Noomenivormid
§137 Muutetunnusega adverbid moodustavad arvuka adverbirühma.
Need on enamasti noomenitüvelised ja sageli identsed noomeni käändevormidega ning piir adverbi ja noomeni vahel pole igakord selge. Käändevormilised adverbid on näiteks järgmised:
lõpuks, kõigepealt, täkkesse, raagus, kaugel, korraga, asjata, risti, vargile, siiamaani
Osati on ühe ja sama tähendusega substantiivivormi ja adverbi piir vormiliselt markantne (ööl ja öösel, päeval II ja päeval III välde), kohati aga pigem funktsionaalne: käändevormil on määrsõnaga ühesugused süntaktilised omadused (vrd suvel, talvel, öösel, lau
päeviti).
Ka adpositsioonide ja teiste muutumatute sõnaliikide hulgas on algupäralt käändevormilisi sõnu: juurde, jaoks, ees, pärast, peal, puhul, kahjuks. Siin alapeatükis vaadeldakse kõiki muutumatuid sõnu koos. Osa muutumatuid tüvesid ei saa enam ühegi leksee
miga seostada, ehkki nad sisaldavad ilmseid käändetunnuste jää
nukeid ja osal on säilinud vaegne käändeparadigma:
kuni, kuna, üles, sest, miks, kauaks, kokku : koos : koost, kaasa : kaa
sas, kössi : kössis, nässu : nässus, kuhu : kus : kust, kallale, mujale : m ujal: mujalt, taamale : taam al: taamalt
Kohakäändevormiliste adverbide puhul on vaegne käändeparadi
gma üsna tavaline. Sellises vaegparadigmas on tavaliselt kaks või kolm vormi, nt ette : ees : eest, juurde : juures : juurest, peale : p e a l:
pealt, taha : taga : tagant. Seisundiadverbidel on tavaliselt kahe- liikmeline vaegparadigma, nt purju : purjus, raagu : raagus, esile : esil, jaole :jaol. Lisaks sellele on osal adverbidest olemas komparat- siooniparadigma, milles on kaks vormi: positiiv ja komparatiiv, nt vara : varem, ruttu : rutem, harva : harvem; vähem selgesti seostu
vad eel: eemal. Komparatsioonimorfeem ja käändetunnus võivad
194 Adverbituletus moodustada sulandmorfeemi: eemale : eemal : eemalt, taamale : taam al: taamalt.
Noomenitüvelistes käändevormilistes adverbides sisaldub sageli mitmuse tunnus, nt tulvil, käsile, esz/e, pisarsilmil, ja/u/, var- gile, päris, küüsis, muist, nende tüvekuju võib ka muul viisil täna
päevasest muutetüvest erineda: teoksil, pahuksisse, lukkus, koos (vrd kogu), väga (vrd vägz: väe ja väega, mis on kasutusel stilistilise sünonüümi või murdesõnana).
Uusi käändevormilisi adverbe ja adpositsioone sünnib kahel viisil. Käändevorm võib leksikaliseeruda (arvel, arust, sõnul). Vii
mastel aastakümnetel on eriti ajakirjanduskeeles tugevasti juurdu
nud adessiivivormiliste refereerivate adpositsioonide kasutamine:
sõnul, väitel, hinnangul, teatel, ütlusel, kinnitusel, ettepanekul, arvamusel.
a k: Tema sõnul valvas nende firmat Valvekoondis. Plaani lühenda
mise põhjuseks on RK ütlusel muutunud keskkond. BHC on oma netilehekülje väitel Põhjamaade juhtiv erameditsiinifirma. Sisemi
nistri kinnitusel on tal kindlaid andmeid, et B. on elus. Ligi kolman
diku mitte-eestlaste arvamusel peab just naine olema laste peamine kasvataja. Tema hinnangul ei aita mitte laenud, vaid ärikeskkonna parandamine.
Teine käändevormiliste adverbide lisandumisviis on analoogia- moodustus, kus olemasolevas sõnamallis kasutatakse uut sõnatüve.
Näiteks sünnib illatiivi- ja inessiivikujulise sõnamalli analoogial deskriptiivtüvelisi seisundiadverbe, mida iseloomustab muutu
matult tugev tüvi: nagu sõnadel turri : turris, kössi : kössis, lössi:
lössis, kissi: kissis, vussi: vussis, nii ka p ä n n i: pännis, klatti: klattis, törssi: törssis. Adverbi üks olulisi kriteeriume on, et sellega ei saa seostada kongrueeruvat täiendit ja seda võib laiendada nt inten- siivsussõnaga (täiesti asjata, tugevasti krussis, väga kahju), aga piir noomenivormi ja adverbi vahel ei ole kuigi range.
