3. MINEVIKUAEGADE UURIMISEST
3.4. Eesti keele ajavormid
Eesti keele kindlas kõneviisis on kasutusel kolm mineviku ajavormi: liht-minevik ehk imperfekt, täisliht-minevik ehk perfekt, enneliht-minevik ehk pluskvam-perfekt. Preteeritumi ehk üldminevikuna käsitavad eri allikad tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi minevikku (EKG I 1995: 79, EKKR 2007: 279, 461), kuid ka lihtminevikku (Erelt 2013: 94, Metslang 1993: 203).
EKG I (1995: 75–79), EKG II (1993: 33) ja EKKR (2007: 277–279, 459–
460) järgi väljendavad kõik mineviku ajavormid möödunud aja tegevusi, mida lihtaeg imperfekt vaatleb tegevusajaga samaaegselt, liitaegadest perfekt teeb seda olevikulise ja pluskvamperfekt minevikulise vaatlusaja seisukohalt. Liht-minevik moodustatakse verbist i- või si-tunnuse või Liht-minevikutüve abil, eitavas kõneliigis mineviku kesksõna tunnuse -nud (isikulises tegumoes) või -tud, -dud (umbisikulises tegumoes) abil. Täisminevik moodustatakse olema-verbi olevikuvormi ja mineviku kesksõna isikulise või umbisikulise vormi abil, enneminevik olema-verbi minevikuvormi ja põhiverbi mineviku kesksõna isikulise või umbisikulise vormi abil.
Kadri Sõrmus (2008) on esitanud ülevaate eesti kooliõpilaste kirjandite põhjal koostatud korpuse märgendamisest. Kolmest vale ajavormi kasutamise näitelausest kahes on täismineviku asemel kasutatud lihtminevikku ja ühes olevikku (Sõrmus 2008: 112). Eesti verbi kasutuse uuringute põhjal on tähele-panu juhitud sellele, et keel lihtsustub ja mineviku liitaja asemel kasutatakse kohati lihtminevikku, kohati olevikku (vt nt Erelt 2006, Metslang 2006). Seda on peetud nii keeles toimuvate nihete (Metslang 1991: 166, 1993: 213) kui vene keele mõju (vt nt Saari 2004: 368, 593–594, Leemets 2000: 87–90) tagajärjeks.
Sirje Kupp-Sazonov (2012) toob näiteid vene keelest tõlgitud ilukirjandus-tekstidest, mille põhjal ta järeldab, et liitaja asemel lihtaja kasutamine tundub olevat rohkem tõlkija valik, kui süstemaatiline vene keele mõju.
Vormilt moodustavad analüütilised täisminevik ja enneminevik finiitse ja infiniitse verbivormi ühendi. Nende verbivormide ajatähenduse sisu vastab vormile ehk grammatiliste sõltuvussuhete ahel verbitarindi komponentide vahel peegeldab komponentidele vastavate seisundite või sündmuste vaheliste ajasuhete ahelat. (Metslang 1991: 163) Seega on need ajavormid ikoonilised. H.
Metslang on eelistanud täpsemat mõistet „isomorfism”, mis tähendab suhet kahe süsteemi A ja B vahel, mille korral igale süsteemi A elemendile vastab element süsteemis B ning igale süsteemi A elementide vahelisele suhtele vastab vastavate elementide suhe süstemis B, ja süsteemi B elementidele ning nende-vahelistele suhetele vastavad samamoodi elemendid ja nendevahelised suhted süsteemis A. (Metslang 1993: 206)
Isomorfism ajasuhetes väljendub järgmiselt: mineviku aja pöördeline verbi-vorm näitab, milline on tarindiga väljendatava tegevuse või seisundi aeg kõne-hetke suhtes ning annab ühtlasi vaatlusaja, mille suhtes paigutub käändelise verbivormiga väljendatav sündmus. Ennemineviku ajavormis väljendab pöördeline verbivorm absoluutset, kõnehetkega otseselt suhestuvat aega ja käändeline verbivorm relatiivset, teise sündmusega suhestuvat aega. Niisiis valitseb verbitarindeis isomorfism grammatiliste ja temporaalsete suhete vahel.
