Ajakirjanduse objektiivsus ja professionaalsus

Õpetajate hinnanguid ajakirjanduse objektiivsuse ja professionaalsuse kohta on magistritöös küsitud seetõttu, et selgitada õpetajate võimekust meediat analüüsida (Lisa 6). Küsimusele vastamine on ju tegelikult raske ja eeldab meediapädevust.

Enamus süvaintervjuudes osalenud õpetajatest arvab, et ajakirjandus ei ole objektiivne.

Mõned õpetajad üritasid oma kriitilisust ka põhjendada. Siiski kumab õpetajate vastustest läbi oskamatus oma argumente põhjendada ja meediat kriitiliselt analüüsida, palju on oletusi (“mulle tundub”) ja ebamääraseid vastuseid.

V 3: „Nojah, ikkagi on igas tekstis tunda, kelle poolt ollakse. Samas ka vanemapalga puhul - on ta siis hea majandusliku tasemega vanemate poolt või vastupidi.“

V 13: “No tihtipeale on selline tunne, et seal on siiski sellised suunitlused, et kuhupoole see asi peab hoidma. Ega ajakirjandus pole ikka poliitikast puutumata.

/.../ Mulle tundub, et meedia on meil siiski kellegi käepikendus. Mõningas mõttes jah tundub, et pole päris objektiivne ja ei saagi seda olla.”

V 15: „Mulle tundub, et meie ajakirjandus ei ole ikkagi selline äraostmatu ajakirjandus. Paraku on ikkagi nii, et seal Postimehe taga näen mina küll selliseid mingeid erakondlikke huvisid. Ma praegu just mõtlen, et kui sellest Laarist nüüd räägitakse, et Isamaaliit esitas Laari, siis oli see ajalehe veerus väike nupukene, samas kui Siim Kallasest oli peaaegu üks A4 koos pildi ja muu sinna juurde kuuluva jutuga.“

Õpetajatel puudub pädevus, et ajakirjanduse objektiivsust ja professionaalsust hinnata.

Neil ei ole selleks teoreetilist ja metoodilist alust ega erialast sõnavara. Näiteks oma arvamuses meedia pealiskaudsuse kohta toetuvad õpetajad pigem muljele, mitte analüüsile.

V 2: “Postimeest ma ei loe, sest seal on liigset mula palju, samamoodi ei loe ma Õhtulehte.”

V 11: „Kasvõi see valdkond, õpetajate teema ja õpetajate palgad, see teema on küll väga pealiskaudselt käsitletud. Ja ilma tegelikku ellu süüvimata.“

V 13: „Tihtipeale, kui tunned, et artikkel tundub pealiskaudselt kirjutatuna, siis selle lugemine jääb lihtsalt pooleli.“

Osad õpetajad hindavad erinevate ajakirjanike professionaalsust erinevalt (konkreetsest ajakirjanikust või väljaandest sõltuvalt), osad õpetajad annavad ajakirjanike professionaalsusele kas positiivse või negatiivse hinnangu. Siit ilmneb, et õpetajate hinnangud jäävad sisusse süüvimata eelkõige skaalale: positiivne/negatiivne, meeldib/ei meeldi.

V 4: „See (ajakirjanike professionaalsus) oleneb täiesti ajalehest, ajakirjast ja ka ajakirjanikust. Võib öelda, et on äärmuslikke, aga kahtlemata äärmused on ka omamoodi vajalikud. Ka neil on olemas oma koht.“

V 9: „Ei, seda ma ei saa öelda (et ajakirjanikud oleksid ebakompetentsed). Võib-olla ma pole lihtsalt märganud, ma ei saa jälle öelda, et nad pole, aga mina ei või väita, et vat see inimene seal teeb oma tööd halvasti.“

V 17: „Kindlasti mitte (pole ajakirjanikud) hästi ette valmistunud. /.../ Ja siis panebki kirja seda, mis talle meeldib, aga mitte seda, mis tegelikult on. Seda me oleme muidugi juba ammu aru saanud.“

Lisaks sellele, et õpetajate vastustest kumab läbi suutmatus meediat kriitiliselt analüüsida, väidavad õpetajad ka ise, et nad ei analüüsi ajakirjandust. Õpetajate meediakontaktid ei ole aktiivsed ja kriitilised, mida aga oleks meediapädevuse arendamiseks vaja. Õpetajad ei saa kujundada õpilastes meediapädevust, kui neil endal vastavad teadmised ja vajalik käitumisviis puudub.

V 7: „Kui mina artiklit loen, siis ma mõtlen oma mõtteid, mõtlen seda, kuidas mina maailma näen. Ma ei analüüsi artiklit sellelt seisukohalt, et kelle huve ta esindab - tähendab, see pole minu jaoks oluline. Ja ma leian - võib-olla valesti, aga ma leian, et esiteks - mul ei jätku aegagi niipalju, et maailma parandada.“

V 10: „Vat sellega on nii, et ei pruugi üldse silma hakata (ebaobjektiivsus).

üldse ei süüvi. Ei mõtle ka, kas see ajakirjanik on tubli ajakirjanik ja kas ta kirjutab hästi jne. Vahel ma leian mõne trükivea, aga see pole ajakirjaniku probleem. Tõmmatakse päris osavasti haneks, inimesed on oma probleemidest ja elust väsinud ja nad ei taba seda momenti ära.“

Näiteks arvab üks õpetaja, et meediat on vaja tsenseerida. Väljaöeldu tekitab küsimuse, kas õpetaja ei tea, mis on tsensuur või pole ta teadlik meediaeetika valdkonda kuuluvatest põhimõtetest.

V 7: “Millega mina nõus ei ole: “Pehmete ja karvastega” kohe mitte sugugi. /.../

Ilmselt vist siiski peaks ka mingi tsensuur olema, on asju, mille üle ilkuda ei tohi.“

Õpetajad etteheited meediale puudutavad eelkõige ajakirjanike negatiivsete lugude ihalust, konflikti otsimist ning “müügisoovi”.

V 8: „Ja muidugi rõhumine negatiivsele uudisele, see häirib kohati. Hästi minek ei pruugi üldse uudis olla, kui läheb halvasti, siis vat see ongi uudis.“

V 9: „Ei, minu meelest nad ikkagi mängivad selle (negatiivse uudise) peale. Vat kui nüüd niiviisi võtta, siis jah, võib-olla ka seetõttu, et ma olen seda meediat õppinud ja ma tean (õppisin Tiit Hennoste juures, seal oli veel teisigi tugevaid inimesi) ja olen õpetatud vaatama, kuidas meedia keerab selle pealkirja nii, et seda lehte ostetakse. Võib-olla tavalugeja ei oska seda vaadata, võib-olla ma ise ka mõned aastad tagasi ei osanud seda vaadata, aga kuna ma nüüd olen niimoodi õppinud, siis võib-olla ma teistmoodi enam ei oska. Ma näen ära, et tegelikult see info, mis on küll tõene, on natukene nurga alt näidatud, et ta ikka läheks, et ta ikka müüks.“

V 17: “See, kuidas nad kajastavad konkreetselt meie kooli sündmusi, on ilmnäide sellest, kuidas ajakirjanikud kirjutavad. Ja kirjutavad nii, et seal on väga palju ebatõde, see, kuidas kajastati õpetajate streiki näiteks, seda, mis koolis toimus ja

olnud üldse see, mida nad lehest lugesid. /.../ ühesõnaga: ajakirjanik leiab mingi oma nišši, mida tema tahab kajastada, tema otsib mingit skandaali. Ja siis panebki kirja seda, mis talle meeldib, aga mitte seda, mis tegelikult on.”