Diskussioon

Ekecrantz (2004: 62) selgitab, miks mingid diskursiivsed konstruktsioonid ajakirjanduslikus tekstis korduvad, mitme põhjusega. Ühena toob ta välja kollektiivse mälu: kollektiivne mälu või arusaamine reaalsuse toimimisest on võimsam ja tugevam kui uue informatsiooni

usaldusväärsus. Vaino (2004: 124) selgitab oma Eesti-Rootsi suhete uurimuse põhjal domineerivate käsitluste tekkimist ka harjumustega.

Võib oletada, et ka käesolevas töös on see üheks oluliseks algpõhjuseks, miks uurimine

harjumusel majandusraskustesse sattunud riikide analüüsimisel. Kui praktiline

majandusteadus ja varasem kogemus kinnitavad, et langeva sisenõudluse ja kokku kuivavate eksporditurgudega majandus peab kohanema, siis valitakse selleks valuuta devalveerimise tee, isegi kui tegu on fikseeritud kursiga valuutaga nagu Eestis. Ja loomulikult toob see kaasa Põhjamaade pankade kahjumid, nende aktsiahindade langused, ja kahju ülejäänud Euroopale.

Siinkohal pole oluline mitte majandusteadusliku loogika valiidsus, vaid selle loogika kasutamise motiivid.

Oluline on muidugi arvestada ajakirjandusliku materjali eripära. Financial Times kui

päevaleht pakkus selgelt rohkem infot, mis sisaldas ka kiiremaid hinnanguid, mis omakorda tõi rohkem harjumuspäraseid ja kindlat diskursiivset mustrit järgivat kajastust. The Economist kui analüütilisem nädalaajakiri edastas vähem infot, kuid sellel on suurem sisuväärtus, sest seal esineb vähem korduvaid ja kinnistunud mõtteviise.

Oluline on ka ajakirjaniku suhe materjaliga, millest ta kirjutab. Ekecrantz (2004: 58) väidab, et kohalikul tasandil esineb vähem “suuri diskursuseid”, mis ennast üleriigilises meedias taastoodavad. Kohaliku tasandi ajakirjandus nagu maakonnalehed keskenduvad inimeste otsekontaktidele eestlastega, mistõttu on ka Eesti palju “normaalsem” ja “meiesarnasem”.

Ka käesolevas töös on näha, kuidas mõjutab ajakirjaniku suhe materjaliga tulemust. Financial Times’i korrespondendid käisid mitmel korral Riias ja Vilniuses (ent mitte Tallinnas!), et intervjueerida kohalikke juhte ja majandusinimesi. Kontakt kohalikuga demonstreeris end uudislugudes reportaažlike elementidega, ent igal juhul kinnitasid need elemendid reporteri põhiteese, mida ta tahtis edastada. Nii nägi reporter rõõmsat jõuluturgu Riias pettusena, mis maskeerib masendavat tegelikkust ja peale majanduse perspektiivide tumenesid kohe ka äikesepilved taevas.

Recession damps sweetness and light in Latvia (Financial Times, 22. detsember 2009): In the cobbled squares of old Riga, the festive season is in full swing with brightly lit market stalls laden with handicrafts and the aroma of mulled wine and gingerbread warming the air. But the cheery atmosphere masks a bleaker reality facing Latvians as they struggle through a winter of hardship amid the deepest recession in the European Union.

Europe prepares for a Baltic blast (Financial Times, 3. august 2009): At the risk of sounding both pathetic and fallacious, it was entirely appropriate that the sky

darkened and the thunder cracked as I approached the office of the Latvian prime minister in Riga last week.

On näha, et kontakt kohalikuga ei tähenda, et ajakirjanik leiab tõestusi oma arusaamade vastu, vaid pigem nende arusaamade kinnituseks.

Seega, ajakirjanduslikus praktikas teatud kontseptsioonide, probleemide või stereotüüpide nägemine ja neile kinnituse otsimine esineb ka sellistes väljaannete kajastustes, mida peetakse üldjuhul “kvaliteetseks” (vastandina tabloidmeediale, mis tugevalt stereotüüpidel põhinebki).

See nähtus, mida võivad mõjutada nii kultuurilised kui ka organisatsioonilised tegurid, pole oma olemuselt midagi uut või erakordset. Stereotüüpide kasutamist info kiiremaks

töötlemiseks kirjeldas näiteks juba Walter Lippmann oma teoses “Public Opinion” (2007 [1922]).

