Pluskvamperfekti käsitlusviisidest

Michael Almeida (1995) käsitluse järgi on pluskvamperfekt perfekti minevik, kuid Bernard Comrie (1993: 78) on rõhutanud, et pluskvamperfekt erineb per-fektist oluliselt ja neid ajavorme ei saa sarnaselt käsitleda. Pluskvamperfekt on tihedalt seotud imperfektiga, sest abiverb on minevikus ja kogu ajavorm väljen-dab täielikult minevikus toimunud sündmust. Raphael Salkie (1989) on väitnud inglise keele näitel kahte liiki lausete põhjal, et pluskvamperfekt võib väljen-dada nii mineviku minevikku kui ka perfekti minevikku. Seda mõtet illust-reerivad laused on mugandatud R. Salkie esitatud ingliskeelsete lausete järgi.

1. a) Ta oli kaotanud oma kohvri eile kell 4.40.

b) Ta kaotas oma kohvri eile kell 4.40.

c) *Ta on kaotanud oma kohvri eile kell 4.40.

2. a) Pärast seda, kui ta oli koju tulnud, hakkas ta õppima.

b) Pärast seda, kui ta koju tuli, hakkas ta õppima.

c) *Pärast seda, kui ta on koju tulnud, hakkas ta õppima.

Lausetesse 1 ja 2 sobivad nii imperfekt kui ka pluskvamperfekt, kuid mitte perfekt. Perfekti ei saa kasutada minevikulises jutustavas lauses, milles on märgitud täpne aeg, ega üldse lauses, mille üks osalause on minevikus. Nendes lausetes täidab pluskvamperfekt imperfekti mineviku rolli. Pluskvamperfekt justkui peatab jutustuse ja kirjeldab tagasivaatavalt olukorda, mis oli enne sündmust, millest jutustatakse.

3. a) Kui ta oli töö lõpetanud, läks ta jalutama.

b) Kui ta on töö lõpetanud, läheb ta jalutama.

4. a) Ta oli käinud juba Pariisis ja Londonis.

b) Ta on käinud juba Pariisis ja Londonis.

5. a) Ta oli kaotanud kohvri ja pidi laenama sõbra pluusi.

b) Ta on kaotanud kohvri ja peab laenama sõbra pluusi.

6. a) Ta oli olnud haige eelmisest teisipäevast alates.

b) Ta on olnud haige eelmisest teisipäevast alates.

Lausepaaride 3–6 põhjal võib väita, et pluskvamperfekt on perfekti mineviku-vorm, sest olevikuliste pöördeliste vormide muutmisel minevikulisteks muutub perfekt pluskvamperfektiks. Kolmandat, neljandat ja viiendat lauset võib

kasutada ka imperfektis. Sel juhul rõhutatakse tegevuste järgnevust üksteisele.

Mineviku liitaegade puhul rõhutatakse tegevuste omavahelist sõltuvust ja nende toimumist eri aegadel. Kolmandas ja viiendas lauses rõhutatakse ühe tegevuse lõppemist (tulemuslikkust) enne teist tegevust. Neljandas lauses räägitakse kogemusest ilma kindla ajata ja kuuendas lauses räägitakse protsessist, mis perfekti ajavormina ei ole veel lõppenud.

Kui ajavormi uurida informatsioonikandjana, siis on oluline kontekst, mis võib väljenduda lauses, kuid tihti tuleb esile pikemas diskursusühikus, lõigus. Niisiis on oluline uurida, millistes funktsioonides ja millistes teksti-tüüpides igat ajavormi kasutatakse.

Eri diskursusetüüpide puhul on alust oodata ajavormide erinevat kasutust.

Kuigi mineviku ajavormide kasutuse võimalused ja piirangud tekstides ja suu-lises diskursuses on suhteliselt täpselt määratletud, võib keelekasutuses reegleid rikkuda ehk teisisõnu, imperfekti ja perfekti ajavorme võib kasutada gram-matilisest seisukohast vales kontekstis, kui see on pragmaatiliselt põhjendatud.

