Meediaõpetuse võimaluste nägemine – muud ettepanekud

Õpetajad arvavad küsitluses veel, et õpilasi saaks meediaalselt harida tarbimissoovitusi

allikaid kasutama jne) või kodutöid andes (uurimistööde tegemine Internetist pärit materjalide põhjal, referaatide koostamine meediast kuuldu-nähtu-loetu põhjal jne).

Näiteks üks õpetaja ütleb, et ta annab iga nädal õpilastele ülesande otsida meediast loodusprobleeme käsitlev artikkel, mis küll on rohkem loodusõpetuse õpetamine meedia abil.

Mitmed pedagoogid peavad õpilaste meediaalast harimist iseenesestmõistetavaks juba praegu, tuues esile, et meedia õpetamine on lõimitud tihedalt õppeprogrammidega:

“mitmetes klassides (9.-12. kl) on ette nähtud meediaalased teemad”, “tekstiõpetuse kursusel on meediatekstide osa”, “ühiskonnaõpetuse ainekavas on teema – meedia”;

“keeletundides on praegu sees ka ajakirjandustunnid”, “sotsiaalainete ainekavades on see temaatika praegugi sees”, “meedia minu elus” – selline on teema, mida gümnaasiumiõpilane peab võõrkeeltes valdama jne.

Meedia õpetamise võimalustest kõneldes peavad õpetajad tähtsaks Internetti.

Meediaõpetus võiks õpetajate meelest sisaldada Internetist info otsimise õppimist ja selle usaldatavuse kontrollimist. Tehakse ettepanek viia mõni tund läbi arvutiklassis või teha üldse rohkem õppetööd arvutiga.

Mitmed õpetajad näevad meediaõpetuse võimalusi vaid keelekeskselt. Õpetajate meelest saab tundides analüüsida meedia keelekasutust, sealhulgas ka ingliskeelse meedia keelekasutust: “võõrkeele tunnis saab tuua näiteid BBCi keelekasutuse kohta ja kasutada võõrkeelset ajakirjandust”. Pakutakse märksõnu – sõnavaraõpetus, kuulamistekstid, tekstianalüüs, õigekiri, lauseõpetus, sõnastus, tõlketööd.

Samuti märgitakse, et kindlasti on võimalik meediat õpetada huvitavate artiklite abil, mis on meedias ilmunud. Ka süvaintervjuudest ilmneb, et sageli valivad õpetajad juba kodus sobivad meediatekstid välja, loevad need läbi; mõnikord teevad sellest kokkuvõtte või koostavad suunavad küsimused, teistel juhtudel peavad õpilased tunnitööks ise kodust ajalehed kaasa võtma. Tundides kasutatava meediamaterjali valikul lähtutakse peamiselt

arvestatakse ka pildimaterjali rohkusega. Osa vastajaid ütleb, et oluline on info adekvaatsus, nn kollasest ajakirjandusest seetõttu aruteluks materjali ei võeta. Need näited demonstreerivad õpetajate tahet ja ka valmidust meedia õpetamiseks.

V 5: „Olen ise tundi kaasa toonud ka väga palju ajalehti, et nad analüüsiksid artikleid. Isegi vigu otsime artiklitest.“

V 16: „Sest olen võtnud mujalt ajalehtedest ka, aga Sirp esiteks selle pärast, et keegi ei loe seda nii väga ja lisaks on seal sellised huvitavad probleemartiklid.“

Vähesed õpetajad on tuttavad projektiga “Ajaleht koolitunnis”. Ilmselt on selliseid ettevõtmisi vaja rohkem tutvustada.

Niisiis kasutavad paljud õpetajad meediamaterjale tunnis nii õppetöö lisamaterjalina, keelelise ja sisulise analüüsi objektina kui ka diskussiooni algatamise eesmärgil.

Mitmed õpetajad nimetavad veel eesti keele tundi, kus saab korraldada nö ajalehetunde – õpetada uudise kirjutamist, ajalehtede ülesehitust, ajakirjandusžanre, mida näeb ette ka riiklik õppekava, kuigi see on pigem ajakirjanduse õpetamine.

Üksikud õpetajad toovad ise välja, et eelkõige saab ja on vaja õpetada kriitilist mõtlemist – “õpetada kahtlema ja analüüsima, kas kuuldu-nähtu on adekvaatne”, “rääkida lahti varjatud sõnumid, kuidas meediakanalid kajastavad sündmusi erinevast vaatenurgast lähtuvalt”, “manipulatsiooni ja demagoogia äratundmine, kui palju meedia inimest petta üritab: filmitrikid, monteerimine”, “õpilastega tuleb arutada meedias ilmunud informatsiooni õigsuse üle”, “saab tuua negatiivseid näiteid meedia mitteusutavusest ja sellest, kust saada usaldusväärset infot”, nimetatakse veel allikakriitika õpetamist.

Siiski on mõned õpetajad astunud esimesi samme õpilaste arendamisel kriitiliseks meediatarbimiseks vajaliku pädevuseni.

