Intervjuudega seonduvast

Enamik intervjuudest viidi läbi 2015. aasta novembri ja 2017. aasta novembri vahelisel perioodil Tallinna islami keskuse ruumides, intervjueeritavate töökoh-tades ja Tallinna kohvikutes. Üksikud intervjuud toimusid Helsinki kohvikutes ning autori või intervjueeritavate kodudes. Intervjuude keskmine pikkus oli üks tund ja 10–20 minutit, tuli ette ka ligi kahe tunni pikkuseid intervjuusid. Üksi-kutel juhtudel lepiti intervjueeritavaga kokku kaks intervjuud, kui tegu oli siinse islamikogukonna elu mingit tahku eriti põhjalikult tundva informandiga (Eesti Islami Koguduse nõukogu esimees, Eesti Islami Koguduse taastaja pärast nõu-kogude perioodi, Eesti Islami Keskuse juhatuse liige, Medina ülikooli šariaadi-teaduskonnas õpingud lõpetanud kogukonna eestlasest liige, Eesti Islami Koguduse peaimaam jt). Siin välja toodute ja mitmete teiste kogukonna aktiiv-semate liikmetega toimus uurimistöö käigus lühemaid vestlusi, mille sisu kohta on sissekanded autori uurimispäevikutes. Samuti ei soovinud üksikud interv-jueeritavad kohtumise lindistamist, kuid olid nõus märkmete tegemisega, ka märkmed nendest vestlustest on uurimispäevikutes.

Tavajuhul käsitles intervjuu kolme valdkonda (vt intervjuu kava lisas 3):

1) intervjueeritavate isiklik usuline taust, lapsepõlvest saadud usuga seotud tõekspidamised või mälestused, religioosne minapilt ja selle muutumisega seonduvad tähelepanekud ja põhjendused;

2) intervjueeritavate religioosse praktika kogemus, selle praktika muutumine ajas ning muutuste (või muutumatuse) põhjendamine;

3) intervjueeritavate suhtumine Eesti islamikogukonna arengusse, Eesti Islami Koguduse ja Eesti Islami Keskuse tegevusse; selle suhtumise muutumine ja muutumise (või muutumatuse) põhjendamine; religioosne „meie“-pilt või selle puudumine, oma rolli tajumine kogukonnas.

Teises peatükis esitatakse ja võrreldakse intervjueeritute esmaseid religiooniga seotud isiklikke mälestusi ning nende jaoks tähenduslikke religiooniga seosta-tud elusündmusi. Peamiselt aga käsitletakse järgnevas islamikogukonna liik-mete arusaama sellest, kes on moslem või mis on islam (üksikutel juhtudel ka, kes on Allah). Intervjuude käigus ilmnes, et intervjueeritavate jaoks oli oluline oma religioosse minapildi või mina-loo arusaadavuse huvides koos oma reli-gioosse arengu loo jutustamisega kas enda või uurija huvides selgeks teha, millest või kellest üldse jutt käib, kui räägitakse nende konkreetsest religioos-sest kujunemireligioos-sest. Teises peatükis esitatakse ja analüüsitakse vastuseid, mis anti küsimustele:

 Palun kirjeldage oma perekondlikku tausta ja seda, mis teile meenub oma vanemate ja vanavanemate religioossusest?

 Milline on Teie pere religioosne praktika praegu?

 Mis on muutunud Teie suhtumises usku viimaste aastate jooksul (võrreldes noorusajaga / õpingute ajaga / pere loomisele eelnenud ajaga)?

 Kui sageli külastate oma esivanemate kodukohta?

Nendele küsimustele antud vastused kirjeldasid enamikel juhtudel ka interv-jueeritavate seisukohti küsimustes:

 Kes on moslem? / Kes on tõeline moslem?

 Mis on islam minu jaoks? / Mis on islam?

 Milline on Jumal? / Mida teeb Jumal?

Individuaalne arusaam usklikuks olemisest või usu olemusest on autori hinnangul intervjueeritavate mina-loo defineeriv osa ning selle selge väljatoomine interv-jueeritavate poolt – erinevate rõhuasetustega erineva isikliku tausta korral – antud uuringu jaoks olulise väärtusega.