C. S. Smithi sõnul (2007: 424) saab ajatähendust tõlgendada info järgi, mis ilmneb lõigu tasandil süntaktilise ja diskursuse konteksti põhjal. Kontekst pakub infot, mis on oluline situatsiooni paigutamiseks ajas. Teksti aeg ei ole alati deiktiline, tihti käsitatakse seda lähtudes ühest diskursuse moodusest. Lõigu piires väljendub üks diskursuse moodustest (ingl discourse mode): narratiiv, kirjeldus, aruanne, taustainformatsioon ja argument. Taustainformatsiooni ja argumendi moodused on C. S. Smithi käsituses mittetemporaalsed ja jäävad tema ajatähenduse määratlemise eesmärgil tehtavast analüüsist kõrvale. Selle käsituse järgi (Smith 2007: 424)

– narratiiv väljendab järgnevust, st üksteisega ajaliselt seotud järgnevaid tegevusi ja seisundeid. Narratiivi osalausete või klauside pindmine struktuur ühtib kirjeldatud sündmuste kujutamise järjekorraga. Kui muudetakse osalausete järjekorda, muutub ka see, millises järjekorras kirjeldatud sündmuste toimumist tajutakse. Seega on lausete järjekord olulise tähtsusega jutustuse arusaadavuse kindlustamise seisukohalt. Esimene lause rajab ajalise tausta ja järgnevad laused väljendavad ajalist edasiliikumist või samaaegsust. Narratiivi aeg liigub edasi minevikus toimunud tegevust väljendavate lausete abil ja võib liikuda ka ajamääruste toel. (vt ka Labov 2001);

– kirjeldust kasutatakse olukorra portreteerimiseks. Aeg on stabiilne või peatunud, mittedünaamiline, sündmustik ei liigu edasi ja kõikidel lausetel lõigus on sama vaatlusaeg. Liikumine toimub teksti ruumis: tekst liigub edasi, kui lugeja liigub ühest stseenist teise. Sellises lõigus kasutatakse kestust märkivaid ajamäärusi, mis kehtivad kogu lõigu kohta;

– aruanne (ingl report) on deiktiline. Sündmused on esitatud nii, et nende järjekord on seotud kõnelemisaja liikumisega või sündmuste toimumise koha vahetusega. Esitamise järjekord, mis on tähtis narratiivi puhul, ei ole siin nii oluline.

Pluskvamperfektiga seoses märgib C. S. Smith (2007: 432), et liitlausete kõrval-laused võivad olla ajaliselt sõltuvad või mittesõltuvad pealausest. Kui mõlemad

osalaused on minevikus, sõltub kõrvallause ajaliselt pealausest: pealause on minevikus ja kõrvallausel on sama vaatlusaeg. Kõrvallause verb on peamiselt kommunikatsiooniverb, mis katab pealause sündmuse või väljendab eelnevat piiritletud tegevust. Pluskvamperfekt kõrvallauses väljendab, et kõrvallause tegevuse aeg erineb pealauses väljendatud ajast. Niisiis viitab C. S. Smith võimalusele, et kui narratiivis moodustatakse liitlauseid, siis on võimalik ka pluskvamperfekti kasutus.

Alex Lascarides ja Nicholas Asher (1993a, 1993b) on pluskvamperfekti rolli uurimisel tekstis loobunud vaatlusaja mõistest ja kasutavad selle asemel diskursusesiseste suhete reegleid, mis väljendavad muuhulgas ka tekstisiseseid ajalisi suhteid. Nende analüüs puudutab inglise keelt, kuid suurem osa esitatud näidetest kehtib ka eesti keele kohta. Analüüsi lähtekohaks on võetud Hans Kampi (1981) diskursuse esindatuse teooria (ingl Discourse Representation Theory), mille järgi oleneb suur osa teksti tõlgendamisvõimalustest kirjeldata-vate sündmuste vahelistest ajalistest suhetest. Nende suhete puhul võetakse arvesse lauseehitus, teksti sisu ja kompositsiooniline semantika, teadmine sündmuste toimumise põhjuslikkusest ja teadmine keelekasutusest. Tempo-raalseid suhteid ei saa esitada vaatlusaegade vahekorrana, kus need suhted on määratletud üksnes lause loogilise vormi abil.

A. Lascaridesi ja N. Asheri sõnul (1993a: 250) on H. Kampi diskursuse esindatuse teooria ja H. Reichenbachi mineviku ajavorme käsitlev analüüs problemaatilised kolmel põhjusel.

