Muuseumide roll ja kommunikatsioon: ülevaade valimist

Nagu teooria osas sai välja toodud, peab muuseum oma auditooriumi mõistmiseks sellega kontaktis olema, kuid mitte üksnes passiivse sõnumite saatjana, vaid astuma siht- ja sidusrühmadega dialoogi. Käesoleva töö tulemuste osa esimeses peatükis annan ülevaate nendest muuseumide projektidest, mis valimisse valitud said, kirjeldades lühidalt, mis projektide sisuks on ning kuidas nende läbi kahepoolset suhtlust arendada prooviti.

3.1.1. Telliskivi pop-up muuseumi ja Mustamäe projekt

Telliskivi pop-up muuseumi ja Mustamäe projekt on Tallinna linnamuuseumi projektid, mis said alguse kogumispoliitika üle vaatamisest. Eesmärgiks võeti kaasaja kogumine, sest muuseumi kogudes ei olnud Tallinna elanike enda lugusid, fotosid ja esemeid (Nigulas, Rosenthal ja Pajula 2015). Kogumiseesmärgist kasvas välja soov anda osalejatele ka koheselt

46 midagi tagasi ning selle põhjal viidi läbi erinevaid tegevusi: Mustamäe päevadel osalemine, Telliskivi pop-up muuseum, sh kohalike elanike esemete ja mälestuste kogumine, intervjuud, näitusel toimuvad programmid, perepäev, vestlusõhtud, „Laena meile telliskivi“ ja „Märgi kaardile oma koht“ aktsioonid (Nigulas jt, 2015).

Peale projekti tegevuste läbiviimist korraldati muuseumis ka aktiivsemalt osalenutele tänuõhtu, kus räägiti nii tehtust kui ka võimalikest eesseisvatest ettevõtmistest, luues tuleviku tarbeks juba eelhäälestuse. Kogu projekti vältel oli eesmärgiks näidata oma avatust uutele ja täiendavatele ideedele ning nii näiteks liitus projektiga enda initsiatiivil Pelgulinna gümnaasium, millest sündis kooliõpilaste kunstinäitus (Nigulas jt, 2015).

Tallinna linnamuuseumile andis see projekt, nagu ka eesmärgiks võeti, hulga materjale kogude jaoks, peamiselt intervjuude ja pildimaterjali näol, sellel oli tutvustav ja turunduslik aspekt ning projekt tutvustas muuseumit inimestele, kes varem seda märganud polnud. Muuseumi meeskonnale andis see projekt aga vajaliku esimese kogemuse ning võimaldadas kasutada uusi meetodeid, uut praktikat, katsetada ning selleläbi võimendas ka meeskonnatööd (Nigulast jt, 2015).

3.1.2. Teatri Kodu ja lastestuudio

Teatri Kodu on Tartu Mänguasjamuuseumi juurde loodud lastele mõeldud teater. Teatri Kodu eesmärgiks on pakkuda väikelastele ja noortele turvalist ja väga sihtrühma põhist teatrielamust (Haga 2015). Mänguasjamuuseumi eesmärgiks Teatri Kodu loomisel oli kõnetada sihtrühmana Tartu peresid. Teatri Kodu juures on ka teatrinukkude muuseum ja lastestuudio, mis pakuvad erinevaid, muuseumile omaselt harivaid, tegevusvõimalusi: õpitoad, sünnipäevapeod, lasteteatri stuudio, väikelaste laulu- ja tantsuring, pannkoogi- ja muinasjutuhommikud (Haga 2015). Teatri Kodu eripäraks on see, et kogu selle tööd veab põhimõtteliselt üks inimene, kes on kõikide külastajatega ka pidevalt väga lähedases kontaktis, saades vahetut tagasisidet ning selle põhjal ka järeldusi tehes. Lisaks sellele, et Teatri Kodu eesmärgiks on täita tühimikku sihtrühmapõhisel teatrimaastikul, on selle eesmärgiks tuua ka mänguasjamuuseumisse inimesi, kes muidu sinna ei satuks, küll aga käivad teatris, ning teisest küljest pakkuda erinevatele teatritruppidele ja –kollektiividele kohta, kus etendusi anda (Haga 2015).

47 Teatri Kodu eripärana on oluline välja tuua ka selle, et selle tegijad on väga lähedal külastajatele – etendusi juhatab sisse inimene, luues juba sellega võimaluse suhtluseks, ning peale etendust on võimalik koheselt ja personaalselt muljeid jagada, lisaks leiab mängukavast ka etendusi, kus lapsed saavad ise näitemängudes laval käia ja spontaanselt osaleda etendustes endas (Haga 2015).

Teatrinukkude muuseum annab võimaluse väga mitme erineva süvenemisastme ja huviga uurida erinevaid nukke, lavasid ja teatrivorme. Rõhutades veel kord Teatri Kodu, ja ka mänguasjamuuseumi, sihtrühmapõhisust, korraldatakse seal ka lastele mõeldud konverentse, kus lapsed tulevad kokku ja arutavad teemadel nagu armastus, vabadus, rahu, mure vms, luues sellega koha ja ürituse, kus lapsed saavad kokku tulla ja enda mõtetest rääkida (Haga 2015).

