Meedia mõju

Intervjuudes arvab enamus õpetajatest, et meedia mõju õpilastele järjest suureneb, sest meie ümber on järjest rohkem infot (Lisa 7). Õpetajad toovad meedia mõjust rääkides esile vägivalla kujutamise, ebakorrektse keelekasutuse või ajakuluga seotud problemaatika, mis viitab soovile võtta “kaitsepookivale” paradigmale omane, õpilasi meedia eest kaitsev positsioon. Õpetajad kardavad, et vägivald või halb keelekasutus kandub meediast üle õpilastele.

V 7: “Nii et need vägivalla vormid on tulnud suures osas just meedia kaudu. Ja ma olen aastaid koolis töötanud, ma võin julgelt öelda, et kui me neid filme ei näinud, siis seda vägivalda koolis nii palju ei olnud.”

V 10: “Kui ma kuulan seda raadiot ja /.../ kui hakkab see räige möla pihta- on see nii õudne, et kõrvad kukuvad pea küljest ära. Ma ei suuda seda üldse taluda. Ma kujutan ette, et nad kasvavad välja sellest, aga praegu üritavad nad samastuda raadiodiskoritega. Neil diskoritel on selline ettekujutus, et neil on natuke rohkem võimu, et nad on peaaegu igas kodus oma häälega, et kõik kuulavad neid ja nad on nagu pooljumalad juba. Noored on neist väga mõjutatavad.”

V 15: “Ja kui nad vaatavad neid igasuguseid ZTV-sid, siis minu meelest neid nad pigem ei tohiks vaadata. /.../ Ja kui nad seda kuulavad ja pärast arutavad ja neile jääb selline labane, lõtv keel külge. /.../ Tegelikult ma vaatan, et kui praegu vaadata neid noori riigikogulasi, kes on ka üles kasvanud selle nö „vaba ajakirjanduse” ajastul – nende keel on täpselt samasugune. Kui need noored ajakirjanikud küsivad ja noored riigitegelased vastavad, siis see ongi nagu ZTV.

Üks ei oska küsimust formuleerida ja teine oska sellele küsimusele mingit normaalset vastust anda.“

Kui vägivallast või nigelast keelekasutusest räägivad õpetajad korduvalt, siis näiteks Internetis peituvale ohule viitab vaid üks süvaintervjuudes osalenutest.

V 19: „Tänu Internetile on aga võimalus, et teismelistel hakkab kaduma reaalsustaju, neil on ainult oma maailm loodud.“

Õpetajate väitel on meedia negatiivne mõju suurem, kui õpilased on meediaga üksi jäänud – järelikult nad mõistavad õpilaste meediaalase harimise vajalikkust. Ühtlasi tähendab see liikumist konstruktivistliku meediaõpetuse suunas, mis eeldab tihedat koostööd ja kommunikatsiooni.

V 18: “Vanemad tegelevad lastega tunduvalt vähem, vanemaid ei ole kodus. Ja siis see laps ongi selle meedia mõjuväljas.”

Siiski leidub ka õpetajaid, kes arvavad, et meedia mõju on vähenenud kas siis meedia pealiskaudsuse või meediakasutuse vähenemise tõttu.

V 11: „Tugevam mõju oli varem seetõttu, et räägiti asjadest, mis olid sisukad ja panid mõtlema, aga praegu jääb ainult kõrvu lollused, illallaaa-trullallaa jne.

Selline lollitav pool on valdav praegu. Minu arvates pole ta enam nii tõsine, kui võiks olla – et aitaks mõelda kõigil.“

V 13: „Ma arvan, et see on vähemaks jäänud, sest loetakse vähem. /.../ Meedia ei mõju nii tugevalt, aga võib-olla on see tingitud ka võimaluste paljususest. See nagu mingi pinnavirvendus käib igaühest üle, vanasti oli see ajaleht ainus, mis tuli ja siis oli ehk mõjusam.“

Meedia mõju suurenemise positiivsete aspektidena nimetavad õpetajad informatsiooni kättesaadavuse paranemist, õpilaste teadlikkuse kasvamist päevakajalistest sündmustest, silmaringi avardumist, eneseväljendusoskuste arenemist ning võõrkeele õppimist. See, et õpetajad suudavad näha meedia suurenevas mõjus ka positiivset, on konstruktiivsele meediaõpetusele sobilik lähtekoht – meediaõpetus pole ju õpetus meedia vastu.

