Külastajad

Kõikide kaasamisprojektide keskmes on külastajad, nende ootuste ja vajaduste täitmine. Selleks aga, et neid täita, on esmatähtis teadmine sellest, millised need ootused ja vajadused üldse on.

Kui teooria osas sai välja toodud, et muuseumikülastajad jagunevad erinevate külastajatüüpide vahel, selle alusel, millised on nende motivatsioonid ja sellest tingitud süvenemisastmed, siis ka käesolev uuring tõi välja selle, et muuseumikülastajate seas on väga erinevate soovidega inimesi, kes loodavad muuseumis rahuldada erinevaid vajadusi.

Intervjuud näitasid, et raske on hinnata seda, kui palju on neid inimesi, kes tahavad erinevate aktsioonide ja projektidega kaasa tulla, ning neid, kes eelistavad jääda passiivsemateks külastajateks – on mingi osa inimesi, kes ei tahagi kunagi oma arvamust avaldada ja kaasa teha ja ka see on täiesti normaalne. Kindel on aga see, et kuigi suurusjärku on raske määrata, on mõlema poole esindajaid olemas, seda näitasid ka kõik läbiviidud kaasamisprojektid.

Oluliseks faktoriks erinevate tegevustega kaasa tulemisel on see, mida muuseumikülastajalt nõutakse. Intervjuudes toodi välja, et neid inimesi, kes tahavad olla kaasatud, eriti sügavamalt, ei ole palju. Samas tuleb kriitiliselt hinnata seda, kuivõrd muuseumid tegelikult oskavad inimesi kõnetada, et neid osalema kutsuda. Selle juures toodi intervjuudes näitena erinevaid

56 veebiplatvorme, kuhu piltide, videote jms lisamine on ülimalt populaare, samas kui sarnane üleskutse välja saata muuseumi poolt, on osalusaktiivsus väga madal.

KL: „Ja siiamaani ja inimesed väga hea meelega tegelikult tahavad midagi postitada ja midagi kaasa teha. Aga kui mängu astub muuseum, siis ee… enamasti ei lähe see nagu õnneks millegi pärast.“

On oluline küsida, kust tuleb selline märkimisväärne vahe ning kas kaasatulijaid oleks oluliselt rohkem, kui kõnetamisoskus paraneks. Sihtrühmadeni jõudmist ja kõnetamisoskust vaatan lähemalt barjääride peatükis.

Tallinna linnamuuseumi Telliskivi projekt näitas seda, et mida kõrgem on osaluslävi, seda vähem on inimesi, kes on valmis sellega kaasa tulema – lihtsates tegevustes osales tunduvalt rohkem inimesi kui rohkem aega ja vaeva nõudvates ettevõtmistes. Tartu Ülikooli muuseumi kultuurivara projekti puhul tõusid esile aga just inimeste isiklikud väärtused – kõrge osaluslävega projektides osalevad need inimesed, kes seda konkreetset tegevust või asja, mille ümber see tegevus toimub, väärtustavad. Osalemine võib tähendada ka seda, et inimene peab kuigi palju oma mugavustsoonist välja tulema ja kõik ei ole kindlasti valmis seda tegema, eriti, kui see ei rahulda mingisugust inimese jaoks olulist vajadust. Mitmes intervjuus tuli esile ka see, et kuna muuseum oma tegevusega ei täida inimeste esmavajadusi ning muuseumikülastamine on tegevus, mida tegemata saab ka elada, siis oleneb muuseumi külastamise otsuse langetamine väga palju sellest, mis on konkreetse inimese jaoks oluline.

Telliskivi ja Mustamäe projektide puhul olid arvukad osapooled, sh Telliskivi pop-up muuseumi külastajad, väga altid ettevõtmisega kaasa tulema, andes algusest peale sellega märku, et selline projekt on neile oluline. Osalenud kohalikele elanikele andis see korraldajate sõnul kontsentreeritud ülevaate oma ajaloost, nad said tagasi muuseumi kogutud teadmise. Projektiga loodi võimalus kohapeal mõelda, mis on neile oluline, ning ka selle tundmine, et nende mälestused ja lood ning arvamused on ka muuseumile olulised. Teatud osa külastajatest oli sellise võimaluse kasutamiselt ilmselgelt väga huvitatud.

LT: „Üks asi, mis nad said, et kui nad üritustel käisid, et kindlasti nad said ee… siis nad said ee… suhelda teiste sarnaste inimestega, et ee… seal toimusid nagu vestlusringid ja noh nad said nagu nõu küsida. Et see oli kindlasti, ma arvan, et ee…

see oligi nagu kõige suurem väärtus nagu nende jaoks.“

57 Mida huvitavana veel välja tuua on muuseumi poolne kohanemis- ja muutumisvõime. Projekti läbiviimise käigus, vastavalt huvitatud osapoolte vajadusele, on see väga oluline omadus. Teatri Kodu puhul tähendas see näiteks eelkõige seda, et kui alguses loodi teater väikelastele, siis praktika näitas, et tegelikult on vaja kogu pere teatrit, ning see pani natukene ümber mõtlema ka pakutavat sisu.

Erinevate projektide ja tegevuste üheks oluliseks eesmärgiks on kindlasti ka see, et pakkuda külastajale emotsiooni, pakkuda elamusi ja luua mälestusi.