1.7.2. Intervjueerimise käigus tehtud üldised tähelepanekud Uurimistöö ettevalmistamise ja koostamise ajal külastas siinkirjutaja tihti islami keskuse hoonet Tallinnas Keevise tänaval. Reeglina viibisin seal reedeti, mil hoones oli seoses reedese ühispalvusega alati kõige rohkem inimesi, või nädala-vahetuseti. Viibides kolmandal, n-ö naiste korrusel, on reedeti regulaarsete külastuste ajaks olnud kolme aasta jooksul avanenud pilt küllaltki samaks jää-nud: regulaarselt käisid ja käivad reedestel palvustel ja khutba’t kuulamas 10–

20 peamiselt tatari päritolu eakamat naist, aeg-ajalt käisid mõned eestlannadest konvertiidid, Tallinna kõrgkoolide vahetusüliõpilased (olen vestelnud näiteks Afganistani, Türgi, Bangladeshi jt riikide tudengitega) ja siia asunud Lähis-Ida riikide perede naisliikmed. Arvuliselt domineeris reedeti naiste korrusel n-ö põlistatarlaste ja nõukogudeaegsete moslemite esindus. Märgatavalt teistsugune oli ja on olukord teisel, n-ö meeste korrusel. Autorile on jäänud mulje, mida kinnitasid intervjuudes ka n-ö kohalikud ehk kogukonna liikmed, et kolme aasta jooksul on reedestel palvustel käijate arv tõusnud keskmiselt 50–70 osalejalt ligikaudu sajale või kõrgemale ning suurema osa kogunenutest moodustasid 2018. aasta alguseks Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia (näiteks Bangladeshi ja Pakistani) päritolu moslemid. Vähe oli eestlastest ja venelastest konvertiite, kohal käis 20–30 nn põlistatarlase ja nõukogudeaegse moslemi taustaga eri vanusest palvetajat, ülejäänud – suurema – osa moodustasid siinsed välisüli-õpilased või pikemalt siia elama asunud islamimaadest pärit mehed. Erinevus naiste ja meeste korruse arvukuse ja rahvuste tasakaalu osas võib muu hulgas tuleneda islamimaades levinud arusaamast, et kui meeste jaoks on kogukond-likul reedesel palvusel käimine kohustuslik, siis naistel on soovitav palvetada kodus. Nn põlistatarlastest ja nõukogudeaegsetest moslemitest naiste jaoks on reedesel kogunemisel lisaks religioossele jätkuvalt tugev sotsiaalne funktsioon, pärast palvust juuakse koos teed, süüakse küpsetisi, räägitakse nädala jooksul juhtunust; uusimmigrantidest naistel on sellise korraldusega raske kohaneda nii keele (tatari ja vene vs inglise ja araabia) kui vanusest tuleneva erinevuse tõttu.

Peamised vestlusteemad neil kordadel, mil uusimmigrantide naised palvuse-järgsest suhtlemisest osa võtsid, olid arusaamatus, miks ei viibi teiste naiste abikaasad mošees; kas on tõepoolest võimalik, et Eesti on nii usuvõõras maa, ning meelepärasemad pühakirjakohad.

Intervjueerimiste käigus muutus algselt kavandatud intervjuu struktuur järk-järgult vabamaks, sest autori eeldus intervjueeritavate võimaliku reserveerituse kohta teatud küsimuste osas osutus valeks, samas tõstatasid intervjueeritud tee-masid, mida esialgses intervjuu kavas ei olnud. Autori hinnangul tõi küsitletute individuaalse arengu ja seisukohtade nende enda poolne esiletõstmine paremini välja erinevate kogukonnasiseste rahvus- või huvigruppide eripärad ning või-maldas leida teatud ühisjooni lähtuvalt sellest, mida erinevad informandid kas oma religioossest taustast, religioosse praktika muutumisest või kogukondlikust aktiivsusest rääkides ise vajalikuks pidasid esile tuua. Varasemate intervjuude teostamise käigus saadud kogemustest kujunes autorile järgnevates intervjuude läbiviimisel küllaltki sageli toimiv mudel:

 oma pere, eriti vanavanemate religioosse praktikaga seotud abistavad küsi-mused n-ö lõõgastasid, vabastasid intervjueeritavaid, aitasid teemasse pinge-vabalt siseneda;

