Kaasaegse, 21. sajandi, muuseumi keskmes on muuseumikülastajad ja nende vajadused.
Avatumaks muutumine ning dialoogi tähtsuse suurenemine toovad kaasa aga ka uued nõudmised muuseumi töö korraldamises ning muuseumiprofessionaalidele oskustes ja teadmistes. Rääkides ühehäälsuse asendamisest mitme-häälsusega ning seades eesmärgiks olla autoriteetsuse asemel koostöötavad, seavad muuseumid enda jaoks eesmärgid, mille elluviimine nõuab mitmesuguseid ressursse. Olles ise igapäevaselt muuseumitööga seotud, näen ma ka omast käest, et tingituna küll ühiskonna üldistest muutustest ja arengusuundadest, ei juurdu kõik uuendused kiiresti, ning nende edukamaks sisseviimiseks on vajalik analüüsida erinevaid takistusi ning leida põhimõtted ja võimalused nende ületamiseks.
Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida Eesti muuseumide erinevaid kaasamiskogemusi ning nende põhjal välja tuua esinevad võimalikud kitsaskohad. Peamisteks uurimisküsimusteks olid: millised on Eesti muuseumide kaasamiskogemused? Milliseid takistusi erinevate kaasamismeetodi elluviimisel nähakse ja tuntakse? Kuidas saaks esinevaid takistusi ületada.
Nendele küsimustele vastamise läbi oli minu eesmärgiks kirjutada töö, mis nii teoreetilise osa kui praktiliste näidete poole pealt oleks kasulik lugemismaterjal just muuseumitöötajatele endale, sh minule endale.
Magistritöö teoreetiliste ja empiiriliste lähtekohtade peatükis andsin ülevaate sellest, millise rolli täitmist oodatakse muuseumilt, lähtuvalt muuseumi olemusest ning miks on oluline külastajatega suhtlusesse astuda. Muuseumi kommunikatiivse sisu dikteerib küll ette muuseumide olemus, kuid koostöös külastajatega valmivate kaasamisprojektide läbiviimine nõuab teadmisi ja oskuseid, mis traditsioonilise muuseumiga tihtipeale kaasas ei käi. Teooria osas vaatlesin lähemalt ka seda, millise raamistiku seavad muuseumide tööle Eesti kultuuripoliitika ning rahvusvahelised ühendusest, jõudses selle põhjal järeldusele, et avatus ja ühiskonna arengutega kaasas käimine on küll olulisena välja toodud, puudu jääb konkreetsusest. Teooria peatüki teises osas vaatasin lähemalt seda, kui erinevad võivad olla muuseumikülastajate motivatsioonid ning milliseid erinevaid külastajatüüpe nende põhjal välja saab tuua. Lisaks tõin välja erinevad eesmärgid, mida kaasamisprojektide abil muuseumid täita saavad ning vaatasin lähemalt erinevaid kaasamismudeleid, mis põhinevad erinevate kaasamistegevuse kaasamise astmel ning võimu ja kontrolli jagamisel. Teooria peatükis tõin välja ka erinevas kirjanduses esile toodud kaasamise ellu viimisel esinevad barjäärid ning
91 peatüki lõpus andsin ülevaate uurimistulemustest, mis sarnastel alustel käesoleva tööga, viidi läbi Läti muuseumides.
Uuringu läbiviimisel kasutasin kvalitatiivset meetodit ning viisin kaheksa erineva Eesti muuseumi kaasamisprojektiga seotud olnud muuseumitöötajaga läbi ekspertintervjuud.
Läbiviidud uuringu tulemused näitasid, et analüüsitud kaasamisprojektid olid väga mitmekülgsed ja mitmetasandilised, pakkudes erinevaid osalemisvõimalusi erinevate huvide ning süvenemissooviga muuseumikülastajatele. Kaasamisprojektid näitasid, et muuseumitöötajad oskavad vastavalt seatud eesmärkidele erinevaid lahendusi leida ning projektide elluviimiseks ollakse ka valmis erinevaid osapooli, kohalikku kogukonda, valdkonnapõhist kogukonda, erialaspetsialiste, koostööpartnereid kui ka vabatahtlike, leidma.
Läbiviidud intervjuud näitasid ka seda, et kaasamisprojektid on oluline vahend näitamaks muuseumit kui arvestatavat koostööpartnerit ning muutmaks seeläbi muuseumit avatumaks.
Muuseumikülastajate motivatsioonide puhul kinnitas läbiviidud uurimus teoorias välja toodut:
muuseumikülastajatele on oluline, et nad saaksid muuseumis ja selle pakutavate tegevuste läbi rahuldada oma: psühholoogilisi vajadusi – muuseumid pakuvad emotsioone, loovad mälestusi, rahuldavad väärtushinnangutest tulenevaid soove; muuseumid täidavad sotsiaalseid aspekte – muuseumisse on võimalik tulla erinevatel teemadel kaasa rääkima ning leida kontakti oma mõttekaaslastega; muuseumidel on hariv roll – külastajate jaoks on oluline saada kogemusi ja selle läbi uusi teadmisi ja oskusi.
