises, mille selgitamiseks saab kõige edukamalt kasutada poliitikas ja kirjanduses kasutatud Venemaa lähivälismaa mõistet. Tegu on sisuliselt kontseptsiooniga, millega Venemaa võtab õiguse oma suurriiklike huvide kehtestamiseks Balti riikides ja teistes endise Nõukogude liidu aladel või kommunistlikku blokki kuulunud riikide seas. Kui lähivälismaa mõiste teket on seostatud SRÜ-koostöö tähtsuse suurenemisega Venemaa jaoks pärast Nõukogude liidu lagunemist, mil see kattis eelkõige SRÜ riike, siis edasi on see arenenud oma julgeolekuhuvide kehtestamise vahendiks ka Baltimaades, nt kanaliks NATO laienemisele vastu seismisel (Jonson 1998: 112, Ummelas 1997). Kaer (2000) leiab Jonsoni (1998) analüüsi põhjal, et lähivälismaa

kontseptsiooni kasutamisel on Venemaal kaks peamist eesmärki:

1. saavutada endise Nõukogude Liidu territooriumi üle kontroll;

2. takistada Nõukogude Liidust väljapoole jäänud riikidel sellel territooriumil strateegilisi positsioone saavutada.

Selle kontseptsiooni sellisele seletusele leidus kinnitust ka tekstides. 2008. aasta augusti-eelsel perioodil näitas Venemaa kajastus jõupoliitika tugevnemist, mille üle tunti muret nii

Baltimaades kui Euroopa ja USA võimukeskustes.

Lithuanian leader in 'cold war' warning (Financial Times, 22. jaanuar 2008): Russia's economic resurgence could be driving the Kremlin to embark on a new "cold war",

"unnecessary tensions" in the Baltic, said Mr Adamkus. He referred to conflicts with Latvia, followed last year by a dispute with Estonia over the relocation of a Soviet-era war memorial and to arguments between Moscow and Vilnius.

A big player seeks its role (Financial Times, 23. jaanuar 2008): Russia, it seems, is back with a vengeance. Instead of worrying about the consequences of Russia's weakness, many policymakers in Europe and the US are now fretting about the implications of its strength. They are alarmed at the increasing authoritarian drift within the country and Russia's bullying manner towards some of its neighbours, such as Estonia, Ukraine, and Georgia. European Union leaders, in particular, are

concerned about their heavy dependence on Russian energy exports.

Nii Euroopa kui ka USA liidrid nägid venemaal märke kasvavast autoritaarsusest ja

agressiivsest käitumisest mõnede naabritega, eelkõige Eesti, Ukraina ja Gruusiaga. Samal ajal tekitab EL-i juhtriikidele muret suur energiasõltuvus Venemaast.

I perioodil oli olulise tähtsusega NATO tippkohtumine Bukarestis 1. aprillil 2008, kus oli küsimuse all, kas anda Ukrainale ja Gruusiale alliansiga liitumiseni viiv membership action plan (MAP) või mitte. Venemaa oli kindlalt selle vastu ja MAP-i andmise edasi lükkamine tähendanuks Venemaale NATO-s sõnaõiguse andmist.

Georgia in warning over 'veto' for Russia (Financial Times, 31. märts 2008): Denying Georgia and Ukraine the right to move towards Nato membership this week would amount to appeasement of Russia, according to Georgia's President Mikheil

Saakashvili, who said such a move would grant Moscow a veto over membership of the alliance.

/.../ The question threatens to split Nato. The US and alliance members from the former Soviet bloc support an invitation, while other allies - mainly from western Europe - oppose such an offer, in part because of strong Russian opposition.

/.../ In a separate FT interview, Toomas Ilves, president of Estonia, backed the bids by Georgia and Ukraine. "The main reason for saying no is a Russian veto and that's the most dangerous thing about all of this," he said.

With allies like these (The Economist, 3. aprill 2008): “We do a disservice to Russia by not taking it seriously,” said Toomas Ilves, Estonia's president.

Niisiis ei seisnenud Gruusiale ja Ukrainale MAP-i andmise küsimus mitte nende riikide valmisolekus saada alliansi liikmeks või alliansi valmisolekus uusi liikmeid vastu võtta, vaid Venemaa lähivälismaa poliitilises mõjus. Eesti ja teised postkommunistlikud NATO

liikmesriigid rõhutasid, et Venemaa huve ei tohiks NATO-s arvestada. Eesti president Toomas Hendrik Ilves rõhutas Financial Timesis, et Venemaale hääleõiguse andmine on kõige ohtlikum asjaolu MAP-i hääletamise juures. Ent NATO Lääne-Euroopa liikmete – eelkõige Prantsusmaa ja Saksamaa – vastasseis näitas lähivälismaa kontseptsiooni efektiivsust.

