VERBIDE TULETUSTÜÜBID
KIRJANDUST VERBITULETUSE KOHTA
Kasik, Reet, Derivatiivsetest laenudest, u-liitelised verbid eesti ja soome keeles. - Keel ja Kirjandus 1991, 8: 466-476.
Kasik, Reet, Verbiderivatsiooni rekursiivsusest eesti keeles. - Ago Kün
nap (ed.), Minor Uralic languages: grammar and lexis. Tartu - Groningen, 1995: 88-93.
Kasik, Reet, Typology of Estonian and Finnish word-formation. The Verb. - Mati Erelt (ed.), Estonian: Typological Studies II. Tartu:
University of Tartu, 1997: 42-72.
Kasik, Reet, Morphology of Loan-Verbs in the Estonian Language. - Helle Metslang 8c Mart Rannut (eds.), Languages in Development.
München: Lincom Europa, 2003: 115-121.
Kasik, Reet, Eesti keele sõnatuletus. Kolmas, parandatud trükk. Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
Kasik, Reet, Nulltuletus ja konversioon eesti keeles. - Keel ja Kirjandus 2012,1: 793-806.
Kont, Ilse, Eesti rd-liitelistest substantiividest ja nende vahekorrast rda- liiteliste verbidega. - ESA IV (1958). Tallinn, 1959: 91-100.
Laakso, Johanna, Translatiivinen verbinjohdin NE itämerensuomalai- sissa kielissä. Helsinki: Suomalais-ugrilainen Seura, 1990.
Põlma, Valve, Onomatopoeetilised verbid eesti kirjakeeles. Dissertat
sioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Käsi
kiri Eesti Keele Instituudis. Tallinn, 1967
Rätsep, Huno, z-sufiksilistest verbidest eesti keeles. - ESA II (1956). Tal
linn, 1956: 74-91.
Tomingas, Silva, Verbiliidete positsiooniklassid ja liitekombinatsioonid tuletatud verbides. - Ars Grammatica 1986. Tallinn: Valgus, 1987:
64-79.
Viitso, Tiit-Rein, Structure of the Estonian language. Phonology, mor
phology and word formation. - Mati Erelt (ed.), Estonian Lan
guage. (Linguistica Uralica Supplementary Series. Volume 1.) Tallinn: Estonian Academy Publishers, 2003: 9-129.
NOOMENITULETUS
NOOMENILIIDETEST
§ 58 Noomeniliidetega moodustatakse substantiive ja adjektiive.
Noomenituletuses ei ole alati kerge eristada iseseisvaid liiteid, sulandliiteid ja liitevariante. Suurimad noomenituletiste rühmad on ne-lõpulise tüvega (-ne, -lane, -line, -mine, -kene), ifc-lõpulise tüvega (-ik, -stik, -nik, -ndik, -lik, -mik)ja ws-lõpulise tüvega ( -ms, -/ms, -mus, -ndus); viimastega haakuvad muu vokaaliga s-lõpuli- sed liited (-is, -es, -as).ne-lõpulisi sõnaraamatulekseeme on umbes 20 000, mis moodustavad rohkem kui kümnendiku kõigist „Eesti keele seletava sõnaraamatu" sõnadest, Ms-lõpulisi noomeneid on umbes 15 000, /Ä>lõpulisi ligi 7000. Tänapäeval on võimalikud liit- liited ühesugusest lõpuosast hoolimata semantikalt ja sõnamallilt nii erinevad, et neid on sünkrooniliselt otstarbekas käsitada eri lii
detena, mitte ne-,ms- või zTc-liite variantidena. Nii võivad ühesuguse tüvekujuga tuletised kuuluda eri tuletustüüpidesse (vrd kava-nda- ma > kavand-us ja vara > vara-ndus, kaht-le-ma > kahtl-us ja taht-ma > taht-lus, üle-m > ülem-usja tule-ma > tule-mus).
Enamik noomeniliiteid tuletab kas ainult substantiive või ainult adjektiive, väiksem osa nii substantiive kui ka adjektiive.
