Millised on kogukonnasisesed suhted?

Eraldi küsimust „Millised on kogukonnasisesed (või koguduses / keskuses valitsevad) suhted?“ intervjueeritutele ei esitatud, kuid kogukonna ühistegevusi või kogukonnas toimunud muutusi kirjeldada püüdes iseloomustati sageli hoo-pis kogukonna sisesuhteid ja neis toimuvaid muutusi. Kuna sellekohased näited ja arvamused vastavad autorile huvipakkuvale kesksele uurimisküsimusele – Mis on muutunud Eesti islamikogukonnas pärast taasiseseisvumist ning miks on need muutused aset leidnud? –, siis järgnevalt tuuakse välja kaks sagedamini kirjeldatud probleemkohta kogukonnasisestes suhetes – esiteks rahvustevahe-lised pinged ja teiseks laiemalt koguduse juhtimisega, kitsamalt Keevise tn 9 haldamisega seonduv. Tavapäraselt ei saa siingi tõmmata järske eraldusjooni laiema Eesti islamikogukonna, kitsama Tallinna islami keskuse külastajaskonna ning veel kitsama Eesti Islami Koguduse liikmeskonna vahele, sest vastajad käsitlesid neid küll peamiselt keskuse hoones toimuvast lähtuvalt, kuid märkisid ka laiemaid rahvuste- ja kultuuridevahelisi pingeid.

Ühistegevustest jutustades märgiti korduvalt erinevast suhtluskeelest tulene-vaid probleeme. Tihti kaasnesid suhtlemisraskustega erinevast kultuuritaustast tulenevad probleemid. Näitena võib tuua juhtumi, kus reedesele palvusele kogunesid 11 vanemaealist tatari, usbeki ja aserbaidžaani rahvusest naist ning 3 nooremaealist aafriklannat koos kahe lapsega. Pärast palvet järgnenud araabia- ja venekeelse khutba ajal kuulasid vanemaealised naised valjuhääldi kaudu meeste korruselt üle kantud jutlust vaikides toolidel kõrvuti istudes, aafrik-lannad vestlesid vaikselt omavahel, kasutasid nutitelefone ning tahvelarvutit selfie’de tegemiseks ning tegelesid lastega. Pärast khutba lõppu kannatuse kaotanuna püüdis üks vanemaealistest tatarlannadest kehakeele ja üksikute ingliskeelsete sõnadega uustulnukatele selgitada, et nende käitumine on kohatu.

Sellele vastati ingliskeelse kõrgendatud häälel esitatud sõnavõtuga, mille kohaselt jumala kojas võib igaüks teha, mida ise tahab; pilti ei tehtud teistest, vaid endast, ning iga kord on n-ö kohalikel midagi ette heita ning kord ei kõlba see, kord teine käitumine. Vanemaealised prouad kutsusid appi imaami altkorruselt, kes samuti püüdis inglise ja vene keeles vaheldumisi kohalviibijaid rahustada, ning osalusvaatluse läbiviijat, kes püüdis kohalike seisukohti leebes

