Maagilised tõrjevõtted

Ehmumist (sm. k. säikähtäminen), mis on Eestis tuntud halltõve tekkeseletus, Soome tekstides haiguse pealetuleku põhjusena ei nimetata, küll aga on see tuntud tekkeseletusena teiste haiguste puhul. Haiguse võib põhjustada näiteks surnu või ehmumise paigast sõltuvalt selle kohaga seotud haldjas (sm. k. väki) (Lintinen 1959: 7).

Seega võis haiguse põhjustajaks olla ka personifitseeritud uskumusolend.

Parandamisprotsessile on iseloomulik, et ravimine lähtub eelkõige sellest, kuidas haiguse tekkimist seletatakse. Kui haige ehmumist haiguse põhjustajaks ei peeta, tundub vastuolulisena ehmatamise kasutamine halltõve ravimisel. Ometi leidub vastavaid teateid rikkalikult. Tavalise ehmatamise (10) kõrval mainitakse haigele jääkülma vee (7), tuliste süte või tuha peale viskamist, püssiga laskmist (4), jääkülma vette või kaevu heitmist, rästiku riietele asetamist (2) või haige äkilist voodist põrandale kukutamist (2).

Ka jääkülmas vees ujumist võib pidada haiguse ehmatamise võtteks. Sarnaselt kristliku maailma eksorstsistidele usuti abi olevat haige peksmisest rästiku- (9) või koeranahaga.

Ka nende tegevustega taotletakse haige ehmatamist. Kuna tõrjevõtetes on ehmatamine

nii levinud, siis tundub üldist ravimisskeemi silmas pidades ehmatamise puudumine haiguse tekkeseletustest vastuoluline.

Kogemusest lähtuvalt teati, et haigus ei saa eksisteerida surnu kehas. Sellepärast on ka Soomes levinud haigusetõrje võttena surnu teesklemine. Kõige tüüpilisemalt asetatakse haige lautsile (10). Lautsile asetatud haigele on peale pandud surnu vedamisel kasutatud hobuserakmed (2) ja riietatud haige surnu seljas olnud riietesse (3). Üldisemalt on surnulautsi puutumise eest hoiatatud, kuna see kutsuvat esile surnu väe ilmumise ja kummitusi (Jauhiainen-Simonsuuri C 1651). Seitsmel korral on haige lükatud tagurpidi reheahju. Poomise teesklemisest, mis sarnaneb eesti vastava muistenditüübiga, leidub kolm kirjapanekut Laadoga-Karjalast, Sortavalast. Kui eesti muistendites kasutati õlekubu, siis Soomes voolitakse selleks otstarbeks lepapuust nukk (vt. Lisa 2. Näide 14.).

Tähelepanuväärne on seik, et kahes tekstis voolitakse mehekujuline lepast nukk, aga see kujutatab halltõbe. Kolmas jutt sarnaneb eesti arendustele, milles poodavale nukule antakse ohvri identiteet. Mõlemad võtted põhinevad siiski ühel ja samal kujutelmal, et haigus oli osa inimesest. Jututüübis, milles haige ise poomist teeskleb, on nagu Eestiski toimunud kontaminatsioon vastava kuradijutuga, milles kurat poojale parema nööri ulatab (Jauhiainen-Simonsuuri E 451).

Soome folklorist A. V. Rantasalo kirjeldab oma uurimuses “Der Viehstall im Volksaberglauben der Finnen”, et lepapuust voolitud nukku (sm. k. leppäpoika) on kasutatud “karjavahina”. See kaitses loomi ebaloomuliku surma ja luupainaja eest.

Lepapuu (sm. k. leppä, täh. ka veri) kasutamist kaitsva vahendina põhjendab Rantasalo sellega, et puu punane säsi meenutab verd (Rantasalo 1937: 120-121). Verd on otseselt seostatud inimese hinge ja eluga (Hämäläinen 1920: 59). Lepapuu ongi soome-karjala halltõvetekstides domineerivaks puuks. Kui Eestis on haige pugenud läbi pooleksaetud pihlaka, siis Soomes on selleks puuks lepp. Läbipugemist haiguse tõrjumiseks esineb veel kahes teates. Ühes soovitatakse haigel ka aia alt oapeenra juurde pugeda ja kolm korda oalehte hammustada. Ka aitavat sea seljas üheksa aiateiba alt läbi ratsutamine.