V 12: „Ma ei usu, et need muutused halvad on, laste silmaring ja eneseväljendusoskus on tunduvalt parem kui mõni aasta tagasi. Nad kirjutavad kirjandeid vaatamata sellele, et nad raamatuid ei loe, väga hästi siiski. Nende mõttemaailm on avaram, küllap nad ikka kuulavad soojadest maadest ja Ameerikast, nad kirjutavad ja unistavad sellistest kohtadest, millest mõni aasta tagasi lapsed ei kirjutanud ega unistanud. Suhtumine on tunduvalt julgem.“

V 20: „Ma arvan, et see mõju on suurenenud, ma arvan, et lapsed on läinud teadlikumaks. Nad teavad rohkem ja nad on rohkem huvitatud. On ju ka rohkem võimalusi, nad leiavad enda jaoks vajaliku.“

Süvaintervjuudes kirjeldatud suureneva meedia mõju tingimustes tahavad õpetajad, et meedia pakuks vägivalla asemel õpilastele kvaliteetse sisuga, positiivse tonaalsusega, hariva funktsiooniga kirjutisi ja saateid. Näiteks loodussaateid ja kultuuriteemade kajastusi (Lisa 8, vt ka Lisa 9). Nende ettepanekute juures on muidugi oluline teha vahet, kas õpetajad on seadnud õpilastele eesmärgiks õppimise läbi meedia või hoopis õppimise meedia kohta.

V 2: „Et miks tahetakse kogu aeg kõiki inimesi näidata halvas valguses, tuuakse välja kõik pahn, mis kusagil peidus on, korjatakse üles. Võiks näidata häid asju, muuta paremaks midagi läbi positiivse. Mitte vaid rõhutada käkikeeramist ja kellegi mustamist. Miks ei räägita sellest, et kusagil midagi head tehti, võib-olla, kui kõik loeks positiivsemaid artikleid, ehk oleks siis ka häälestatus ja meelestatus üldiselt hoopis teine. /.../ Vägivald on halb ja mõistetamatu, et lüüakse keegi

V 15: „Need noortesaated peaksid olema teistsuguse ülesehitusega, nad peaksid olema natuke harivamad. Mitte nii, et Britney’l oli mingi hõbedane kleit, see ei ole ju oluline, kui läbi selle Britney nad räägiksid midagigi kasvõi näiteks selle Britney sünnimaa kohta või midagi, et see laps saaks tõesti mingi kasvõi ühe väikese ivakese sealt saatest, mida ta vaatab.“

V 20: “Võib-olla on selliseid tõeliselt ilusaid loodussaateid Eesti kanalitel vähe - kellel on võimalik satelliiti jälgida, neid sealt tuleb. Neid paneks juurde.”

Mitmed õpetajate ettepanekud on lihtsad ja konkreetsed: vaja on noortelehte ja noortesaateid.

V 4: „Peaks olema meedias kindlasti põhikooliealistele oma ajaleht, tänasel päeval seda lihtsalt pole. Juba tükk aega pole mitte midagi. /.../ Põhikooli klasside õpilastele võiks olla artikleid teemal: loodus, loodushoid, kohustusi, seadusi, nt igaüheõigus.“

V 18: “Ma olen kogu aeg mõelnud, et nii telekas kui lehes, ilmselt raadios ka on puudu selle noore inimese nišš, et midagi nagu noortele just pole. Aga samas olen ma saanud klassis vastuse ka, et see noor ei tea ise ka, mida ta tahab.“

Õpetajad nimetavad veel, et tarvis oleks rohkem uurivat ajakirjandust, probleemide käsitlemist, parema keelekasutusega kompetentsemaid toimetajaid ja saatejuhte ning vähem võiks olla teleseriaale. Ühesõnaga ootavad õpetajad, et meedia poolt pakutav oleks kvaliteetsem.

V 10: “Mina muidugi nõuaksin neilt inimestelt, kes televisioonis on, kohutavalt ranget diktsiooni ja keelekasutust. /.../ Kui inimene on juba televisioonis või raadios, siis ta peaks ikka väga tähelepanelik olema.”

V 11: „Võib-olla jääkski rohkem selle uuriva ajakirjanduse juurde, see erutab, paneb mõtlema. Mõeldes ka tavainimeste peale - ka neid paneb ehk rohkem mõtlema.“

Kokkuvõttes võib väita, et õpetajad ei ole valmis kriitiliseks ja konstruktiivseks meediaõpetuseks. Õpetajate hinnangutest meediale kumab läbi oskamatus oma argumente põhjendada ja meediat kriitiliselt analüüsida, palju on oletusi ja ebamääraseid vastuseid – õpetajate hinnangutes ilmneb meediaalaste teadmiste puudulikkus. Arvamustes toetuvad õpetajad pigem muljele, mitte analüüsile.

Õpetajad väidavad ka ise, et nad ei analüüsi ajakirjandust. Õpetajate meediakontaktid ei ole aktiivsed ja kriitilised, mis peaks olema meediapädevuse arendamise aluseks. Õpetajad ei saa kujundada õpilastes meediapädevust, kui neil endal vastavad teadmised ja vajalik käitumisviis puudub. Õpetajad käsitlevad meedia mõju ühese ja lineaarsena, mitte ei märka ega analüüsi erinevaid mõjutegureid. Õpetajad toovad meedia mõjust rääkides esile vaid vägivalla kujutamise, ebakorrektse keelekasutuse või ajakuluga seotud problemaatika, mis viitab soovile võtta õpilasi meedia eest kaitsev positsioon, mitte läheneda meedia õpetamisele konstruktiivselt ja kriitiliselt.

4.3. Õpetajate ettekujutus õpilaste meediakasutusest ja