vormis inglise keeles esitada, kuid pärast 10-minutilist ärritunud vestlust nn uustulnukad lahkusid.⁵⁴⁵ Analoogne situatsioon, kus vanemaealisi kohalviibijaid ajendab pahameelt väljendama hirm hoolimata uustulnukate käitumisest, leidis aset umbes kuu aega hiljem, kus kaks nn uustulnukat (naistudengid Albaaniast ja Afganistanist) jutlusele järgnenud ühisel teejoomisel inglise keeles autoriga vestlesid, ning vanemaealised venekeelsed põlisasukad palusid autoril vahenda-jaks olles inglise keeles uustulnukatele öelda, et jäägu need rahulikult Tallinna, sest „teiesuguseid uusi moslemeid on siin varsti niikuinii väga palju“.⁵⁴⁶ Öeldu oli sõnastatud irooniliselt, sest uustulnukate inglisekeelne vestlus ilmselt tõmbas põlisasukate tähelepanu ja tekitas uudishimu. Sarnaseid tähelepanekuid – rasku-sed põlvkondade ja erinevate keelte kõnelejate suhtlemises – esitasid ka interv-jueeritud nõukogudeaegse taustaga moslemid, tuues välja vanema põlvkonna omaette hoidmise ja soovimatuse suhelda (NM, naine, EG1)⁵⁴⁷ või eestikeelsete konvertiitide ja venekeelse enamuse suhtlusprobleemid („Aga tegelikult, kui ma läksin võib-olla sügisel, ja nüüd, kui ma käisin … noh, eelmise aasta sügis … ja ma nägin seda, kuidas eestlased istusid nagu nurgas, nad lihtsalt jälgisid, aga ei rääkinud kaasa. Nüüd, kui ma viimati käisin, vist … kuu aega tagasi … siis nad rääkisid kaasa, nad rääkisid vene keeles, nad kasutasid nagu väljendid … nad on kuidagi nagu lahustunud;“ (NM, naine, EG1)⁵⁴⁸). Ka autori tähele-panekul olid levinumateks suhtluskeelteks nn naiste korrusel tatari keel ja vene keel, sagedased olid korrad, kui eestlasi reedesel palvusel ei olnud ning kolman-daks keeleks oli kas inglise keel või araabia keel. Reedel või laupäeval keskust külastavad eestlannad kasutasid peamiselt vene keelt või nooremate uustulnuka-tega inglise keelt. Ühes venekeelses intervjuus märgiti soovi eestlastest konver-tiitide ja süürlastest migrantidega suhelda, kuna need on nooremaealised ja sõbralikumad, kuid taas oli probleemiks keelebarjäär. Meeste korrusel märgiti peamise suhtluskeelena inglise keelt, mis on asendanud varasema vene keele, sest vahetusõpilaste ja teiste uustulnukate osakaal on märgatavalt kasvanud.

Suhtluskeelest tulenevaid pingeid selles rahvuste rühmas esile ei toodud, pigem märgiti head tahet teineteise mõistmisel: „Praegust omavahel see [suhtluskeel on] inglise keel. Inglise keel, jaa. Aga ma proovin iga kogukonda … räägin nende keeles, vot, ja siis, vot – Jumalale tänu – inimesed austavad ja … ja kõik tulevad ja tervitavad ja ütlevad: suur tänu, et sa annad reede lugu [khutba]

mitme keelega;“ (NM, mees, EG2).⁵⁴⁹

Keelelise erinevuse kõrval märgiti ka kultuurilist või rahvusgrupist tulenevat erinevust, nähes konfliktide tekitajatena nn araablasi (NM, naine, EG3)⁵⁵⁰ või märkides konkreetsest rahvusest tulenevat ühtekoondumist („It’s small com-munity […] and in a small comcom-munity there are several groups. Turks groups,

545 Sissekanne uurimispäevikus 11.03.2016.

546 Sissekanne uurimispäevikus 15.04.2016.

547 Intervjuu 17.02.2017, lk. 12. Autori tõlge vene keelest.

548 Intervjuu 6.11.2015, lk. 12.

549 Intervjuu 24.11.2017, lk. 12.

550 Intervjuu 3.03.2017, lk. 9–10.

Tatarian groups, Arab groups. […] each community will say: I am right. Tatars will say: I am right, Arabs say: I am right, Turkish say: I am right, Iranians say: I am right. But all them is different. All of them is different. [And some are more conservative than others?] Yeah. Arabs are more conservative, I think;“

(NM, mees, EG2)⁵⁵¹). Vanema- või keskealised intervjueeritud kaldusid nn araablasi – süvenemata sellesse, kas tegu oli Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast või Lõuna-Aasiast pärit kogukonna liikmetega – pidama erineva kultuuri kandja-teks, kes kas on oma konservatiivsuses konfliktsed või põlistatarlastest ja nõu-kogudeaegse taustaga moslemitest regulaarsemale usupraktikale rõhku pannes