 koguduse juhtimise ja arenguga seonduvad küsimused tekitasid pigem reser-veeritust, viisid kas teema üldsõnalisele lõpetamisele või isiklike probleem-küsimuste põhjalikule lahkamisele;

 isiklikku sisemist religioossust puudutavad küsimused n-ö sobisid väga hästi eestlastest konvertiitidele, kes seda teemat põhjalikult avasid ning selle juurde ka teiste küsimuste juures naasid, samas võisid need tekitada kohme-tust ja takerdumist n-ö siinse iseseisvuseelse islamikogukonna liikmetes ja nende järeltulijates; viimastele n-ö sobisid (ehk võimaldasid pingevabalt erinevaid näiteid tuua) isikliku ja kogukondliku praktikaga seotud küsi-mused, mis omakorda võisid erinevatel põhjustel (ei taha käsitleda või ei ole, mida käsitleda) ebamugavalt mõjuda konvertiitidele;

 islami õpetuse, jumala olemuse ning moslemiks olemise kriteeriumite üle arutlesid kõige meelsamini Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia taus-taga intervjueeritavad, kellele ka teised kaks valdkonda ei tekitanud taker-dumist või ebamugavusi;

 enamasti kujunes n-ö jäämurdjaks intervjueeritavate jaoks võimalus väljen-dada oma suhtestumist a) kodukohamaa religioossesse praktikasse; b) pere-konna religioossesse praktikasse; või c) oma religioosse identiteedi kujunda-mist ja toimunud muutuste kirjeldakujunda-mist;

 teatud rolli andmete kujunemises mängis intervjuus kasutatud keel: konver-tiitide puhul eesti keele ning Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia kogu-konna puhul inglise keele kasutamine võimaldas intervjueeritavate jaoks soovitud värvingute kasutamist hinnangutes, enamikul juhtudel kasutatud araabiakeelsed usualased terminid olid vestluse osapooltele tõenäoliselt üht-moodi arusaadavad; siinsed iseseisvusaja eelse kogukonna esindajad andsid intervjuu kas eesti või vene keeles ning mitmetel juhtudel tingis intervjuee-ritava kindel soov eesti keeles vastata sõnastuse ilmselt soovimatu kohanda-mise ja muutkohanda-mise algse mõttega võrreldes;

 teatud rolli intervjuu pingevabas suhtluses mängis läbiviimise koht: Põhja-Aafrika ja Lõuna-Aasia taustaga intervjueerivatele meesmoslemitele oli

oluline, et intervjuu ei toimuks n-ö sobimatus kohas, kus naissoost interv-jueerija ja meessoost intervjueeritav jääksid omavahele, seetõttu võis vest-luse kohaks valitud kontori läbikäidava eesruumi või islami keskuse õue müra mõjutada nii mõtlemist kui vestlust intervjuu käigus; reeglina oli töö teostamisele eelnenud kahtlus, kas meesmoslemid on nõus naisuurijale vastama, täiesti põhjendamatu, ning koht muudeti intervjuu jaoks ka nn moraalsete kahtluste korral vastuvõetavaks hõlpsasti (näiteks vestluse toimu-mise ruumi ust paotatuks jättes).

1.7.3. Peanarratiivide suuremate gruppide kujunemise põhjendus

Intervjueeritavad kujundasid või esitasid varem välja kujunenud isikliku reli-gioosse arengu üldise narratiivi, milles esinevaid elemente (või osanarratiive) on käesolevas uurimuses esitatud ja analüüsitud osaliselt punktis 1.7.4 viidatud eripäradest (nõukogudeaegsete olude eripära mõju või nende puudumine, Eesti või Nõukogude Liidu päritolu või selle puudumine) lähtudes kolmes peagrupis:

1) nn põlistatarlased, milline nimetus peegeldab siinsete vanema põlvkonna tatarlaste seisukohta, et nende näol on tegu põlistatarlastega vastandina nõu-kogude perioodil Eestisse tulnud tatarlastele ja teistele endise Nõunõu-kogude Liidu alalt saabunud islamiusulistele, ja „nõukogudeaegsed moslemid“;

käesolevas töös koondab viimane mõiste enne Eesti taasiseseisvumist nõu-kogude perioodil siia asunud ja siin islamit praktiseerinud rahvaid, kes on reeglina tatarlased või Kesk-Aasia ja Kaukaasia päritolu (näiteks aserbaid-žaanlased, usbekid, baškiirid, tšetšeenid jt);