Ajaahel järgib sõltuvusahelat – iga verbivorm moodustab nii ühe kui teise ahela lüli: verb, mis domineerib grammatilises seoses, domineerib ka ajasuhtes.
(Metslang 1991: 163, 165; 1993: 211)
H. Metslangi järgi ilmneb isomorfismi puudumisel teatud verbivormides, näiteks preteeritumis, tarindi grammatiseerumine. Perfekti isomorfismist loobu-mine ja selle liitse ajavormiga lihtloobu-mineviku tähistaloobu-mine (eesti keeles tingivas ja
kaudses kõneviisis) on maailma keeltes tuntud tendents. Rööbiti sellega esineb keelte arenguprotsessis ka vormimuutust, kus perfekti perifrastiline vorm asendub põhiverbi morfoloogilise vormiga. Kahe sõna asemel on jällegi üks sõna, abiverb kaob või teiseneb põhiverbile liituvaks afiksiks. (Metslang 1991:
166) Selline protsess on toimunud näiteks vene keele mineviku ajavormi(de) kujunemisel, kus perfekt üldistus ka aoristi asemele, ning muutus siis liht-vormiks (Külmoja jt 2003: 84, Metslang 1993: 205).
Viidates Ö. Dahlile (1985) ja B. Comriele (1993), on Helle Metslang (1997:
102–105) eristanud eesti keele kindla kõneviisi täisminevikul neli funktsiooni.
Nendest funktsioonidest lähtuvalt on kirjeldatud täismineviku kasutusvaldkondi (Metslang jt 2003):
– tulemusperfekt – kirjeldatakse olukorda olevikus, mis on minevikus toimu-nud tegevuse resultaat (olen lõpetatoimu-nud gümnaasiumi);
– kogemusperfekt – räägitakse oleviku vaatepunktist minevikus toimunud või mittetoimunud tegevusest (olen käinud / ei ole käinud Pariisis). Kokkuvõte tehakse mingi ajavahemiku kohta, mille kestel sündmus on toimunud.
Ajavahemik võib olla näiteks inimese eluaeg või ka viimased paar tundi, sündmus võib olla toimunud üks või rohkem kordi, sündmuse täpset aega ei eeldata;
– kestva olukorra perfekt – tegevus algas minevikus ja jätkub olevikus kõnemomendil (olen Narvas elanud juba kolm aastat). Sageli kaasneb sõna juba;
– kuuma uudise perfekt – lähiminevikus toimunud sündmuse erakordsuse rõhutamiseks (Kanter on tulnud maailmameistriks). Täisminevik toimib siin uudise olulisust rõhutava stiilivõttena.
Umbisikulised laused võivad täisminevikus kanda samu täismineviku funkt-sioone kui isikulises tegumoes. Järgnevad näitelaused on pärit õppijakeele korpusest. Minu korter on küllalt uus ja kaasaegne, sest kõik aknad on vahe-tatud ja kõikides tubades on hea remont tehtud (tulemusperfekt); On palju räägitud ja räägitakse tänapäevani sugude võrdõiguslikkusest (kestva tegevuse perfekt); Seda vana raamatut on tõlgitud inglise keelde üle 40 korra (kogemusperfekt). Tulevikule viitab lause Töötingimusi saame arutada juba hiljem, kui äriplaan on kinnitatud ja kogu vajalik dokumentatsioon on kogutud.
„Eesti keele käsiraamatus” seletatakse täismineviku ja lihtmineviku vahe-korda (EKKR 2007: 460) järgmiselt: „Lihtminevik on lihtne, s.o üheplaaniline, nii vormilt kui ka sisult. Kõneleja kujutlus kandub täielikult minevikku – ta ei seosta seda kuidagi olevikuga. Täisminevik seevastu on nii vormilt kui ka sisult kaheplaaniline. Temas on ühendatud oleviku seisund ja mineviku tegevus.
Täisminevikku kasutatakse siis, kui eelnevast tegevusest tehakse kokkuvõte käesoleva hetke seisukohast.”