„mängivad usku“, mitte ei usu sisemiselt siiralt.⁵⁵² Samuti nähti võimalikku probleemi seoses konvertitiidega (eelpooltoodud märkus vajadusest eriliselt toeks olla väljaspool Eestit islamisse konverteerunud kogukonna liikmetele);

välja toodi konvertiitide agarus identiteedi ümberkujundamisel näiteks oma nime vahetades moslemipärasema vastu (NM, naine, EG1).⁵⁵³ Neil kordadel, kui Tallinna islami keskuse ruumides ja mujal avalikkuse ees tegutsenud kon-vertiitide tegevust intervjuudes mainiti, tehti seda alalhoidlikus ja kergelt tauni-vas võtmes (nimetades neid äärmuslikumatel juhtudel tembutajateks, veidrikeks või islami mängijateks, diplomaatilisemalt väljendades kindlusetust, kas tegu on tõeliste moslemitega sisemiselt). Alalhoidlikkus ja põlistatarlaste ja nõukogude-aegse taustaga moslemite kogukonnapoolne kriitika konvertiitide liigse agaruse suhtes avaldus ilmekalt juhtumi kirjelduses, mis puudutas avalikkuse ette jõud-nud Süüriasse ISIS-e ridades sõdima läinu juhtumit: „Ta ei old normaalne poiss, see, kes läks …, Ivan. […]-il olid pulmad. Ja siis Ivan ütleb, küsib: mis sa naisele kingid … kaasavaraks? Ta ütles, et ma ei tea, lähme Itaaliasse puhkama. – Mis? Itaaliasse?! Koraani järgi sa pead neli kaamlit talle kinkima!

Kõik kukkusid … [See oli nali vast?] Ei olnud! Kõik kukkusid naerma, et … Tead sa, ta sai vihaseks ja läks minema. Jaa! Ja see […] ütles, et kust ma, kurat, võtan need neli kaamlit?! Loomaaias on kaks tükki! Ei ole rohkem! Ja ta [Ivan] rääkis seda tõsiselt! Aga noh, ta üldse siin … nuttis, et näed, mind ei … moslemina mind ei aktsepteerita, ma tahan töö juures seal palvetada ja … ja siis [imaam] Ildar ütles ka, et mis sa nutad? Koraanis on kirjas, sa võid ühe palvusega läbi viia kolm-neli … Mitu korda palvetad;“ (PT, mees, EG3).⁵⁵⁴ Kirjeldatud situatsioonis näidati vestluse juuresviibijaid üksmeelselt tõsiusk-likku lähenemist naljana võtvat ning kogukonnana püüdtõsiusk-likku Koraani kirja-panekuaegse praktika argumendiks toomist naeruväärseks pidavat. Tsiteeritud jutustuses ilmneb ka teine vanematele põlistatarlastele iseloomulik – mõõdu-kusele kutsuv – tendents imaami käitumise väljatoomise näol, kes samuti Koraanile viidates näitab palveaegade paindlikuma rakendamise võimalikkust ja vajadust mitte tööandjaga n-ö pilli lõhki ajada.

551 Intervjuu 17.02.2017, lk. 13–14.

552 Intervjuu 20.001.2017, lk. 8.

553 Intervjuu 6.11.2015, lk. 13.

554 Intervjuu 12.12.2015, lk. 7.

Kokkuvõtlikult toodi intervjuudes niisiis sagedasti välja rahvustest, keeltest ja erinevatest kultuuridest, aga ka ajaliselt erinevast islami praktiseerimise kogemusest tulenevaid raskusi omavahelisel suhtlemisel.