With allies like these (The Economist, 3. aprill 2008): Germany says Russia's president-elect, Dmitry Medvedev, should get time to settle in without being forced into a spat with NATO. “What is the rush?” asked one senior official. Earlier the French prime minister, François Fillon, said his country opposed granting MAP

“because we think it is not the right response to the balance of power in Europe”.

Britain, too, was sceptical.

Gruusia ja Ukraina MAP-i küsimus näitas kolmepoolsete suhete erinevat iseloomu: kui Eesti oli häälekalt Gruusia ja Ukraina toetaja ja Venemaa huvidele allumise vastane, siis USA seisis samade huvide eest, Lääne-Euroopa tuumikriigid aga mitte.

Sarnased erisused esinesid ka edaspidi, ent kõige tugevam kajastus teemas jäi siiski I perioodi. Peale Bukaresti tippkohtumist toimus aktiveerumine taas 2008. aasta augustis Venemaa ja Gruusia sõjalise konflikti järel. Lähenevate Euroopa Liidu ja Venemaa

strateegiliste partnerluskõneluste valguses oli lahtine, milline on Euroopa Liidu reaktsioon konfliktile. EL-i maad jaotusid taas kahte leeri, Eesti koos Läti, Leedu, Poola ja

Suurbritanniaga pooldasid rohkem jõulisemat reaktsiooni. Eelkõige olid need riigid, kes nägid Venemaa konfliktis Gruusiaga kardinaalselt muutunud ohtu enda turvalisusele.

EU states consider delaying Russia talks (Financial Times, 28. august 2008): Bernard Kouchner, foreign minister of France, which holds the EU’s rotating presidency, said Paris itself was not proposing sanctions, but added: “I say they will certainly be suggested. Certain countries have already asked that sanctions be imposed.”

All 27 EU countries denounced Russia’s military incursion into Georgia this month, but countries such as Estonia, Latvia, Lithuania, Poland and the UK have pushed

“We are strongly committed to keeping open channels to Russia,” a senior German official said. “We have to look at who will be hurt by sanctions, what will be the costs and benefits.”

Venemaa kaalukad partnerid Euroopas Saksamaa ja Itaalia olid aga sellele vastu. Lõpuks jäi EL-i ametlikuks reaktsiooniks strateegiliste partnerluskõneluste ajutine peatamine. Nende jõujoonte kõrval oli aga taas väga selge USA toetus Balti riikidele, mille üks deklareerija oli augustis ametisse astunud USA saadik NATO juures, Kurt Volker.

Baptism of fire for US envoy to Nato (Financial Times, 4. september 2008): Mr Volker said Nato was firmly committed to defending the Baltic states from attack because they were signatories to the alliance’s Article 5, which commits countries to come to the defence of fellow members. He said that Estonia, Latvia and Lithuania were concerned by Russia’s actions in Georgia. The alliance, he said, must therefore send signals in the area of military “planning and exercising” that it intended to help to shore them up.

Mr Volker said: “Those countries are members of Nato. So if there is any attack on those countries we will all respond . . . But they are feeling a little rattled by seeing Russia use military force to invade a sovereign, small neighbouring country. We do need to send signals to shore them up a little bit.”

Volkeri andis märku, et NATO peab tegelema Baltimaid puudutava sõjalise planeerimisega ja õppustega. See oli esimene signaal olulise protsessist, mis pärast Gruusia sõda alguse sai, nimelt NATO kaitseplaanide koostamine Eesti, Läti ja Leedu tarbeks. Ida-Euroopa

kaitseplaanide puudumine mõjus auguna NATO kaitsevihmavarjus. Kuigi põhimõtteliselt ja ametlikult oli Eesti koos teiste NATO uusliikmetega alliansi täieõiguslik liige ja kaetud viienda artikli solidaarse kaitsega, polnud reaalsuses mingeid konkreetseid plaane siinse regiooni kaitsmiseks. Veel 2008. aasta alguses polnud selliste kaitseplaanide järele poliitilist vajadust – Venemaad ei deklareeritud võimaliku ohuallikana. Ent Gruusia sõda muutis ohutunnetust. Baltikumi kaitseplaanide loomist kajastas eelkõige The Economist.

Keep calm and carry on (The Economist, 18. september 2008): It is true that the permanent NATO presence in the Baltic consists merely of a few warplanes, provided on a rota by NATO countries that, unlike the Baltics, have real air forces. NATO contingency-planning regards any military danger from Russia as a taboo (after all,

Russia is a friend, isn’t it?). So formal threat-assessment gives no basis for the alliance to plan how to reinforce its north-eastern members.

