Meediaõpetus maailma eri riikides

Maailma eri riikides on meediaõpetus erineval tasemel. Riike saab jagada nelja kategooriasse meediaõpetuse arengu seisukohalt:

Esimesse gruppi kuuluvad riigid, kus meediaõpetus on võrdlemisi arenenud, kus on loodud meediaõpetuse programmid ja hariduslik kliima soodustab valdkonna arengut (õpetajate koolitus, ressursid). Siia kuuluvad Austraalia (üheski riigis pole meediaõpetus niivõrd suure tähelepanu all, seda õpetatakse üle riigi nii eraldi ainena kui ka teiste ainete osana), Kanada (samuti üks meediaõpetuse juhtriikidest, aastatel 1987-1996 viidi meediaõpetus kõikidesse üldhariduse õppekavadesse üle kogu riigi), Shveits (meediat õpetatakse teiste ainete raames, õpetajatel on palju abimaterjale), Shotimaa ja Rootsi.

(Silverblatt, Eliceiri 1997: 16-26).

Meediaõpetuse edukusest saab kõneleda ka Soomes, kus meediaõpetus jõudis üldhariduskoolidesse 1970ndatel ja on praegu õppekava läbiv teema (meediat õpetatakse ajaloo, kodanikuõpetuse, kunstiõpetuse, emakeele, kirjanduse jt ainete raames).

Meediaõpetuse eesmärgiks on Soomeski õpilaste kriitiline hoiak meedia suhtes.

Meediaõpetus on Soomes ka meediaga suhtlemise õpetus ja suurt tähelepanu pööratakse Interneti kasutamisele. Ühtseid õppevahendeid pole, kuid õpetajatele on kättesaadavad mitmed teoreetilised käsitlused ja uuringud. (Varis, Pihlajamäki, Vuontisjärvi 2002: 39-42).

Siia kuulub ka Norra, kus süstemaatiline meediaõpetus algas 1970ndatel ja see toimub nii õppekava läbiva teemana kui ka spetsiaalkursustena. Peamiselt õpetatakse meediat norra keele tundide raames, mis muudab õpetamise tekstikeskseks. Õpilastele püütakse anda teadmine, kuidas mõista ja hinnata meediatekstide sisu ja vormi. Samuti õpetatakse end läbi meedia väljendama ja antakse ülevaade meedia mõjudest indiviididele ja ühiskonnale. (Tønnessen 2002: 97-98)

Ilmselt kuulub siia gruppi ka Inglismaa, kus põhikoolides õpetatakse meediat vähe, kuid keskkoolis on õpilased saanud meediaõpetust alates 1960ndatest. Meediat õpetatakse eelkõige inglise keele tundide raames, kus keskendutakse keelele ja representatsioonile, mitte institutsioonidele ehk siis ennekõike uuritakse tekste, mitte kontekste. Kuigi inglise keele õppekava on ülekoormatud, mõistavad õpetajad meedia õpetamise vajalikkust.

Meediaõpetus on hästi ainega seostatud ja fokuseeritud, kuid mitte eriti loominguline.

Õpetajad püüavad anda õpilastele oskuse analüüsida ja sõnumeid dekonstrueerida, kuid nähakse siiski kaitsepookimise vajadust meedia mõjuvõimu vastu. Seega levinud on kaitsva iseloomuga lähenemine – õpetajad varustavad õpilasi vahenditega, millega end kaitsta meedia manipuleerimise eest. (Hart, Hicks 2002: 28-31)

Esimesse rühma on tõusnud Ungari, kus meediaõpetus on õppekavas sees. 1960ndatest alates kuni viimaste aastateni on Ungari meediaõpetus märgatavalt arenenud ja vabanenud alluvusest ungari keelele ja kirjandusele. Ungaris on toimunud liikumine

Ka Iirimaa meediaõpetus on suhteliselt arenenud. Iirimaal tegelevad meediaõpetusega eelkõige inglise keele õpetajad ja peavad seda väga oluliseks. Iirimaa meediaõpetuses on keskne koht terminil “meediapädevus”. Suur tähelepanu on ka reklaami kontseptsioonide õppimisel, kuid vähem on tekstide analüüsimist. Lähtuvalt negatiivsest hoiakust tänapäevase meediakultuuri suhtes ja selle kardetavast mõjust õpilastele, valitseb Iirimaal siiski kaitsva iseloomuga meediaõpetuse paradigma. (O’Neill, Howley 2002:

86).

