See magistritöö uuris Eesti kajastamist kahe rahvusvahelise leviga väljaandes, Financial Timesis ja The Economistis 2008–2009. Oodatult pakkus see periood väga rikkalikku uurimismaterjali, sest sinna langesid erineva skaalaga olulised protsessid ja sündmused nagu näiteks sügava majanduskriisi algus ja Vene-Gruusia sõjaline konflikt.
Ühtekokku mainiti Eestit või kirjutati Eestist 345 artiklis, mis peamiselt puudutasid poliitika- ja majandusvaldkonda, teiste teemade osakaal jäi 5% piiresse. Võrreldes väljaandeid, esines Financial Timesis rohkem majandusteemalisi artikleid (ligi 55%), The Economistis esines aga suuremal määral poliitika (ligi 56%). Samas oli mõlemas väljaandes osakaalult teises
teemavaldkonnas (Financial Timesi puhul poliitika ja The Economisti puhul majandus) üle 30% artikleid. See jaotus näitab, et mõlemad väljaanded katsid suhteliselt ühtlaselt kaks nn kõvade uudiste valdkonda ja neid ei saa nimetada puhtalt majandusteemalisteks
väljaanneteks.
Peale teemavaldkondade võrdluse uuriti ka konkreetseid teemasid, mis langesid
teemavaldkondadesse. Nende tutvustamine näitab otseselt kajastuse sisu ehk millest seoses Eestiga kirjutati. Induktiivselt koostatud nimekiri põhines kõige kaalukamatel teemadel (mitte nt etteantud teemahiearhial), mis kajastuses leidusid. Kokku leiti materjalist 15 teemat:
julgeolek, eurointegratsioon, demokraatlik ja stabiilne poliitiline areng, tööpoliitika, majanduskasv, rahakriisi ahel, kursi devalveerimine, eurole üleminek, investeeringute vajadus, inimareng ja tervishoid, vähemuste õigused, kultuurilised erinevused, energeetika, keskkond, küberareng.
Töös on uurimisalune materjal jaotatud kolme perioodi. Esimene periood kestis 2008. aasta algusest kuni sama aasta 15. septembrini. Selles domineeris veel poliitikavaldkond, sest kajastati märtsis NATO laienemiskõneluste probleeme ja suurel määral Vene-Gruusia sõjalist konflikti ja selle järelkajasid (Euroopa Liidu välispoliitiline reaktsioon Venemaale ja NATO kaitseplaanide koostamine). Vene-Gruusia sõda märkis ka muutust julgeolekudiskursuses, mis oli varem oma sõjalise mõõtme kaotanud. Nüüd tõusis sellega taas päevakorda reaalne
Venemaalt lähtuv sõjaline oht.
Teise perioodi algust märgib Lehman Brothersi pankrot USA-s, millele järgnes tõsine globaalne fintantsmaailma ebastabiilsus, mis kasvas üle majanduskriisiks. Kui esimeses perioodis olid Eesti majanduse mured (vähenev majanduskasv, suur välisvaluutas võetud laenud osakaal, liiga suured tööjõukulud jne) olnud kajastuses pigem teisejärgulised, siis nüüd muutus Eesti kriisi sünonüümiks. Üldjuhul esines Eesti majanduskriisis kajastuses koos Lätiga, kuid sügavama analüüsiastmega artiklites keskenduti ka vaid Eestile. Eesti käsitleti ohtlikuna: eelkõige seepärast, et kui Eesti oleks sügava majanduslanguse tõttu krooni kursi devalveerinud, oleks see tähendanud suurt kahju ka Eestis tegutsevatele Skandinaavia
finantsettevõtetele. Teiseks oleks see avaldanud mõju teistele Ida-Euroopa riikidele, kes oleks olnud sunnitud konkurentsivõime säilitamiseks samuti devalveerima, mis oleks toonud jälle ulatusliku kahju. Eesti esindas niisiis EL-i uusliikmete arenevatest majandustest lähtuvat ohtu nn “vana Euroopa” riikide majandustele. Eesti ei olnud alati ahela esimene lüli, vaid pigem teine Läti järel – kui Läti rahandus oleks kokku kukkunud, oleks see kaasa tõmmanud Eesti ja seejärel käivitanud juba suurema krahhideahela. Baltikumi käsitleti nakkusohtliku
piirkonnana. Teise perioodi lõpp langeb 2009. aasta juunisse, kui avalikkuses oli suur pinge just Läti lati kursi devalveerimise pärast. See oli omamoodi pingete kulminatsioonimoment, mil siiski devalveerimist ei toimunud.
Sellele järgneval kolmandal perioodil toimus edasine stabiliseerumine. Eesti oli valinud nn sisemise devalveerimise tee, mis tähendas suurt riigieelarve vähendamist ja palkade langust.