Ainus noomeniliide, millel on üks ja seesama tähendusfunktsioon ja sõnamall nii substantiivi- kui ka adjektiivituletuses, on -ke(ne) (lilleke, hellake),mistõttu kõik ke(ne)-liitelised noomenid kuuluvad samasse tuletustüüpi. Ülejäänud kahes sõnaliigis toimivad liited on tänapäeva keeles homonüümsed. Ühesuguse liitega moodustatud substantiivid ja adjektiivid erinevad enamasti mitte ainult tuletus- mallilt, vaid ka semantikalt nii selgesti, et on käsitatavad eri tule- tustüüpidena, mitte sama tuletustüübi mallidena, nt mme-liitelised substantiivid (kirjutamine) ja mme-liitelised adjektiivid (äärmine), lane-liitelised substantiivid (eestlane) ja /ane-liitelised adjektiivid
{õiglane), /me-liitelised substantiivid (külaline) ja /me-liitelised adjektiivid (ruuduline), fcas-liitelised substantiivid (pärnakas) ja /cas-liitelised adjektiivid (andekas), fu-liitelised substantiivid (oodatu)ja fu-liitelised adjektiivid (õnnetu).
ke(ne)-liitelised noomenid
ke(ne)-liitel on erandlikult nominatiivitüves alati kaks teisendit, -kevõi -kene. See liide ei muuda alussõna sõnaliiki, vaid modi
fitseerib selle tähendust. Substantiive tuletatakse temaga see
pärast substantiividest ja adjektiive adjektiividest. Tuletustüveks on alussõna genitiiv. Sõnaraamatulekseeme on umbes seitsesada ja tuletustüüp on produktiivne: vormiliselt võib ke(ne)-tuletise moodustada igast adjektiivist või konkreetse tähendusega subs
tantiivist. Enamik sõnaraamatulekseeme on siiski kahesilbilise tuletustüvega lihttüvedest:
su b s t a n t iiv it u l e t is e d: lauake, majake, pingike, aknake, tükike, raasuke, klaasike, onnike, lambike, toake, tassike, killuke, kausike, emake, pojake, linnuke, tibuke, onuke, kullake a d je k t iiv it u l e t is e d: hellake, arm sake, heldeke, väikseke, kallike,
ahtake, kergeke, õrnake, nõrgake, kõhnake, nõdrake, lollike, narrike, hulluke
Paljudes tuletistes on alussõna tüvevokaali asemel -u: naisu-ke, poju-ke, lapsu-ke, laevu-ke; õrnu-ke, nõrgu-ke, rumalu-ke, kitsu-ke, nooru-ke, piku-ke. -u on deminutiiviliide, mis iseseisva tuletuse- lemendina esineb vaid üksikutes sõnades (poju, poisu, kutsu), aga võib moodustada seotud tüvekuju -keneees. kene-liide on tuletus
süsteemis erandlik oma rekursiivsuse tõttu: ta võib liituda mitte üksnes teisele deminutiiviliitele -u, vaid moodustada ka kordus- liite: linnukesekene. Erandliku tuletustüvega on substantiivid mehi-ke (< mees : mehe), venni-ke (< vend: venna).
Tuletustüüp on avatud ja tekstituletiste hulgas leidub mitmesu
guse tüvekujuga ja tähendusega alussõnadest moodustatud tuletisi:
96 Noomenituletus
a k: Kriitikutele mittemeeldinud filmike võib rahul olla. See on küll eelnevaga võrreldes naljamäng ja lihtsalt hämarate telgitagustega diili- kene, aga siiski sõnumina huvitav. Igal valdkonnal on oma absoluutsed tõekesed.Otsus jätab olukorrasse lahenemata akorde, mõnesuguseid pingekesi. Ainult et sel õpetusekesel on asja juures kaunis kasin täht
sus. Tema viimane ametikoht oli üks ametikohakeneRiias. USA välis
kaubandus sel aastal viletsake. im: Ise tehtud, ilusake.Ka minu väike poeg on päeval rõõmsake,öösel kipub nutma.
Argikeeles näib produktiivne ka topeltliide -u-ke(ne)\
im: Sa õelukekuuled „raha“ ja muud teksti ei näe. Ei ole sa lolluke
,
puhta tohman oled. Kui nii palju õppida antakse, peaks kolmanda klassi lõpuks üsna targukeolema. Ei silmukeseleta, ei enam hambuke hakka, ei enam jalukejõua.
Nominatiivis kasutatakse harilikult liite lühemat kuju -ke. Muu
tevormides esinevad teisendkujud -kese, -kes, -kesi (tädi-ke, tädi-kese-le, tädi-kes-te, tädi-kesi). Edasituletisi fcene-liitelistest noomenitest reeglipäraselt ei moodustata, v.a üksikud /f-liitelised adverbid: õhukese-lt, peenikese-lt(vt § 125).