2) eestlastest moslemid, kes on astunud islamisse pärast Eesti taasiseseisvumist eri aegadel, kuid reeglina pärast 2000. aastat;

3) nn uusimmigrandid. Sellele selgelt ühiste joontega grupile ühist nimetajat on raske leida, sest kaks esimest nimetatud gruppi viitavad kolmandale kui

„araablastele“, jättes tähelepanuta, et enamiku informantide poolt selles grupis üha suuremat rolli mängivad Bangladeshi, Pakistani jt Aasia taustaga islamiusulised pigem araabia keelt ei oska (kui elementaarsed palvevormelid välja arvata), samuti on islam kui eluviis kahest esimesest grupist erinevalt selle grupi liikmete kogu elu loomulik taust. „Uusimmigrandid“ on „uued“

selles grupis intervjueeritud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia pärit-olu Eesti islamikogukonna liikmed seega Eesti kontekstis, olles elanud siin reeglina alla kümne aasta.

1.7.4. Isikuandmetele viitamisega seonduv

Järgnevates peatükkides on läbiviidud intervjuudes saadud andmetele viidatud lähtuvalt kolmest kriteeriumist: intervjueeritavate rahvuslik taust, sugu ja ea-grupp. Autori eesmärk on kohelda talle usaldatud andmeid ja seisukohti

lugu-pidamisega, olles samas teadlik sellest, et Eesti islamikogukonna väiksust silmas pidades – kuid töö eesmärgist lähtudes teatud konkreetsust säilitades – on intervjueeritavate anonüümsuse tagamine raske. Kuna üks töö eesmärkidest on ka kogukonna erinevate rahvuste gruppide vahelise dünaamika ja sellesse suhtumise uurimine, siis rahvuse arvestamine islamikogukonna kui terviku arengu vaatlemisel on paratamatu. Kogukonna väiksust ja selle aktiivsete liikmete rahvuse põhjal äratuntavust arvestades on töös edaspidi intervjueeritute rahvuslik taust tähistatud lühenditega PT (põlistatarlane), NM (nõukogudeaegne moslem), E (eestlane) ja UI (uusimmigrant). Eeldatavalt mõjutab religioosset praktikat ja minapilti isiku sugu (rääkimata sotsiaalse käitumise eripäradest ning eeldatavalt erinevast islami poolt ettedikteeritavast käitumisest), nii et selle välja toomata jätmine muudaks töö prognoositava tulemuse vähem illustra-tiivseks. Uurimistöö üheks eesmärgiks oleva individuaalse religioosse praktika muutumise ning kogukonna üldist vanusegruppide dünaamika toimimise jälgi-mist silmas pidades on autor intervjuudest saadud andmetele viidates kasutanud järgmist eagruppide jaotust:

1) eagrupp 1 (lühend EG1): intervjueeritavad vanuses 20–34; grupi moodus-tavad informandid, kelle lapsepõlv siinse päritolu korral ei ole tugevalt mõjutatud nõukogudeaegsest olustikust või kelle kogemus välismaalt Ees-tisse tulles on seotud reeglina õpingutega;

2) eagrupp 2 (lühend EG2): intervjueeritavad vanuses 35–49, kelle lapsepõlv ja noorusaeg langeb siinse päritolu korral nõukogude perioodi lõppu ning taastatud Eesti Vabariigi algusaega, nii et võrreldes esimese grupiga moo-dustab nn nõukogude aja narratiiv nende jaoks tähendusliku ja olulise osa mina-loos, välismaise päritolu korral on selle eagrupi esindajad siin töö-alaselt ja / või eraelulistel põhjustel pikemalt resideerunud;

3) eagrupp 3 (lühend EG3): intervjueeritavad vanuses üle 50 eluaasta, kelle siinse päritolu korral nõukogude perioodi tingimustes toimetatud usuline praktika ja kogukonna ümberkujunemine (ja kujundamine) taastatud Eesti Vabariigis moodustavad mina-loo kandva osa, välismaise päritolu puhul on tegu inimestega, kes Eesti ühiskonnaga on kohanenud ning perekondlikel või muudel põhjustel näevad oma tulevikku Eestiga seotuna.