3.1.3. Tartu Ülikooli muuseumi kultuurivara projekt

Tartu Ülikooli muuseumi kultuurivara projekt sai alguse praktilisest vajadusest korrastada, süstematiseerida, projekteerida ja kirjeldada ülikoolile kuuluvat vara, millest selle ajani puudus ülevaatlik informatsioon (Meus 2015). Kultuurivara projekti eesmärgiks on Tartu Ülikooli ajaloolise, kuid kasutatava vara reaalne kasutusse andmine, et ühest küljest vähendada hoidlaruumi ja säilitada asja kasutamise läbi, teisest küljest aga tuua muuseumit inimestele lähemale, nende igapäevasesse ja argisesse keskkonda, ning selleläbi muuseumit ka tutvustada ning kasvatada kompetentsikeskuse olemust oma valdkonnas. Vähemtähtis ei ole ka see, et selliste projektidega tegelemine annab muuseumitöötajatele lisaks põhikogumisele ja näituste tegemisele võimaluse tegeleda ka millegi käegakatsutavamaga (Meus 2015).

Kultuurivara projekti keskmes ongi üks tegevus – ülikooli ajaloolise mööbli uuesti kasutusse andmine, leides koostöös kasutajatega selleks kõigile osapooltele kõige mugavamad ja otstarbekamad lahendused. Muuseum astub seega kasutajatega vestlusesse, leides mõlema nõudmisi ja vajadusi (Meus 2015).

Kogu projekti keskmes on ühest küljest nii Tartu Ülikooli töötajate kui ka Tartu Ülikooli muuseumi praktiliste vajaduste lahendamine, teisalt aga nende kasutajate vajaduste rahuldamine, kelle väärtushinnangud on sellised, mis panevad neid kõrgelt hindama ja väärtustama ajalooliseid esemeid (Meus 2015).

48

3.1.4. Eesti Rahva Muuseumi näituseprojekt „Meie, mustlased“

Mustlaskogukonda ja nende kultuuri tutvustav näituseprojekt sai alguse ERMi omakultuuride osakonna soovist uurida vähemusrahvuste kogukondi ning Põhjamaadest saadud eeskujust samalaadse projekti läbiviimisel. Koostöös Valga muuseumiga läbi viidud projekti eesmärgiks oli koguda ja uurida mustlaskogukonda ning selle põhjal kokku panna näitus, mis tutvustab mustlaskogukonda Eestis (Lupkin 2015).

Sisu kogumiseks oli loodud põhjalik küsimustik ning esialgu oli eesmärgiks koguda ka esemeid, kuid lõpuks valminud näitus oli uurijate enda tehtud fotode põhine. Teisest küljeks oli selle projekti eesmärgiks rahva seas levivate klišeede kinnitamine või ümberlükkamine, vastavalt tulemustele, ning mustlaskogukonna tähelepanu juhtimine sellele, kas ja kuidas neil oleks võimalik oma olukorda Eestis parandada, suunates neid mõtlema sellele, mis võimalused selleks olemas võiksid olla (Lupkin 2015). Lõpuks näituse vormi kandva projekti sügavamaks eesmärgiks oli seega juhtida ühe konkreetse kogukonna enda tähelepanu sellele, kuidas nad saavad oma elu-olu paremaks muuta ning julgustada neid astuma tihedametesse suhetesse ennast ümbritseva ühiskonna ning riigiga, kus nad elavad (Lupkin 2015).

3.1.5. Harjumaa muuseumi näituseprojekt „Lääne-Harju sugupuud“

Harjumaa muuseumis eksponeeritud näitus „Lääne-Harju sugupuud“ sai alguse muuseumist väljastpoolt tulnud ettepanekust – geoloogide selts võttis muuseumiga ühendust, esitas omapoolse idee ning sellest sai projekt alguse (Taimre 2015). Et projekti tulemus oleks sisukam, otsustas muuseum omalt poolt, lisaks oma füüsilise ruumi kasutada andmisele, panustada ka sisusse ning seletada sugupuude uurimise temaatikat ka laiemalt. Ehk esilagu väljastpoolt muuseumi tulnud ideele pakkus muuseum välja omapoolse täienduse (Taimre 2015). Lisaks näitusele korraldati ka uurimispäevasid ja vestlusringe, mis teemast huvitatud kokku tõi ning pakkus võimalust sugupuude uurimise temaatikal arutada (Taimre 2015).

Kuigi see projekt oli võrdlemisi spetsiifiline, oli selle ehk suurim ja ka olulisim aspekt just kohaliku kogukonna vaatepunktist, piirkondliku identiteedi kasvatamine – lisaks sugupuu-uurijatele jõudsid näitusesaali ka kohaliku kogukonna erinevate põlvkondade uurijad, kellel oli võimalus näitusesaalis sugupuudel näpuga järge ajada ning huvitavate uute teadmisteni jõuda (Taimre 2015).