Nende valikute edukas elluviimine äratas tähelepanu, sest võrreldes Lääne ühiskondadega olid need meetmed väga drakoonilised. Eestis ei järgnenud elanike seas meeleavaldusi või proteste. Domineeriv käsitlusviis nende nähtuste seletamiseks oli läbi Eesti mineviku. Suur osa elanikest oli veel sotsialismikogemusega, mäletas elu plaanimajanduses, samuti olid läbi elatud siirdeaja valulised etapid. Need kogemused muutsid kohanemise kriisiga kergemaks ja aitasid valitsusel püsida legitiimsena, mis kokkuvõttes tagasi Eesti kokkuhoiumeetmete edu.
Magistritöö põhilise uurimisküsimuse esimene hüpotees leidis seega kinnitust. Käsitlus Eestist kui edukast siirderiigist oli majanduskriisi kontekstis muutunud. Metafoorne ja tabav lühikommentaar Eestile The Economistis 26. veebruaril 2009, mis on ka käesoleva töö motoks (lk 1), võtab selle muutuse hästi kokku: staar-reformija tõmbab kulutusi kokku, et pinnal püsida. Eesti majanduse taandareng lõi käsitluse kriisist kui Eesti tuleproovist, millega katsetatakse seniste reformide tulemusi. Väga tugevalt ilmnes ohukonnotatsioon, sest Eestit käsitleti ohuna teiste stabiilsemate majanduste taskaalule. Teine hüpotees, mille järgi satub kriisis kahtluse alla ka Eesti demokraatia ja poliitilise süsteemi konsolideerumine, otsest
kinnitust ei leidnud. Financial Timesis ja The Economistis ei tekkinud ühte selget käsitlust Eesti poliitilisest arengust. Eesti poliitiline seisund oli metafoorselt hägustunud, ilma selgete silmapaistvate tegude ja subjektideta.
Täiendavate uurimisküsimuste esimese hüpoteesi järgi on teemades kõige suurem osakaal poliitikal ja majandusel, mis leidis kinnitust. Teine hüpotees leidis samuti kinnitust: kõige suurema osakaaluga teemaks kujunes majandus, kultuuri ja ajalooga (töö tulemustes
kategoriseeritud “kultuuri ja identiteedi” kategooriasse) teemade osakaal oli väike. Viimane hüpotees artiklite hinnangumodaalsusest leidis samuti kinnitust, kuna neutraalse
modaalsusega artiklite osakaal oli suurim ning majandusvaldkonnas domineerisid negatiivsed artiklid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii Financial Times kui ka The Economist käsitlevad Eestit ühe implitsiitse osana Euroopast, mille käekäigu vahendamisele pühendatakse leheruumi ja kulutatakse energiat. Eesti ühiskonna jõukust edukalt kasvatanud majandusmudeli ammendumine ja selle päädimine kriisiga on oluline sümptom Eesti (ja ilmselt kõigi postkommunistlike ühiskondade) arengus.
Eesti valitsuse valis kriisile reageerides konservatiivse tee – kulutuste kärpimise –, mitte näiteks laenu abil senise elatustaseme säilitamise. Hilisemad sündmused Kreeka majanduses ja kogu euro rahasüsteemi nõrgenemine 2010 aasta kevadel olid märgiks, et Eesti reaktsioon kriisile oli igatahes adekvaatne ja ka ühiskonnas legitiimne. Suure võlakoormusega ja riigieelarve defitsiidiga riikide kõrval oli Eesti näide kriisiga kohanemisest edukas. Nii Financial Times kui ka The Economist kajastasid Eesti kokkuhoiupoliitikat ka tunnustavalt, sest sellel oli kokkuvõttes positiivne tulemus16. Ometi käsitleti Eesti edu teatud veidra või erakordse imena, mida seletati Eesti minevikus kogetud traumade ja neist saadud karastusega.
Eesti kokkuhoiupoliitikat ei esitletud eeskujuna või võimaliku mudelina, mida näiteks teised Euroopa riigid võiksid oma majandusprobleemide lahendamiseks kasutada. Ilmselt on selle põhjus Eesti majanduse väiksus ja eripära.
Kas kriis oli märgiks, et Eesti siirdeaeg pole veel lõppenud, või märgiks uuest etapist Eesti ühiskonna arengus, kus tuleb mõista muutunud väljakutseid ja leida neile lahendused? Sellele ei saa siin üheselt vastata. Kuid käesolev uurimus näitas, et kaks globaalset
ajakirjandusväljaannet käsitlevad Eestit riigina, kelle probleemid pole isoleeritud ja võivad mõjutada ka teisi riike. See tõestab, et Eesti ühiskonna ees seisev väljakutse toimiva ja tasakaalustatud arengumootori leidmiseks on globaliseerumise ajastul oluline mitte ainult meie eneste jaoks, vaid ka Euroopale.