Erinevad eesmärgid, mida kaasamisprojektide läbi täide viia saab, jagunesid intervjuudes välja toodu põhjal kolmeks: kogumistegevusega seotud eesmärgid, muuseumi avatumaks muutumisest osa puudutavat eesmärgid ning kaasatavate erinevatest vajadustest lähtuvad eesmärgid. Ühe kaasamisprojekti raames ei ole ilmselt võimalik täita kõiki välja toodud eesmärke, kuid kindlasti mitmeid, kuivõrd mitmed eesmärgid toovad endaga kaasa järgmised.
Ka erinevaid barjääre, mis kaasamisprojektide elluviimisel tekkida võivad, tõi käesolev uurimus välja arvukalt. Suuremate takistustena, mis omakorda hargnevad väiksemateks, tõid intervjueeritavad välja ressursid, oskused, disaini, hirmud, eesmärgistatuse ja kaasatavate vaatenurga.
Kuivõrd barjääre toodi välja arvukalt, andsin ma järelduste ja diskussiooni peatükis enda poolsed soovitused selle kohta, milliste tegevuste ja põhimõtetega võimalikke kitsaskohti
92 ületada saaks. Toon siinkohal välja minu poolt välja pakutud olulisemad lahendused, mis minu silmis pakuvad leevendust enamusele väljatoodud kitsaskohtadest:
Kaasamisprojektide aluseks peab olema sisu – see näitab nende väärtust nii muuseumi siseselt kui ka väliselt ning on eduka kaasamisprojekti aluseks.
Kaasamistemaatika elluviimine peab olema muuseumi ülene ja kindlaks määratud eesmärk – ühine arusaam kaasamise olulisusest aitab seda integreerida igapäevatöösse ja planeerimisse, muutes selle ajapikku loomulikus töö osaks.
Kaasamisprojektide läbiviimine peab olema osakondade ülene – kõik muuseumitöötajad peavad olema projektidesse kaasatud, näidates seeläbi, et nende professionaalsed oskused on olulised, ning teisalt seda, et neil on kaasamistegevustest midagi võita.
Kaasamisprojektide väljatöötamisel tuleb kuulata muuseumi siseseid erinevaid arvamusi – see kõrvaldab võimaluse, et keegi saab öelda, et tema arvamust ei küsitud.
Kõigil on võimalus oma hirmud ja tunnetatavad ohukohad välja tuua ning eestvedajatel on võimalus tuua teisi muuseumitöötajaid kaasamistemaatikale ja konkreetsetele projektidele lähemale.
Kaasamine toob kaasa uusi võimalusi ka muuseumitöötajatele – kaasamisprojektide elluviimisel on oluline, et ei vaadataks mitte üksnes seda, mida see muuseumitöötajatelt nõuab, vaid ka seda mida see annab – uued auditooriumid, uued teadmised, uued kohad jms.
Kaasamisprojektide läbiviimiseks tuleb oskuslikult kasutada olemasolevaid teadmisi – muuseumide töös on arvukalt töötajaid (kassapidajaid, saaliteenindajaid, giide), kes igapäevaselt muuseumikülastajatega kokku puutuvad ning omavad tegelikult ulatuslikke teadmisi sellest, millised on muuseumikülastajate eelistused, ootused ja vajadused.
Kaasamisega seotud hirmudest tuleb üle olla ning teha esimene samm, et saada positiivne kogemus. Koostööpartnerite otsimine ei ole märk nõrkusest, vaid avatusest, ning ebaühtsuseid kvaliteedis annab esitada nii, et need muutuvad tugevusteks.
Kaasamisprojektide inspireerivaid kogemusi leiab nii Eestist kui välismaalt – nii ideede kui lahenduste väljatöötamisel on heaks abivahendiks tutvuda erinevate näidetega, kas iseseisvalt või näiteks ühiskoolituste korraldamisega.
93 Käesolev magistritöö andis ülevaatliku sissevaate Eesti muuseumide kaasamisprojektidest ning nende põhjal tehtavatest järeldustest. Edasistes töödes ja teemapüstitustes tuleks kindlasti uurida ka muuseumikülastajate vaatenurka – osapoolt, kelle ümber kogu kaasamistemaatika tegelikult üles on ehitatud. Käesolev töö pakkus selles vallas vaid mõningaid sissevaateid ning põhjalikum uurimistöö oleks kindlasti oluliseks sisendiks ja töövahendiks ka kõikidele muuseumitöötajatele.
94