Käändevormiliste adverbide hulgas on üks täiesti produktiivne sõnamall: kõigi deskriptiivtüveliste in- tuletiste adessiivi vormid on
paralleelselt käändefunktsiooniga kasutatavad adverbidena: müri
nal, kolinal, vudinal, sahinal.
a k: Maaostuga varises see sinisilmne usk kolinal kokku. Mürinal sõi
tis majast mööda traktor, ajades sahaga teed puhtaks. Pisarad tilkusid sisinal kuumale metallile, ik: Uute talvede pimedus laskub kohinal alla.
Sõltuvalt käändefunktsioonist võivad laieneda muudki tähen
dusrühmaga piiratud mallid (nt seenel ja marjul analoogina hun- dimarjal, assaimarjul, kukeseenel, riisikal vm).
Järgnevas tabelis on esitatud muutumatuteks sõnadeks leksi
kaliseerunud noomenite käändevorme. Piir adverbi ja noomeni vahel on kontiinumilaadne.
Käändevormilisi adverbe
KÄÄNE NÄITEID
NOMINATIIV kesk, tänu, ümber, silmapilk, ükskord, üksjagu, veidike, ilmatu
GENITIIV võidu, jala, kõige, ilma, võrra, korra, tagaselja, üleliia PARTITIIV liiga, keset, poolt, põrmugi, pisut, omapead, otsemaid,
allamäge
ILLATIIV risti, kortsu, juurde, kokku, rakkesse, ülesse, sisse, kägarasse
INESSIIV raagus, lookas, kortsus, koos, sees, ees, umbes, ilmaski, käes
ELATIIV juurest, küljest, eest, väljast, pärast, vastast, tõepoolest, järjest
ALLATIIV vallale, kannule, võõrsile, käsile, esile, jälile, rahule, vargile
ADESSIIV tulvil, käsil, teoksil, viisil, abil, tuubil, kolinal, jaol, asemel, vältel
ABLATIIV kallalt, joonelt, hoobilt, silmalt, osalt, päralt, pealt, kõrvalt
TRANSLATIIV lõpuks, viimaks, korraks, teoks, kauaks, lisaks, miks, õnneks
196 Adverbituletus
term inatiiv kuni, seni, siiamaani, koguni, tänini, pärani, kõrvuni, pilgeni
essiiv täna, toona, kuna, hulgana, noorena, lapsena
komitatiiv rutuga, kiiruga, meelega, hoolega, korraga, seega, kuhjaga
a bessiiv asjata, pikemata, tasuta, otsata, ilmsüüta
Käändetunnusega adverbide kõrval on hulk enamasti kahesilbi
lisi vokaallõpulise lihttüvega adverbe, mis on algupäralt ajaloolise instruktiivikäände vormid, ehkki kattuvad mitmusetüvega: üksi, kaksi, hulgi, jõude, kiuste, kõrvu, piki, vaevu, õige, avasilmi, palja
päi, üksipulgi, mesikeeli.
Verbivormid
§138 Muutumatuteks sõnadeks on leksikaliseerunud ka mõningaid verbi infiniitseid käändevorme.
m a-in fin itiiv ia b e ssiiv: kahtlemata, tingimata, kogemata, ütlemata, teadmata, lõpmata, viibimata, vaatamata, hoolimata, rääki
mata, tahes-tahtmata
d a-in fin it iiv: arvata, mõistagi, teadagi, parata, võib-olla, pealtnäha, omateada
D£S-g erun d iiv: arvates, alates, võrreldes, mistahes, kuitahes, iga
tahes, möödaminnes
a k: Nendest tõdedest hoolimata on aga tõepoolest olemas üks hul
gake teistsuguseid juhtumeid. Siin on tal kahtlemata õigus. Keel ei lase end kuidas tahes käsutada. Isamaa kandidaat on teadagi Tunne Kelam. Suurimad probleemid on tema arvates elumajadega. Kuidas saab üldse rääkida elatusraha kiiremast kasvust võrreldes tarbija
hinnaindeksiga? ik: Üldse tundusid kõik asjad lauast ja voodist alates ja maalitud metsaga lõpetades olevat tummas sihitus liikumises.
Verbi finiitsed vormid on adverbideks leksikaliseerunud vaid erandjuhtudel. Pragmaatiliste partiklitena on (eriti argisuhtluses)
kasutusel nii verbivorme kui ka ühendeid, nt paraku, tähendab, tead, palun, olgu, ku(u)le, oot(a), vaat(a), ütleme, onju (ka kujul on ju), näed, näedsa ja näetsa (ka kujul näed sa), näe, mõtle, eksole (eks
ole), kaspole (kas pole).
r: Viga koolmeisterlikus mõttes on ütleme midagi sellist, kui kahe lause vahele on unustatud punkt panna, im: Kuule ma lähen sõidan ära linna. Kule parem ära tule onju, sa niigi ajad mingit mõttetut jura.