V 1: “Olen tähelepanu juhtinud, et Õhtulehe pealkirju ei tasu alati uskuda – kui artikkel läbi lugeda, siis on mulje teemast hoopis teistsugune”

Jätkates õpetajate kirjeldatud võimalustega meediat õpetada – klassis saab ise ajalehti koostada, stende valmistada või koguni raadiosaadet teha.

Samuti kõlab arvamus, et meediaõpetuseks on õige koht ja aeg klassijuhatajatund. Paraku ei põhjendata ega selgitata klassijuhatajatunni võimalusi meediat õpetada, ainult üks õpetaja ütleb, et seda tuleb teha “filosoofiliselt, üldtendentse selgitades, arusaamist kujundades”.

Veel märgivad õpetajad meedia õpetamise võimalustena järgmist: “õpilaste esinemisjulguse, suulise väljendusoskuse kasvatamine”, “õpilastega video vaatamine ja arutelu”, “erinevate maade kultuuride (ja nende seos Eestiga) õpetamine meedia abil”,

“õpilaste küsimustele vastamine (majanduse õpetamisel käsitletavate majandusteemade kohta meedias)”, “kujundamise õpetamine”, “kutsesuunitlustundides saab kasutada ja analüüsida ajalehtedes olevaid töökuulutusi, Internetist otsitakse tööturuga seotud infot”,

“õpetada info valiku põhimõtteid, uudiskünnise ületamist jne”; “õpetada rollimängude abil”, “projektõppe kasutamine”, “kutsuksin tundi mõne huvitava meediamagnaadi jagamaks selgitusi, kommentaare käsitletava teema, situatsiooni jm kohta”, “erinevate meediakanalite kasutamine oma info edastamiseks – artiklid, intervjuud, videoklipid jne.”, “kui minu teemaga sobib, siis alati tekitame infot”, ja “hea tahtmise korral”.

Tunduvalt vähem toovad õpetajad esile põhjuseid, miks ei saa meediaõpetusega tegeleda.

Mitmed õpetajad ütlevad, et ei tea, kuidas meediat peaks õpetama ning seega on vaja vastavat täiendõppesüsteemi: “vajaksin isegi koolitust, jääb vajaka teadmistest” ja “saan õpetada siis, kui olen mingi ettevalmistuse saanud”.

Väidetakse veel: “ained, mida ma õpetan, ei sisalda neid võimalusi”, “minu aines suht

“keemiatundides pole rakendada just palju, aga põlevkivi kasutamise mõttekuse üle oleme väidelnud”, “algklassides vaevalt meediaalaselt harima hakkan” ja “probleemiks on see, et pole meediaga seotud õppematerjale”.

Süvaintervjuudes osales õpetajaid, kes ütlevad, et nad põhimõtteliselt mitte kunagi tunni teemast kõrvale ei kaldu ja õpilastega muudel teemadel arutlustesse ei lasku. Sellised põhimõtted näitavad, et meediaõpetuse vajalikkust ei mõisteta.

V 7: “Päevasündmused on küll viimane asi, mille jaoks aega jääb.“

V 12: “Aga tunni tööplaan on nii tihe, et lobisemisele ei jäägi palju aega.”

Meediamaterjalide koolitunnis kasutamine ja meedia õpetamise võimaluste nägemise hulk ja olemus näitavad, et ligikaudu pooltel õpetajatel pole põhimõttelisi takistusi meedia õpetamisega algust teha. Paljud õpetajate nimetatud meediaõpetuse võimalustest seostuvad konstruktivistlike aktiivõppe meetoditega (diskussioon, avastuslik ja uurimuslik õppetegevus jne), mis annab tunnistust sellest, et konstruktivistlik koostööle orienteeritud ja elulähedane suundumus pole õpetajatele võõras ega vastumeelne.

Meediaõpetuse õppekava läbiva teema õpetamise künnisel on oluline, et erinevate ainete õpetajad näevad meedia õpetamise võimalusena eelkõige oma aine seostamist meediaga ja seega aktsepteerivad läbiva teema kontseptsiooni. Lisaks meedia õpetamisele näevad õpetajad lõimimises muudki positiivset – näiteks aktuaalse täiendava õppematerjali lisandumist, mis annab aine õpetamisse lisaväärtuse.

Paljude õpetajate sõnul saab meediat õpetada meediateemadel arutelude abil: seitse õpetajat kümnest teeb seda oma väitel aeg-ajalt juba praegu. Valdav osa õpetajatest on seisukohal, et õpilased tulevad meediateemade aruteluga tunnis aktiivselt kaasa.

Samas leidub ka õpetajaid, kes ei ei tähtsusta meedia rolli õppimises – nad ei kaldu põhimõtteliselt tunni teemast kõrvale ega räägi õpilastega kunagi meediast. Osad õpetajad ei tea, kuidas meediat peaks õpetama, ei näe oma aines võimalusi meedia õpetamiseks, ei leia meediaõpetuseks aega või õppematerjale.