The neighbour from hell (The Economist, 10. detsember 2009): The black hole in NATO’s security guarantee is that it has no formal contingency plans to defend its weakest members: the Baltic states of Estonia, Latvia and Lithuania. If Russia is NATO’s friend—so the thinking went in the early years of this decade—no such plans are necessary. /.../

Kaitseplaanide loomise protsessis saavutas Venemaa mõju vastupidise efekti, kui oli Venemaa ilmne siht. Agressiivse poliitika ja sõjaliste demonstratsioonidega (nt Balti õhuruumi rikkumine, õppused Leedu ja Poola piiri ääres, mis kulmineerusid Poolale tuumalöögi andmise imiteerimisega) püüdis Venemaa taaskehtestada oma mõjujõudu

lähivälismaal ja laiendada selle levipiire. Ent mõjujõu suurenemise asemel kasvas klassikalise jõudude tasakaalu teooria kohaselt vastasmõju. Nimelt satub selle teooria ühe definitsiooni järgi riik, mis tõstab (järsult) oma võimuvahendite suurusjärku üle kehtiva keskmise taseme, kohe teiste samas poliitilises ruumis toimivate riikide surve alla (Sheehan 1996:3). Selliseks surveks või vastasmõjuks saigi Eesti, Läti, Leedu ja teiste Ida-Euroopa riikide sõjaliste kaitseplaanide koostamine⁹.

Keep calm and carry on (The Economist, 18. september 2008): All that is going to change, slowly. NATO’s “Military Committee 161,” which deals with threat assessment, will shortly consider how to rejig the bureaucratic basis for military planning. Other work is already under way.

Julgeolekuteemas oli üks läbiv teema ka Herman Simmi spiooniskandaal, mis tõi Eestile eelkõige negatiivset tähelepanu. Eesti julgeolekuametniku koostöö Venemaaga sai NATO kõigi aegade suurimaks spiooniskandaaliks, kuna paljastatud salajaste materjalide maht oli enneolematult suur.

9 Fakt, et NATO sõjalised plaanid Ida-Euroopa kaitsmiseks said valmis või olid valmimas, jäi ajaliselt käesoleva töö ulatuse alt välja. Ent 14. jaanuaril 2010 kirjutas The Economist artiklis

Nato expels Russian envoys (Financial Times, 29. aprill 2009): Nato has refused to comment. But sources in Brussels said Mr Simm’s activities caused serious damage to the alliance. Investigators called the case “the biggest spy scandal in Nato history”.

Negatiivse tähelepanu vastaspool oli aga mõningane tunnustus, et Eesti julgeolekuametid Vene heaks spioneeriva ametniku tabasid. See oli märk Eesti julgeolekuametite efektiivsest tööst ja adekvaatsest reaktsioonist. Samuti oli tähelepanuväärne see, et Eesti viidi

kohtuprotsess läbi nii avalikult, kuna enamikus NATO riikides jäetakse sellised piinlikud skandaalid kalevi alla.

Fog in the Baltic (The Economist, 6. november 2008): The affair has raised many other questions. The Russian media are jeering that the Baltic states are not only Western stooges, but incompetent to boot. Yet the consensus in the world of shadows is not that new members of NATO such as Estonia are unreliable. On the contrary, Estonia’s intelligence and security services are well-regarded, which makes them a worthy target for foreign espionage. It was good counter-intelligence work that led to the arrest. And in most NATO countries, notes a seasoned Baltic-based spook, such scandals are usually hushed up, not prosecuted so gutsily.

Eurointegratsioon

Eurointegratsiooni teema tuumikideeks oli Euroopa integratsioon ehk Euroopa riikide (ja rahvaste) poliitiline, juriidiline, majanduslik ja kultuuriline lõimumine ja/või lähenemine, mille kõige suurem ja tugevam institutsionaalne väljendus on Euroopa Liit.

Erinevate Euroopa lepingute põhjal saab veel täiendada, et Euroopa integratsioon tähendab üha lähedasemat liitu Euroopa rahvaste vahel, mis samas austab liikmesriikide identiteeti ja ei asenda nende riiklikku kodakondsust, vaid täiendab seda (Lindahl 2000: 239).

Eesti Euroopasse integreerumise teema sisaldas nii lõimumise konflikte kui ka õnnestumisi.