Teise gruppi kuuluvates riikides on meediaõpetuse tase ebaühtlane. Siia kuuluvad riigid, kus meediaõpetus sõltub peamiselt konkreetsete õpetajate initsiatiivist; vähe on toetust ja arusaamist rahvuslikul või regionaalsel haridustasandil. Nii on see Iisraelis, USAs, Austrias (alates 1973. a. on meediaõpetus põhikoolis ja keskkoolis läbiva teemana integreeritud kõikide ainete õpetamisse, praktikas tähendab see siiski vaid seda, et meedia õpetamine sõltub konkreetsete õpetajate personaalsest pühendumisest). (Silverblatt, Eliceiri 1997: 61).

Samuti on teise rühma esindaja Saksamaa, kus õpetajad näevad meedia väärtust täiendava allikana õppetegevuses – ehk siis tegu on meediadidaktilise lähenemisega, mille kohaselt tegeletakse sellega, kuidas meedia abil õppida, mitte sellega, et õppida meedia kohta.

Peamiselt käsitletakse meediateemasid saksa keele tundides, kus õpe toimub õpetajakeskselt ja keskendub tekstidele. Vastavad tekstid on õpetajatele kergesti kättesaadavad. Mõnevõrra üritavad õpetajad lisaks tekstidega töötamise oskuse õpetamisele kujundada õpilastes ka kriitilist suhtumist meedia suhtes. Meediaõpetus pole õppekavasse lõimitud, vaid sõltub konkreetsete õpetajate eelistustest ja hoiakutest. (Lohl 2002: 48-50).

Siia gruppi kuulub ka Belgia, kus meediaõpetuse tase on ebaühtlane ja sõltub keelekogukonnast. Belgia flaami kogukonnas hõlmab üks gümnaasiumiastme õppekava viiest moodulist ka meediaõpetust, tähelepanu all on eeskätt meedia mõju. Eesmärgiks on

meediatoodete kvaliteeti. Selleks kasutatakse erinevaid meetodeid – arutelust filmitegemiseni välja. Ühtsed abimaterjalid meediaõpetuseks puuduvad. Meediaõpetuse vorm ja olemasolugi sõltub seega õpetajate endi initsiatiivikusest. Õpilased on tehnoloogiliselt kompetentsed, kuid puudub kriitiline pilk, õpetajatega on üldiselt vastupidi. Meediat ei õpetata eraldi ainena, vaid läbiva teemana teiste ainete (eriti hollandi keele, kuid samuti ka sotsiaalteaduslike ainete – psühholoogia ning reaalainete – matemaatika) raames. (Schelfhout 2002: 19-20).

Ka Sloveenia meediaõpetuse võib teise rühma paigutada. Meediat õpetatakse kogu kooliaja jooksul emakeele tundides ning lisaks õpetatakse vanematele õpilastele valikainena või sotsiaalteaduslike ainete raames. Meediaõpetuses uuritakse ja analüüsitakse meediatekste ja antakse ülevaade ajakirjandusžanridest, kontekstid jäävad tagaplaanile. Paljud õpetajad on protektsionistid, kes näevad meediat ja uusi tehnoloogiaid ohuna rahvuskultuurile ja identiteedile. (Erjavec, Volčič 2002: 121).

Kolmanda kategooria puhul on meediaõpetus väljaspool formaalset haridussüsteemi – siia kuuluvad riigid, kus meediaõpetus sõltub üksikutest gruppidest, nagu kiriklikud organisatsioonid. Siia kuuluvad näiteks India (katsed integreerida meediaõpetust õppekavasse pole senini õnnestunud), Jaapan (poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste faktorite kombinatsioon pole lasknud meediaõpetusel areneda), Kreeka (õpetajatel pole võimalik meediaõpetusega tegeleda, sest puuduvad vahendid ja toetavad instantsid), Filipiinid. (Silverblatt, Eliceiri 1997: 61).

Neljandas grupis on riigid, kus meediaõpetus on algusjärgus, kus hiljutised poliitilised või sotsiaalsed muutused on alles avanud võimalused meediaõpetuseks (Silverblatt, Eliceiri 1997: 61). Lisaks Eestile kuulub siia kindlasti ka näiteks Venemaa, kus ei ole meediaõpetus eraldi aine, kuid meediaõpetuse elemente püütakse järk-järgult teiste ainete õpetamisse sisse viia. Paraku praegu enamus õpetajaid seda ei tee ega ka tea meediaõpetusest midagi. (Fedorov 2002: 105).