Sellel üldistusel on siinses materjalis ka erandid, nagu näiteks The Economisti Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondendi Edward Lucase puhul. Kuigi The Economisti artiklid on

anonüümsed, ei varja Lucas oma autorlust, viidates esimesele Leedu viisale, mille ta 1990.

aastal sai:

In the eye of a Baltic storm (The Economist, 14.11.2008): Undaunted by this gloomy prospect, your diarist promptly hitched himself to the Baltic cause, spending many of the years since then living in, travelling to, and writing about the Baltic states. In 1990, he received Lithuanian visa 0001 /.../

Lucasel on pikaajaline ja viljakas kontakt Baltimaadega ja eriti Eestiga ning see – tõeline

“kontakt kohalikuga” – toodab ka artikleid, mis on vaba etteaimatavatest mõtteviisidest ja domineerivatest käsitlustest. Lucas tunneb Eesti ühiskonda lähemalt ja tema tekst on seepärast ka rikkalikum, pakkudes rohkem arenguvõimalusi ja analüüsides uudiste tagamaid.

Meetodi kriitika ja refleksioon

Käesolev töö kasutas püstitatud uurimisprobleemi lahendamiseks nii kvantitatiivset meetodit kui ka kvalitatiivsete tehnikate elemente. Ühest küljest oli selle põhjuseks taotlus kaardistada materjali, teisalt jõuda materjalis olevate tähenduste suurte struktuurideni, milleks oli vaja rohkem sisuanalüüsiga seotud tehnikaid.

Mõnes mõttes on see ka käesoleva töö puudus: kombineerida kaks meetodit üheks

eesmärgiks. Näiteks oli uurimisprojekti läbi viies oli esialgu kavas kontentanalüüsi käigus määrata täpsem kvalitatiivne kategooria, nimelt Eesti positsioon tekstis. Selle eesmärk oli näidata, kuivõrd aktiivne või passiivne kõneisik Eesti meediakajastuses on. Tööd kokku võttes aga selgus, et kontentanalüüsiga määratud näitaja ei anna sisuliselt usaldusväärset infot – kui ühes artiklis võis Eesti probleemide kirjeldamisel määrata Eesti passiivseks kõneisikuks, siis teises sarnases sai Eesti määrata aktiivseks. Kokkuvõttes oli selle näitaja uurimine

kontentanalüüsiga madala valiidsusega, mistõttu käesolevas töös selle instrumendi tulemusi pole kajastatud.

Siinse kombineeritud meetod on kompromiss kahe lähenemise vahel. Meediatekstide vaid kvantitatiivne uurimine koos põhjalikuma formaliseeritud uurimisankeediga võimaldanuks luua üsnagi süstemaatilise ja arvandmetel põhineva ülevaate uurimismaterjalist. Näiteks saanuks kontentanalüüsi abil kaardistada tekstis kõneisikud, kellele antakse sõna, kui need eksisteerivad; ajalised ja ruumilised dimensioonid; kontekstuaalsed elemendid jne.

Kontentanalüüsil on klassikalised tugevused, see pakub hästi korratavat ja üsnagi universaalset lähenemist. Selle meetodi edasiarendamisel saaks välja töötada põhjaliku uurimisvahendi Eesti konstrueerimise uurimiseks meedias. See võiks olla ka üks soovitus selle teema edasiseks uurimiseks.

Teine lähenemine pakub samas võimalust edasiseks uurimiseks kvalitatiivsel moel.

Kvalitatiivsed tehnikad aitavad analüüsida teksti diskursiivset kihti, mis käesolevas töös oli väga oluline. Selle edasiarendusel tuleks loobuda kvantitatiivsest mõõtmest ja võtta

kasutusele täies mahus diskursuseanalüüsi meetod. Oluline on sellel puhul uurimismaterjali valik: tekstide juhuvalik ei tundu õigustatud. Sügavam kvalitatiivne uurimine võib anda väga viljakaid tulemusi, kui sellele eelneb põhjalik teoreetilise lähenemine uurimismaterjalile.

Teoreetiliste aluste sügavam läbitöötamine annaks vahendid diskursuseanalüüsiga saadavate uurimistulemuste kontseptualiseerimisel. Ilmselt tuleks sellise uurimisprojekt läbi viia senisest kitsamates piirides ja kindlas teemavaldkonnas (nt Eesti majandus rahvusvahelises meedias, julgeolekuvaldkond või Euroopa Liidu poliitika).