Üldiselt võib eurointegratsiooni teema jaotada kahele tasandile. Ühel neist tegutsesid institutsioonid, s.o EL, Euroopa Komisjon, liikmesriigid, jne. Teine aga sisaldas Euroopa lõimumist rohkem psühholoogilisel tasandil, mis väljendus kas üle-Euroopalises

solidaarsuses, ühise identiteedi tajumises või siis vastupidi, selle puudumises.

Üks kõige lihtsamaid näiteid integreerumisest oli Schengeni ruumi laienemine 2008. aasta alguses. Vaba piiriületus tähendas otseste füüsiliste tõkete kadumist inimeste liikumisel Euroopas ja oli sellega ka väga tugev sümbol Euroopa ühtsusest.

Borderless travel among 24 states (Financial Times, 12. jaanuar 2008): The Schengen zone - named after the Luxembourg village where a first agreement on passport-free travel was signed in 1985 - expanded last month to include 24 countries in December.

The new members were Poland, the Czech Republic, Hungary, Estonia, Latvia, Lithuania, Slovakia, Slovenia and Malta. Ireland and the UK are outside the zone.

The expansion has increased the passport-free zone significantly. As a result, some 75m people from east European states are able to travel by land and sea within Europe without a passport. The inclusion of former communist countries was a potent symbol that they were no longer living behind the iron curtain of the cold-war.

Ent Schengeni ruumi laienemise positiivse näite kõrval oli kajastuses ka mitmeid konflikte, mis olid ühtlasi seotud ka teiste teemadega.

Üks selline oli Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika puudumine. 2008. aastal alguses tekkis vastasseis uuemate EL-i liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni ning Lääne-Euroopa riikide vahel, mille põhjustasid ühepoolsed viisakokkulepped USA-ga. Kui peaaegu kõigil

“vanadel” Euroopa Liidu liikmetel kehtis USA-ga viisavabadus, siis “uutel” liikmesriikidel, kes olid enamajolt poliitiliselt palju USA-sõbralikumad, viisavabadust polnud. Euroopa Komisjon soovis koordineerida viisasuhteid kogu EL-i nimel, liikmesriigid nagu Eesti aga pidasid seda koordineerimist ebaefektiivseks.

Stand in line (The Economist, 6. märts 2008): Now the Czech government seems to have done a deal that will make life easier for its America-bound citizens. In doing so it has infuriated the rest of Europe, especially Poland. /.../ Similar deals with other countries such as Estonia are expected.

This has infuriated the European Commission, which badly wants to be the sole negotiator with the Americans. Special deals for selected ex-communist countries will undermine that.

President Ilves kõneles, et Eesti on väsinud ootamast, millal Brüssel (ehk Euroopa Komisjon)

vahendas FT. Olemasoleva viisavabadusega riigid pidasid ohtlikuks seda, et USA surub Ida-Euroopa riikidele viisavabaduse lubaduse eest peale väga suuri turvalisusnõudeid (nt

põhjalikumad andmed reisijate kohta). Ida-Euroopa riigid aga nägid viisavabaduse asjus kestvat ebavõrdsust. Euroopa Komisjon omakorda soovis olla USA-ga ainuisikuline läbirääkija kõigi EL-i riikide nimel.

US visa row threatens to expose EU disunity (Financial Times, 12. märts 2008): A quarrel over visa-free travel to the US threatened yesterday to detonate a furious row at a European Union summit later this week and expose the bloc's disunity in its dealings with the world's great powers. "The atmosphere is extremely tense on this. It might explode in a really bad way," said one EU ambassador. /.../ Toomas Hendrik Ilves, Estonia's president, told reporters at the European parliament yesterday that his country was tired of waiting for Brussels to sort out the visa issue.

Euroopa Komisjon jõudis pärast sellist teravat huvide vastandumist siiski USA-ga

kokkuleppele, et viisavabadus juurutatakse teatud tingimustel kõikide EL-i liikmesriikidega.

Ent sarnane tüli, kuigi juba põhimõttelisem, lahvatas pärast augustis puhkenud Vene-Gruusia sõjalist konflikti (vt ka eelne julgeolekuteema). Probleem oli ühtse välispoliitika puudumises.

Unity is strength (The Economist, 28. august 2008): Europeans do not even agree on what unity means. Countries such as Germany, which come closer than most to

believing in a common European interest, tend to talk of it in terms of the interests of a majority of EU countries, not the interests of all. In recent disputes that pitted Russia against such countries as Poland or Estonia, a favourite line of German diplomats or politicians was to complain that individual countries had no right to take the wider EU’s good relations with Russia “hostage”.