Teine teemadering, mida intervjueeritud korduvalt käsitlesid ning mis puu-dutas kogukonnasiseseid suhteid, seondus Eesti Islami Koguduse varade ning eeskätt praguseks Eesti Islami Keskuse hallata oleva Keevise tn nr 9 asuva hoone heaperemeheliku valitsemisega. Tegu oli delikaatse ning kõigile huvi pakkuva teemaga, mille puhul enamasti enne intervjuu algust märgiti, et sellest intervjuus rääkima ei hakata, kuid vestluse käigus ning kogukonna ühistegevus-test rääkides puudutasid seda teemat enamik intervjueerituid kõigist kolmest uuritavast grupist. Üldine intervjuudest kujunenud foon teema käsitlemiseks seisnes tõdemuses, et Eesti Islami Koguduse finantsaruandluses on esinenud teatud puudujääke ning koguduse liikmetel ei ole selget arusaamist, kuidas koguduse rahasid kasutatakse ning kust nimetatud rahad üldse pärinevad.

Sellest tulenevalt võtsid intervjueeritud nende arengute suhtes sageli kriitilise positsiooni või põhjendasid sellega oma eemaldumist kogudusest. Koguduse majandusküsimustest märgiti veel rahulolematust laste õpetamise ja keele-tundideks riigilt taodeldud projektiraha jagamise vähese läbipaistvusega.

Samas küsimuses – koguduse varade ja Keevise tänava islami keskuse hoone haldamine – neutraalset tooni hoida püüdes räägiti sellest samuti kui prob-leemist, mida püütakse lahendada või on intervjuu ajaks lahendatud. Ühes intervjuus leiti, et olukord, kus maja omanik on välisriigi kodanik, haldaja Eesti Islami Keskus ja kasutaja Eesti Islami Kogudus, tekitab probleeme nii mosle-mitele kui avalikkusele arusaamisega, kes siis tegelikult on Eesti moslemite õiguspärane esindaja („Keevises meil on palvetusmaja. Aga uksed on avatud.

Ukse omanik on Eesti Islami Keskus. Palvet loeme meie ise. Vot see on prob-leem. Üks avab ukse, teine teeb palvetuse. See on … ei ole hea;“ (NM, mees, EG3)⁵⁵⁵). Sama probleemi käsitleti ka positiivses võtmes: „Kuidas on nagu muslemiriikides? Kuidas on? Näiteks kogudus on tugev kogudus, ta ise kutsub imaam, ja imaam ainult tegeleb oma usuasjadega. Ta ei mõtle mingi … majandusest. […] Jumalale tänu – vot viimased kaks aastat oli alustanud see … selline rohkem, et inimesed oli mõelnud, et … kuidas nad ise ka saavad teha, et selline asi … nad ise ka saavad nagu otsida mingi rahastust ja selline, see on – Jumalale tänu – hea asi. Ja no loodame, et no tulevikult … läheb paremaks.

Vot. Tuleb paremaks kõik;“ (NM, mees, EG2).⁵⁵⁶

Sama viimasel aastakümnel ilmunud probleemi – koguduse raamatupidamise ja majandustegevuse mittevastavuse Eesti Vabariigi seadusandlusega – kolm erinevat siintoodud käsitlusnurka näitavad intervjueeritute valikuid olukorra kirjeldamisel. Kriitilisest vaatenurgast distantseeriti ennast toimuvast ning nähti koguduse juhtkonna tegevuses vigu; diplomaatilisest ja koguse tegevust oma rahvuste grupile harjunud viisil edasi juhtida soovivast vaatenurgast nähti toimuvat juriidilise probleemina koguduse tegutsemiskohaks oleva hoone

555 Intervjuu 3.02.2017, lk. 8–9.

556 Intervjuu 24.11.2017, lk. 13.

haldamise küsimuses; koguduse liidrite vaatenurgast kirjeldati koguduse tegutsemiskohaks olnud hoonet alates 2015. aastast haldava Eesti Islami Kes-kuse tegevust kui positiivset algatust, mis koguduse vaimulikult juhilt majan-duslikud kohustused üle võtab, lubades tegelda vaimulike asjadega.