Vaat mis välja kukkus. Tähendab kui tahta relativismist välja pääseda, siis jah.
Muutevormilised adverbiliited
§139 Osas adverbitüüpides eelneb muutetunnusele liiteline osa, aga seda tuletustüve ja liite abil moodustunud tüveosa ei ole leksee
mina olemas. Adverbi moodustab sulandliide, mille lõpuosaks on väliskohakäände tunnused -/ ja -le. Sellistel tuletistel on kahevor- miline vaegparadigma. Liitelisest osast ja käändetunnusest koos
nevad sulandliited on -vel ja -vele, -vii ja -vile, -kii ja -kile (liikvel ja liikvele, ärevil ja ärevile, istukil ja istukile).
vel(e)-liitelisi adverbe moodustatakse verbidest. Alussõnadeks on kahesilbilise tüvega verbid, mis liite ees on lühenenud ühesilbi
liseks tugeva astme konsonanttüveks: liiku-ma > liik-vel{e). Sõna- raamatulekseeme on umbes kolmkümmend:
lendvel(e), muigvel(e), hõõgvel(e), kohkvel(e), õhkvel(e), suikvel(e), läikvel(e), ärkvel(e), ripvel(e), lõõskvel(e), maksvel(e)
Tuletustüüp on avatud ja võimaldab moodustada tekstituletisi astmevahelduslikest verbidest:
ak: Varem viljakas kirvereegel jäeti kehtvele. ik: Hirmunud silmad vaatvel, kas kuskilt uus häda ei lähene.
Liide võib liituda ka deskriptiivtüvele, mis verbilekseemina ei esine: kahkvel(e), kihkvel(e), poikvel(e), kalkvel(e), tolkvel(e).
198 Adverbituletus
§140 vil(e)-liiteliste adverbide tuletustüveks on kahesilbiline esmavälte
line vokaaltüvi, mis paari erandiga on e-lõpuline. Sõnaraamatulek
seeme on alla kolmekümne, tuletustüüp on ebaproduktiivne. Vaid üksikud tuletised on seostatavad alusverbiga: hajuma > hajuvil(e), rebima > rebevil(e), sirama > sirevil(e), puhuma > puhevil(e). Ena
mikus tuletistes on liite ees e-lõpuline kinnistüvi, tuletis korrelee
rub sageli v-lõpulise adjektiiviga: ärevil(e) (vrd ärev), põnevil(e) (vrd põnev), pinevil(e) (vrd pinev), lodevil(e) (vrd lodev), kohevil(e) (vrd kohev), elevil(e) (vrd elev). Korrelaattüvelised on ka hajevil(e) (vrd haja-meelne), õhevil(e) (vrd õhe-ta-mä), harevil(e) (vrd haru).
Deskriptiivtüvelised on kahavil(e), ehevil(e), kihevil(e), kõhevil(e), virevil(e).
§141 A:/7(e)-liitelisi adverbe on sõnaraamatulekseemidena ligi 150, aga valdav osa neist on deskriptiivtüvelised, mida ei saa seostada mingi alussõnaga ega korrelaatsõnaga: röötsakil(e), upakil(e), längakil(e), kössakil(e), lotakil(e), lidukil(e), lösakil(e), sorakil(e), uurakil(e), räsakil(e). Morfoloogiliselt liigenduvaid tuletisi on umbes kolm
kümmend. Tuletustüüp on ebaproduktiivne. Enamasti on alus
sõnaks substantiiv: ninakil{e), seljakil(e), käpakil(e), servakil(e), praokil(e), pilukil(e), naerukil(e), naljakil(e), hirmukil(e). Verbi- tüvelised on nt roomakil{e), ripakil(e), istukil(e), kükakil(e), adverbitüvelised püstakil(e), kallakil(e), irvakil{e), vildakil(e).
Tuletustüveks on kahesilbiline (nõrga astme) vokaaltüvi, v.a ühe
silbilise tuletustüvegaprao-kil(e). Tuletustüve lõppvokaal on sageli asendunud a-ga: käsipõsa-kil(e), rippuma > ripa-kil(e), kükkima >
küka-kil(e), püsti > püsta-kil{e), kaldu < kalla-kil(e). Substantiivi- tüvelises tuletises varvu-kil(e) on liite ees mitmuse tüvi.
Märkus. Mõnes tuletises esineb muutetunnuse ja adverbiliite kombinat
sioone ka vastupidises järjekorras, nii et muutetunnus eelneb adverbi- liitele. Selliseid tuletisi on käsitletud vastava adverbiliite tuletustüübis (vt § 126).