Kuigi loomadel halltõbe ei esinenud, võis rahvaomase arvamuse järgi seda siiski loomadele edasi kanda. Inimese keha analüüsiva taigapsühholoogilise uurimuse

“Ihmisruumiin substanssi” autor, Albert Hämäläinen, leiab, et maagilistes toimingutes

kajastuv arhailine mõtlemine ei tee vahet inimeste ja loomade vahel. Ta põhjendab seda eelkõige väitega, et loomade ja inimeste kehadega seotud osasid kasutatakse maagilistes toimingutes ühe ja sama põhimõtte järgi (Hämäläinen 1920: 37). Sellepärast on halltõvetõrjet sooritatud ka laudas. Peidukohtadena on nimetatud seapõhku (3), lammaste sekka minekut (2) ja ka sõnnikusse peitmist (2). Lehmalõõga pandud haigele asetatakse kasukas selga ja antakse ette heinad või saadetakse karjakellad kaelas, valged riided seljas, käpukil põllule. Haige kääriti verisesse loomanahka (4) või, nagu ühes teates nimetatakse, kuradi naha sisse või kasutati vanu hobusetekke. Haruldasemad soovitused on näiteks hobuse lootekotist läbipugemine või soolte alla matmine. Ühes tekstis mainitakse, et haigele tehti nõega rist otsaette. Osaliselt põhineb looma teesklemine kogmusel, mille kohaselt haigus loomadesse ei puutunud. Teisalt võib seda pidada ka haiguse siirdamise ehk maagilise ülekandmise rituaaliks.

Sõnniku alla matmine pole eesti materjalidega võrreldes eriti levinud, kuid neljal korral on nimetatud haige riiete sõnnikuga määrimist. Nagu Eestiski (vt. 2.2.5.), ei nähta haigust ainuüksi ohvri kehasse tunginuna, vaid see võis peituda ka haige riietes:

“Horkan sanotaan asuvan paidassa ja muissa vaatteissa.”⁶⁸ (SKS KRA Hakuline, J. H.

298, 1893). Riided varjavad inimese füüsilist olemust ja maagilistes tomingutes on neid identifitseeritud inimese endaga. Seepärast on riietega seotud samad uskumused nagu inimese keha substansiga (Hämäläinen 1920: 109). Seetõttu on kõiksugused riietega sooritatavad maagilised toimingud väga levinud. Juba eelpool mainitud toimingutele lisaks visatakse haige riided järve või viiakse üle vee ja maetakse kolmesuguse mullaga.

Levinud soovituseks on elava sisaliku, rästiku või konna riietes, aga ka suus hoidmine (6). Tegemist on analoog-maagilise võttega, mille abil pannakse haige (riided) värisema samamoodi, nagu haigushoo ajal.

Haigel soovitatakse kirikusse minnes kepp kaasa võtta, halltõbi seda valvama jätta ning ise teise ukse kaudu lahkuda: “Horkka eroaa henkilöstä, kun menee kirkkoon.

Mennessä ottaa kepin ja panee sen kirkon postuan nurkkaan ja sanoo horkalle: “Vahti sinä tuota keppiä!” Horkka jää silloin vahtiin. Mutta nyt tulee asianomaisen mennä toisesta ovesta pois ja horkka tulee täten petettynä jäämään kirkkoon ja potilas pääsee

68 Halltõbe arvatakse elavat särgis ja muudes riietes.

siitä täten eroon.”⁶⁹ (SKS KRA Moilanen, Matti 2634, 1937). Haiguse vastu pidi aitama ka kahe penni ohverdamine hauale või kirikusilla alla ning kaks korda vastupäeva ümber kiriku käimine. Sarnaselt Eestiga on ravivõtete seas tuntud haige poolt sooritatav käsikivil jahvatamine (2). Uskumuse kohaselt kartvat halltõbi käsikivi mürinat. Kui Eestis sunnitakse hallihaiget leivalabidaga kolm korda ümber maja või kolme tee ristini ratsutama, siis Soomes ennustatakse leivalabidaga mõõtmise teel haigele tulevikku (2).

Haiget mõõdetakse lõõripuhastustoki või leivalabidaga risti suurest varbast keskmise sõrmeni. Kui mõlemad pooled on ühepikkused, jääb haige ellu, kui erineva pikkusega, siis haige sureb. Taolist mõõtmist on kasutatud ka, kui inimene end järsku halvasti tunneb (sm. k. kohtaus). Ravimise eesmärgiks on olnud mõlema poole sama pikaks venitamine.