Euroopa riikide seas pole isegi selge, mida ühine (välispoliitika) tähendab. Nt Saksamaa jaoks on see Euroopa riikide enamushuvi, Eesti jaoks aga kõikide huvi. Lõppude lõpuks eelistavad riigid siiski oma rahvuslikke huve ühisliidu huvidele ja see töötab Euroopa lõimumisele vastu.

Molotov cocktail (The Economist, 8. mai 2008): Seen from a German point of view, eastern Europe's disenchantment with the European Union (EU) is both untrue and fantastically offensive. How can the countries of eastern Europe feel betrayed by Germany when it was German pressure that got them into the EU (far too early, in the view of some existing members)? Germany is a huge investor in the region, a

guarantee of stability, and a strong advocate for the ex-communist countries: that, at least, is the prevailing view in Berlin. /.../ The reason for their gloom is the feeling that Germany now prizes its relations with Russia far above the interests of the countries in between.

Selline printsipiaalne konflikt liikmesriikide huvide vahel Euroopa Liidus tähendab ka seda, et EL-i kui institutsiooni ametlik välispoliitika on ebakonkreetne, pehme ja üldine. Euroopa Liit ei saa endale veel lubada välispoliitikat, mis mõne liikmesriigi hinnangul käiks tema rahvuslikele huvidele vastu. Tulemuseks on Euroopa ühine välispoliitika, mis on summana väiksem, kui kõigi liikmesriikide välispoliitika kokku liidetuna.

Deciding Europe's place in the world (The Economist, 29. oktoober 2009): Today, even with the union enlarged to 27 members, Europe’s foreign policy machinery smoothly churns out common positions all the time. And yet, even ardent

pro-Europeans admit that the impact of all this diplomatic activity has, to date, amounted to less than the sum of its parts.

Ent Financial Timesis leidis kajastust ka Euroopa integreerumine või solidaarsus, mis ei esinenud mitte institutsionaalsel tasemel – Euroopa riikides või organites –, vaid rahvastiku seas läbi viidud arvamusküsitlusel. FT leidis küsitlusega, et pärast Gruusia sõda tahusid Eurooplased Vene ohtu globaalsele stabiilsusele palju suuremana kui näiteks ohtu Iraanist või Põhja-Koreast. Samas polnud vastajad nõus ei suurendama oma riigi kaitsekulutusi nt

sotsiaalkulutuste arvelt ega kaitsma Balti riike Vene rünnaku eest.

Europeans see Moscow as security threat (Financial Times, 22. september 2008): Indeed, the Harris opinion poll for the Financial Times, conducted after the conflict between Russia and Georgia last month, indicates the citizens of three west European states would strongly oppose their national armies defending east European nations from a Russian attack.

Britain, France, Germany, Italy and Spain are all legally obliged to defend their fellow Nato

Joonis 4.16. Kõige vähem ollakse valmis Balti riike sõjaliselt kaitsma Saksamaal. (Financial Times, 22. september 2008)

members Estonia, Latvia and Lithuania under the Atlantic alliance’s Article 5 commitment to mutual defence.

However, in Germany, Italy and Spain, more people say they would oppose the notion of their national troops rushing to defend the Baltic states than would support the idea.

Balti riikide kaitsmisele oli kõige suurem vastuseis Saksamaal, teistest veidi enam oldi valmis Balti riike kaitsma Prantsusmaal, kuid mitte üheski Lääne-Euroopa riigis polnud oluliselt üle 40% vastajatest lubama sõjaväge Balti riike kaitsma.

Eurointegratsiooni teemas oli ka mitmeid veel väiksemaid juriidilisi ja sisepoliitilisi

allhoovuseid, mis omal moel väljendasid Eesti suhet Euroopaga. Need ulatusid näiteks online-kasiinosid reguleerivast ühisest seadusandlusest kuni ühise põllumajanduspoliitikani.

A stacked deck (The Economist, 16. juuli 2009): The European Union’s supposed single market, which the commission polices, is fractured over the issue. A study for the European Parliament last year found that seven of the union’s 27 members outlaw online gambling. Of the other 20, only 13 have liberalised their markets. The rest limit online gambling to monopolies owned or licensed by the state. /.../ Germany, Estonia, Sweden and Hungary have either passed or are contemplating laws to force internet

A stacked deck (The Economist, 16. juuli 2009): The European Union’s supposed single market, which the commission polices, is fractured over the issue. A study for the European Parliament last year found that seven of the union’s 27 members outlaw online gambling. Of the other 20, only 13 have liberalised their markets. The rest limit online gambling to monopolies owned or licensed by the state. /.../ Germany, Estonia, Sweden and Hungary have either passed or are contemplating laws to force internet

Im Dokument Financial Times ja The Economist Eestist 2008–2009 (Seite 53-70)