49

3.1.6. Põlva talurahvamuuseumi sõprade selts

Põlva talurahvamuuseumi sõprade selts on mittetulundusühing, mis on loodud Põlva talurahvamuuseumi toetuseks ning mille peamiseks praktiliseks eesmärgiks, lisaks erinevate väiksemate projektide läbiviimisele, on hankida MTÜ-na muuseumile rahalist toetust (Veski 2015).

Põlva talurahvamuuseumi eripäraks on see, et tegemist on väikese kogukonna muuseumiga ning selle olemus ja tegevus on väga tihedalt kohalike inimestega seotud – nii mõneski aspektis on keeruline, kui mitte võimatu, tõmmata eraldusjoont muuseumi tegevusele, muuseumisõprade seltsi tegevusele ning kohaliku külarahva tegevusele. Muuseumisõprade selts põhineb suuresti kogukonnatundel, ühistel eesmärkidel ja vajadustel ning vabatahtlikkusel (Veski 2015).

Erinevateks väikeprojektideks, mida muuseumisõprade selts eest veab, on kõiksugused tegevused, alates hoogtöö-päevakutest ja kaasaja lugude kogumisest näitusesaali kuni muuseumi viidanduse parandamiseni ja ühiste koolituste korraldamiseni. Seejuures on muuseumisõprade selts täitnud ka vahendaja ja liitja rolli, tuues ühistel eesmärkidel kokku erinevate külakogukondade liikmeid (Veski 2015).

3.1.7. Eesti Meremuuseumi tagasiside ja kaasamisprojektide esimesed sammud

Eesti Meremuuseumi koos Lennusadamaga paneb suurt rõhku oma toodete ja teenuste testimisele sihtrühmade peale – kõike seda, mida muuseum pakub, kontrollivad nad eelnevalt oma külastajate peal, olgu selleks siis haridusprogramm või mõni muu uus teenus ning eesmärgiks on see, et lähitulevikus hakkaks muuseumi ka oma näituseprojekte korrigeerima ja täiustama koostöös just nende inimestega, kellele need mõeldud on ning kes sellest valmimise järgselt osa peaksid saama (Visnapuu-Sepp 2015).

Lisaks tagasiside väärtustamisele toodete ja teenuste arendamisel on meremuuseumis korraldatud väiksemaid kaasamisaktsioone, mida ei ühenda küll üldisem kaasamisstrateegia, kuid mille näol on tegemist esimeste katsetustega (Visnapuu-Sepp 2015). Käesoleva aasta Muuseumiööl viidi läbi osalusaktsioon, mille käigus muuseumikülastajad said

50 märkmepaberitega märgistada oma lemmikud muuseumi ekspositsioonisaalis ning aasta esimeses pooles algatati inimeste isiklike lugude kogumisaktsioon „Minu päev merel“

(Visnapuu-Sepp 2015).

Lähitulevikku planeeritud Lennusadama püsiekspositsiooni uuendamisel planeeritakse samuti tugineda just sellele, mida, kus ja kuidas nende sihtrühmad näha tahavad (Visnapuu-Sepp 2015).

3.1.8. Tartu linnamuuseumi tagasiside küsitlus ja projekt „Üle jõe“

Kuigi Tartu linnamuuseumis ei ole sisse viidud ulatuslikke ja regulaarseid tagasiside vorme, viidi 2010. aastal turismikorralduse praktikanti abil läbi põhjalik küsitlus-analüüs selle kohta, kus on Tartu linnamuuseum nähtav, mida inimesed sellest arvavad, kuidas hindavad selle ekspositsiooni jne (Siemer 2015). Kuna põhjalikult uurimusest on möödas juba 5 aastat, plaanib Tartu linnamuuseum teha ka sarnase kordus-uuringu, et saada aktuaalsem pilt ning luua võimalikke võrdlusmomente, kasutades sel korral meetodina küll veidi erinevat meetodit.

Muuseumi jaoks on oluline küsida seda, mida nende peamised sihtrühmad neist arvad ning kas, kus ja kuidas nad nende tegevust üldse näevad (Siemer 2015).

Võttes eeskuju Tallinna linnamuuseumi Telliskivi pop-up muuseumist, alustas Tartu linnamuuseum käesoleva aasta alguses projektiga „Üle jõe“, mille eesmärgiks on viia muuseum nelja seina vahelt välja ja keskenduda oma tähelepanu ühele Tartu piirkonnale (Siemer 2015).

„Üle jõe“ projekt koosneb rändnäitusest, sotsiaalmeedia kanalist, vestlusõhtutest, talgupäevadest, erinevatest (ratta)retkedest ja mitmetest teistest kogukonda kaasavatest tegevustest (Siemer 2015).

Kõigi nende erinevate tegevuste eesmärgiks on üles leida aktiivsemad inimesed ja koondada neist jõud, mis peale muuseumi projektist väljumist ettevõtmist edasi viiks ja arendaks, ning panna algus ühe piirkonna identiteedi kujundamisele (Siemer 2015). Projekti kaugemaks eesmärgiks on seega muuseumi projekti põhjalt luua kogukonna selts, sarnaselt Tartu teistele linnaosaühendustele, ning hakkaks muu hulgas välja andma ka linnaosa ajalehte, mida veab praegu eest linnamuuseum (Siemer 2015).

51