AH: „Üks hästi suurtest eesmärkidest ongi see, et ma ikka tuletan siin oma töötajatelt ka meelde, et uskuge mind, 10-20 aasta pärast on terve põlvkond ja mitu põlvkonda lapsi kasvanud, kelle jaoks jääb eluks ajaks see maja meelde, öeldes, et see on see, kus ma esimest korda nägin seda etendust. Kuni sinnani, et siin oligi üks tädi, kes võttis vastu ja oli alati olemas ja alati kuulas, et me nagu arvame, et see on töö, aga tegelikult me anname nagu see, mida tuleb teadvustada, et me pakume elamusi ja tegelikult teeme seda lapsepõlve kujunemise mõttes hästi suure sammuga tegelt.“

Oluline on ka, muuseumidele omaselt, mitte läbi õpetamise, vaid läbi kogemuse tulev hariv aspekt.

Erinevaid kaasamistegevusi läbi viies on nende üheks oluliseks väärtuseks külastajate jaoks ka see, et sihtrühmal oleks võimalik omavahel neid huvitaval teemal suhelda ja arutleda.

KN: „Et oli võimalus, neil oli võimalus ka panustada siis omalt poolt ja võib-olla nad nägid, et nende see kogemus või mälestused, et see on ka oluline, nende arvamus on oluline.“

MR: „Tegelikult nad said nagu koha peal ka mõelda, näiteks mis on neile oluline.“

Harjumaa muuseumi näituseprojekti ümber loodud vestlusringid seda eesmärki kindlasti just täitsid, pakkudes sarnase huviga inimestele võimalust tulla kokku ja üksteisega suhelda, arvamusi vahetada ja nõu küsida. Kui Harjumaa muuseumi projekti puhul oli arutellu astujate näol tegemist väga konkreetsete huvidega inimestel, siis Tartu linnamuuseumi „Üle jõe“

projekti raames peetud vestlusõhtud kutsusid kaasa mõtlema kõiki, kes teema vastu huvi tundsid, olles siis teemaga seotud kas lähemalt, isiklikul tasandil, või siis kaugemalt, teema vastu lihtsalt huvi tundes.

58 Nii Harjumaa muuseumi näituseprojekti kui ka Meremuuseumi planeeritavate projektide puhul on oluliseks küsimuseks see, kui kitsalt fookust seada, sest see aspekt määrab suures osas selle, kellel on olemas vajalikud oskused ja teadmised, et arutellu astuda, ning kes seda ka tegelikkuses teevad. Kitsale ringkonnale huvipakkuva teema tõstatamine näituseruumis või erinevates tegevustes selle ümber kõnetab suure tõenäosusega väga väheseid, spetsiifilise huviga inimesi. Samas laiemate ja üldisemate teemade tõstatamine kõnetab tõenäoliselt rohkemaid inimesi. On oluline, et eesmärke seades on sellele ka juba mõeldud – keda ja kui palju ühe või teise projektiga kõnetada soovitakse. Seda on oluline aga kindlasti vaadata ka sellest aspektist, et mida spetsiifilisem on fookus ja mida eksperdi-põhisem lähenemine, seda sisukam on tõenäoliselt selle tulem. Spetsiifilisemate huvidega inimestele suunatud näitena saab intervjuude põhjal välja tuua Meremuuseumi merefoorumid, mis ongi loodud eesmärgiga pakkuda midagi valdkonnahuvilistele, seevastu Tartu linnamuuseumi „Üle jõe“ projektide vestlusõhtud kutsuvad osalema erinevaid inimesi, kellel ei pea olema ühe kindla valdkonna vastu spetsiifiline huvi ning vajalikud taustateadmised.

Võttes kokku eelnevalt välja toodu, on oluline kaasamisprojektide läbiviimisel luua lahendusi, mis oleks erineva osaluslävega ning pakuksid panustamise võimalust erinevatele muuseumikülastajatele, kelle süvenemis- ja osalushuvi on samuti erinevad. Intervjuud näitasid, et muuseumikülastajate soovid on erinevad ning mitmetasandiliste võimaluste loomine võimaldab kaasata rohkemal arvul inimesi.

Vajadused, mille rahuldamist muuseumikülastajad muuseumilt ootavad, on paljuski kattuvad ka teooria osas väljatooduga, kus jäid kõlama hariduslikud eesmärgid, sotsiaalsed aspektid ning psühholoogilised vajadused. Läbi viidud intervjuud näitasid, et külastajate jaoks on oluline hariv aspekt, nii üldiste teadmiste näol kui ka teadmiste ajaloost, mis mingit pidi on nende endaga seotud, näiteks elukohta puutuv. Lisaks teadmistele tõid intervjueeritavad välja, et muuseumikülastajad ootavad muuseumikülastuselt emotsiooni, elamust ning mälestuste loomist ehk oma psühholoogiliste vajaduste täitmist. Rolli, mida muuseumikülastaja võtab, määravad paljuski tema isiklikud väärtushinnangud ning tema jaoks on panustades ja osaledes oluline tunda, et see sisend, mille ta annab, on väärtuslik ja vajalik. Muuseumikülastaja jaoks on oluline ka see, et tal oleks võimalus muuseumis kohapeal kaasa mõelda ning suhelda ja arutleda inimestega, kellega teda ühendab huvi sama valdkonna või teemapüstituse kohta ehk et muuseum täidaks ka sotsiaalset aspekti.

59