Kultuur ja identiteet

Kultuurilised erinevused

Kuigi teema nimi on “kultuurilised erinevused”, räägib see ka sarnasustest – selle sisu on kultuuriline identiteet laias mõttes ehk kollektiivne. Kollektiivi mõiste, mille identiteeti see teema käsitleb, varieerub. Kui kõige lihtsamal tasandil on kollektiiv on Eesti riik, siis järgmisena käsitletakse Eestit ühe indiviidina riikide kollektiivis, mis kõige sagedamini on Ida-Euroopa (täpsemalt Kesk- ja Ida-Euroopa), aga ka laiemalt postkommunistlikud riigid.

Veel üks määratlus on EL-i uusliikmed, mille all peetakse eelkõige silmas 2004. aastal EL-iga liitunud riike. Käesoleva uurimuse sihiks üldiselt on küll uurida vaid Eestit, kuid selle juures on olulised ka rühmitamised ja määratlused seoses teiste riikidega, mis selles teemas

esinevad.

Osa kajastusest oli suhteliselt hariva eesmärgiga: juhtida tähelepanu riigi eripärale, mis pole väga ilmne, kuid on omal moel huvitav. Alati ei pruugi selline kajastus langeda human interest rubriiki, vaid võib olla oluline ka poliitikas või mujal, nagu nt järgnevas tsitaadis.

Happy holidays (The Economist, 24. september 2009): If modern Russia wants to reach out to Estonia, or if western countries want to offer support, February 2nd would be a good day. That is the anniversary of the 1920 Tartu peace treaty, when Soviet Russia recognised the newborn republic. It is still legally valid but presently ignored by the Kremlin.

A supermarket in Estonia (The Economist, 23. detsember 2009): Food in Europe’s ex-communist countries has an undeservedly bad reputation: stodgy peasant fare ruined by the culinary commissars of the planned economy. Your columnist has long

disagreed, but proof is needed. So, on a recent visit to a supermarket in Tallinn, Estonia’s capital, he set out to construct a winter picnic entirely from local

Steamy scenes (The Economist, 30. detsember 2009): Your columnist has recently moved house. Although his new garden is small, it does have enough room for a small hut, painted black and concealed by a trellis. It is a rarity in this part of the world.

Most visitors assume it is a garden shed. Others know better. For Latvians, it is a

“pirts”; for Lithuanians, a “pirtis”. Russian guests are thrilled by the prospect of a

“banya”. Finns and Estonians are already stripping their clothes off as soon as they hear the word—the same in both languages—“sauna”.

Üks viis Eesti kollektiivse identiteedi tutvustamiseks on võrdlustehnika, millega grupeeritakse riike kultuuriliste sarnasuste alusel. Selle järgi eristub Eesti Baltimaadest, kuid sarnaneb Soomega. Kuid võrdlustehnikale vastukaaluks toimib ka lihtsalt erisuse rõhutamine – üks riik Ida-Euroopas ei ole sama, mis teine riik Ida-Euroopas.

Cultural calamities (Financial Times, 16. jaanuar 2009): Estonia is as dissimilar to its Baltic neighbours, Lithuania and Latvia, as the UK is to Germany and Spain.

Lithuania is a country with strong historical connections to Poland, while Estonia is more like Finland.

How to annoy someone from central or eastern Europe (Financial Times, 27. veebruar 2009): Seen from London and other places that might still be called the commanding heights of global finance, the countries of eastern Europe look much of a muchness.

/.../ Journalists too, including this one, often put everything together under one headline. “Turmoil over eastern Europe”, “Eastern Europe fears trigger rush for safety”, and so on. With little space and time what else can be done?

Erinevad riigid, s.h Eesti, esinevad siin enesemääratluse tungiga, püüdes end teha nähtavaks ja eristada ülejäänud kollektiivist, kuhu ta on grupeeritud. Selle ajend on võib olla

majandusliku (ja kohati ka poliitilise) eripära rõhutamine, mis on vajalik, et mõnele teisel grupiliikmele omaseid tunnuseid ei kantaks üle sellele riigile. Eesti on siin nii eristaja rollis, kui ka selle riigi rollis, kellest püütakse erineda.

Sellise tegevuse taga on majanduslikud ja poliitilised huvid, mis aitaksid end paremana näidata (ja meelitada investoreid või taastada investorite usaldust).

How to annoy someone from central or eastern Europe (Financial Times, 27. veebruar 2009): Countries doing better than their neighbours – Poland, for example – hate to

be lumped with those that are not, such as debt-laden Hungary. So they plead for differentiation from bankers (and journalists). /.../

Eelkõige on sellise majandusliku eristamise ülesanne kolmandatel isikutel, sõltumatutel agentuuridel või finantsinstitutsioonidel, mille eesmärk on hinnata riikide käekäiku.

S&P report helps Poles and Czechs (Financial Times, 25. veeburar 2009) S&P said eastern European countries fall into two groups, with Poland, the Czech Republic and Slovakia in one because their economies have been better managed and have stronger public finances.

Bulgaria, Estonia, Latvia, Lithuania, Hungary and Romania have been put in another category because their markets are much more vulnerable to a cut off in capital flows.

Many of these economies have large current account deficits and high debt levels.

S&P says it is important to stress the difference between the economies Selline eristamine teatud majandusnäitajate alusel ei näi olevat seotud kultuurilise

identiteediga, kuid selle mõte on tegelikult võidelda kultuurilise liitmisega – riigile antakse hinnang selle põhjal, millisesse regiooni (Ida-Euroopa) ta kultuuriliselt kuulub, mitte tema majandusliku käeikäigu põhjal.

Kui vaadelda Eesti rühmitamise grupina Baltikumi, on näha Eesti enesemääratlustungi, mis tekkis eriti alates II perioodist. Siis tekkis tugev võrdlusbaas Lätiga, trio kõige kehvemasse seisu jäänud liikmega, kelle põhjal kogu Baltikumi kiputi hindama, kuid kellest Eesti majandus üsna selgelt eristus.

Baltic brinkmanship (The Economist, 15. oktoober 2009): Outsiders are wrestling with Latvia’s problems. The government is one of them. /.../ Estonia and Lithuania are hurriedly trying to differentiate themselves from their neighbour. They are not in the same political mess, certainly, but both face painful adjustments and both need to maintain outsiders’ confidence. Estonians hope that the EU may reward them for repairing their public finances by speedily approving a plan to join the euro as soon as 2011.