Esiteks, teksti ajaline süsteem on määratletud ainult süntaksist lähtuvalt ega anna vastust küsimusele, miks kahte lausete jada tõlgendatakse erinevalt (Lascarides, Asher 1993a: 250). Probleemi kirjeldavad järgnevad näitelaused, mis on mugandatud A. Lascaridesi ja N. Asheri (1993a) järgi eesti keele päraseks.

1. Juta oli kuni voodisse minekuni olnud väga hea tüdruk.

Ta oli aidanud ema.

Ta oli ära teinud kõik koduülesanded.

Ta oli harjutanud klaverit.

2. a) Mart saabus kohtumisele keskpäevaks.

b) Ta oli ärganud kell 6.15, c) valmistanud hommikusöögi ja d) lahkunud kodust enne seitset.

Esitatud (osa)lausete jadad erinevad selle poolest, et esimeses variandis ei viita miski peale lausete järjekorra sellele, millises järjekorras nimetatud tegevusi tehti. Teises jadas on kaasatud kaudne teadmine selle kohta, millises järjekorras kirjeldatud tegevusi tavaliselt sooritatakse. Teadmine, mis järje-korras midagi tehakse, loob progressiooni, kuid kui sellist teadmist ei ole, tekib interaktsiooni probleem, mille lahendusena näevad A. Lascarides ja N. Asher (1993a) ette lugeja taustateadmiste arvestamist.

Teine probleem seisneb selles, et H. Reichenbachi ja H. Kampi teoorias tegeleb lause semantika ainult ajaliste suhetega. Kui üks sündmus on tulenenud teisest, siis selleks on piisav kasutada tekstis imperfekti, aga see ei ole piisav pluskvamperfekti jaoks. (Lascarides, Asher 1993a) Illustreerivad näitelaused on mugandatud ingliskeelsete lausete põhjal.

1. Mart tuli tuppa. Ta kallas endale tassi kohvi.

2. Mart kallas endale tassi kohvi. Ta oli tuppa tulnud.

3. Mart kallas endale tassi kohvi. Ta oli tuppa tulnud ja end halvasti tundnud, kuid nüüd oli tal juba parem.

Kui võrrelda esimest ja teist näidet, siis ainult esimene on korrektne, kuid kui võrrelda teist ja kolmandat näidet, siis ilmneb, et teine on samuti korrektne, kui sellele lisada selgitus, nagu on tehtud kolmandas lauses. Siit järeldub, et pluskvamperfekti võib käsitada kui diskursuse markerit, mis osutab, et võima-like seoste hulk, mis muudab (osa)lause konteksti sobivaks, on piiratud. A.

Lascarides ja N. Asher (1993a) pakuvad relevantsuse probleemi lahendusena välja, et pluskvamperfekti ajakategooria semantika analüüsis peaks lisaks ajalistele suhetele arvesse võtma ka tekstis esitatud põhjuslikke ja retoorilisi seoseid. (Lascarides, Asher 1993a: 258)

Kolmas probleem ajakategooriaga on see, et ajavormide temporaalne eristamine ei seleta, miks pluskvamperfektis olev (osa)lause võib luua perspek-tiivi vahetuse kaudkõnes (autori ja tegelase teksti vaheldumise korral). Näiteks räägib teksti autor sündmusest, et tegelane helistab, ning räägib oma murest, s.o tegelase, mitte autori perspektiivist. Semantiline raamistik peab suutma esindada eri perspektiive, näiteks selliseid, mis avalduvad vahendatud kõnes. H.

Reichenbachi analüüsil põhinev ei suuda hõlmata perspektiivi vahetust, sest see ei võta arvesse, millist infot osalaused kannavad. (Lascarides, Asher 1993a:

251)

Nimetatud kolme probleemi lahendamiseks kasutavad autorid (Lascarides, Asher 1993a, 1993b) kahte vahendit: semantikal põhinevat segmenteeritud diskursuse esindatuse teooriat (ingl Segmented Discourse Representation Theory) ja diskursuse lisandumise loogikareeglitel põhinevat teooriat (ingl Discourse and Commonsense Entailment). Peamiselt uuritakse, milline roll on lugeja taustateadmistel pluskvamperfekti tõlgendamisel ja analüüsitakse tekste sellest vaatepunktist.