SUBSTANTIIVITULETUS
SUBSTANTIIVILIIDETEST
§ 60 Substantiiviliidetega moodustakse lekseeme noomenitest ja verbi
dest. Noomenitest võivad alussõnaks olla substantiivid ja adjek
tiivid, harvem numeraalid ja pronoomenid. Alussõna võib olla ka muutumatu. Substantiivituletuses on ka pelgalt sõnamallidel põhi
nevat analoogiamoodustust ja teatud tuletustüüpidesse (nt lane-ja kas-sõm de hulka) kuulub mingi hulk läbipaistmatuid, unikaal- tüvelisi moodustisi. Kindlat alussõna ei ole deskriptiivse tüvega tuletistel, mis on moodustatud m-liitega (kolin, mürin, vulin), sk-liitega (volask, lorask) ja rd-liitega (kööbard, kohmard), in-lii
teliste substantiivide tuletustüüp on produktiivne, selle rühma
tuletised korreleeruvad ise-liiteliste verbidega (vrd kolin ja koli
sema, mürin ja mürisema). Teatud struktuuritüüpidesse (nt ik- ja ng-lõpuliste substantiivide hulka) kuulub peale tuletiste ka hulga
liselt laensõnu, mida tüveks ja liiteks jagada ei saa.
Substantiive tuletavaid liiteid ja liitevariante on umbes 40.
Nende kasutussagedus ja produktiivsus varieeruvad. Substantiivi- liidetel on verbiliidetest vähem variante ja tuletustüüpidel seetõttu vähem alltüüpe kui verbituletuses. Vaid ik- ja ws-liitel on konso
nandiga algavaid variante (-dik, -mik; -dus) ja ur-liitel alussõna tüvevokaalile liituv variant -r, mille kõigi tuletisi võib pidada oma
ette alltüüpideks. Substantiiviliited võivad kombineeruda teiste sõnaliikide liidetega, nad liituvad nii lihttüvelistele kui ka tuletatud verbidele ja adjektiividele. Nii liht- kui ka tuletatud substantiivi
dele liituvad regulaarselt üksnes kond- ja nna-liide (vrd mees-kond ja õpi-las-kond, sõbra-nna ja laul-ja-nna), muude liitliidete kohta on vaid üksiknäiteid.
Substantiiviliidetel on verbiliidetest oluliselt rohkem allomorfe ehk muutevormides esinevaid häälikulisi teisendeid. Keeleajaloo
lise lõpukao tõttu on osa noomeniliiteid nominatiivis konsonant
lõpulised ja sellistel liidetel on muutevormides alati vokaallõpulisi teisendeid. Lõpukao tõttu ei eristu vokaalliited -u ja -i teatud sõna
tüüpide nominatiivis, küll aga on eristatavad muutevormides (vt
§ 83, 86). Osasse tuletustüüpidesse kuuluvad noomenid on astme
vahelduslikud või kahetüvelised, mis toob omakorda kaasa liite häälikulisi teisendkujusid.
Tuletatud substantiivide vokaaltüvi võib olla kahe- või enama
silbiline ja liite vokaallõpuline variant koosneb harilikult vähemalt kahest foneemist. Ühefoneemilised vokaalliited on deverbaale moodustavad -e, -i ja -u. Substantiiviliidete hulgas on verbiliidetest rohkem kahesilbilisi liiteid (-mine, -lane, -Une).
Märkus. Selles peatükis eraldi käsitletavate tuletustüüpide kõrval on mõningaid marginaalseid tuletustüüpe, kuhu kuulub vaid mõni lekseem:
-s (veos, teos, seos, pinnas, lihas), -mu (elamu, varamu, valamu, eramu,
98 Noomenituletus pühamu), -al (parkal, treial, trükkal), -sk (lorask, logusk, krõbusk, harjusk), -rd (ebard, sõjard, lakard, õgard, jõhkard, juhmard, käpard), -u (poju, poisu, nuku). Tegemist on terminite moodustusega oskuskeeles (-s, -mu,) või deskriptiivtüvedel põhinevate afektiivsete isikunimetuste analoogial moodustatud üksiktuletistega (-sk, -rd), muganenud ja liigenduvaks muutunud laenudega (-al) jne.