Käsiraamatus „Keelehärm” (Metslang jt 2003: 97–98) lisatakse eelnevale, et lihtminevik on jutustamise aeg, täisminevik minevikus toimunud sündmuste kirjeldamise või kõnealusest sündmusest kokkuvõtte tegemise aeg. Siin tuleb siiski arvesse võtta, et tekstides, kus refereeritakse otsest kõnet, võib jutustamise ajana kasutada ka täisminevikku (Erelt 2013: 91, Yli-Vakkuri 1994: 146–147).
Ennemineviku kasutussoovitus „Eesti keele käsiraamatus” on järgmine: „Kui pealauses on lihtminevik, kõrvallause aga väljendab pealause tegevusele eelne-vat tegevust, tuleks kõrvallauses kasutada enneminevikku, mitte lihtminevikku”
(EKKR2007: 460). Enneminevikku kasutatakse eesti keeles suhteliselt harva võrreldes täismineviku ja eriti lihtminevikuga (vt Metslang 1997). Ennemine-vikku kasutatakse ka kvotatiivi ehk kaudse kõneviisi üldmineviku funktsioonis (Erelt 2013: 98). Näiteks lauset vanasti oli siin mets olnud võib tõlgendada nii, et see teave on saadud kaudsel teel: vanasti olevat siin mets olnud.
Süntaktilisel tasandil kasutatakse enneminevikku lausetes, millele eelnev lause on olnud lihtminevikus ja mis teeb tagasivaate aega enne lihtminevikuga väljendatud sündmust. Sama kehtib liitlausete kohta, milles üks osalause on lihtminevikus ja teine väljendab sellele eelnevat sündmust. EKG II järgi märgib enneminevik sellisel juhul definiitset minevikku, sest lihtmineviku vaatlusajaga suhestub teine, varasem vaatlushetk, millel toimuvat väljendatakse enne-mineviku vormis; samas lisatakse ka, et enneminevik märgib indefiniitset minevikku minevikulise vaatlusaja seisukohalt (EKG II 1993: 33).
Käsiraamatus „Keelehärm” avatakse ennemineviku roll mitte lause tasandil, vaid pikemas tekstis: „Enneminevik justkui peatab jutustuse ja kirjeldab tagasivaatavalt olukorda, mis oli enne sündmust, millest jutustatakse” (Metslang jt 2003: 97–98).
Niisiis eristab liht- ja täisminevikku teineteisest vaatlusaeg tegevuse toimu-mise ja kõnelemishetke suhtes. Perfekti võib moodustada erineval viisil ning seda käsitatakse ajavormina, mis väljendab tegevust, mis toimus määratlemata ajal minevikus; tegevust, mis ulatub minevikku, kuid võib jätkuda ka tulevikus;
tegevust, mis algas minevikus ja jätkub olevikus ning tegevust, mis on oluline oleviku seisukohalt. See ajavorm kannab endas ka aspekti tähendust, kuna võib väljendada lõpetatust ja vastanduda jätkuvale tegevusele. Täisminevik seab piirangud määrustele, millega koos seda kasutada saab, ja tekstiliikidele, milles see esineda võib, ehk tüüpiline täisminevik ei esine koos täpset sündmuse hetke väljendavate ajamäärustega ega jutustavas tekstis, kus sündmustik peab edasi liikuma. Siiski võib täisminevikku kasutada ka pragmaatilistel eesmärkidel jutustavas tekstis: see võib liigendada ja ilmestada sündmustiku käiku.
Enneminevikku võib käsitleda nii täis- kui ka lihtmineviku minevikuna ja vastavalt sellele võib enneminevikul olla kas liht- või täimineviku omadusi.
Tekstis võib enneminevik esitada tagasivaate minevikus toimunud tegevusele eelnenust, kuid sellel ajavormil võib olla ka muid funktsioone: ennemineviku abil saab tõlgendada tekstis kirjeldatavate sündmuste vahelisi ajalisi suhteid, mille puhul on olulised lauseehitus, teksti sisu ja ülesehitus ning lugeja taustateadmised. Eesti keele minevikuaegade käsitlusel on arvesse võetud muude keelte põhjal saadud uurimistulemusi ning leitud, et üldjoontes kehtivad samad imperfekti ja perfekti eristavad ning pluskvamperfekti kirjeldavad põhimõtted ka eesti keele puhul.