Halltõbi ilmub unes ja palub hobusel edasiviimist

19. sajandi algusest pärit katku ravimise loitsus, mille on kirja pannud Schröter (1816), peletatakse katku järgnevalt: Ota Hiiestä hevonen, Varsa vuoresta valihtek, Kotihisi männäxesi!⁵⁰ (Waronen 1898: 20). Selles loitsus saadetakse katk hiiehobusel tagasi Lapimaale ehk pimedasse Põhjalasse. Hästesko tõlgendab loitsu nii, et haigusel kästakse minna sinna, kust see on tulnud (Hästesko 1910: 107). Vastav tõrjevormel on levinud ka

48 Vitsanurme Bergmannil oli punane kukk, kes kirenud õuevärava peal keset ööd, kuigi kukke polnud ei selles talus ega ka naabertalus mitte.

49 … pooleldi unes ja pooleldi ärkvel olles oli ilmunud selline olend toa põrandale, emanda juurde. Sel oli olnud kaks jalga, samasugused kui sokul ja üks sarv, suur kui sokusarv ja üks suur silm keset laupa ja mõlema õla küljes rippunud otsekui käsivarred, see oli ütlenud, et on halltõbi.

50 Võta Hiiest hobune, varss voorest vali, kojuminemiseks.

Eestis (Mansikka 1937: 65jj). Soome katku nimetus rutto (vrd. e. k. ruttu) viitab eeskätt kujutelmale haiguse kiirest levikust (Etymologinen sanakirja 2000: 112). Saamid tunnevad koguni Ruto(Rota)-nimelist paha vaimu, kelle sümboleiks šamaanitrummil (vt. Foto 1.) on hobune ja ratsutajakuju. Temast vabanemisega on seotud hobuse ohverdamine, millega liitub omapärane kujutelm sellest, et Ruto koju (Rotaimosse) võib ratsutada⁵¹ maha maetud hobusel (Pentikäinen 1995:

242-243). Skandinaavia rahvausundis on tuntud hobuse ohverdamine, millega kaasneb uskumus, et ohvrihobune viib haige surnute maale või Valhallasse (Siikala 1992: 126). Hobuse kujutamine haiguse sõiduvahendina on tuntud ka paljude Siberi šamaanirahvaste juures (Ränk 1981: 75-90). Taolise ratsutava haigusvaimu esinemine naaberrahvaste folklooris on ajendanud folkloriste otsima vastavat kujutelma ka eesti ja soome rahvausundist.

Foto 1. Ratsutajafiguur šamaanitrummil. Hirmuäratav hobune kujutab arvatavalt haigust.

(Ränk 1981: 89)

Müütiline hobusekuju sümboliseerib paljudes eri uskumussüsteemides üleloomulikku siirdumist ühest olukorrast, paigast või olemise viisist teise (Klemettinen 1997: 82). Soome-karjala halltõvepärimuses esineb motiiv, milles halltõbi palub end edasi viia. Tavaliselt palub haigus ennast järgmisesse tallu sõidutada, öeldes: “Pääset minusta, kun kyyhiet toisee talloo!” (SKS KRA Partanen, Jorma 6, 1936). Hobusemees nõustub ning rakendab hobuse. Niisugune hobusega edasiviimise motiiv leidub ka Põhja-Soomes, rõugetega seotud kujutelmades, kus tulipunasesse riietatud mees majja siseneb ning ennast kuhugi sõidutada palub (Honko 1959: 154). Kaks vastavat teadet on sealtsamast kogutud ka punasesse riietatud katku kohta (Heinonen 1955: 9). Ilmselt on nende kahe teksti puhul tegu rõugetele tüüpiliste tunnuste ülekandmisega katkule (vrd.

Jauhiainen-Simonsuuri Q 21), kuna personifitseeritud katk on tuntud vaid Lääne-Soomes.

Halltõbi võib paluda ennast üle vee sõidutada. Ühes muistendis ajab haiguse sõidutaja ree ümber, kummutab koorma jääauku ning nõnda vabanetakse tõbedest

51 Gustav Ränk on pidanud seda riitust parandamise või siirderituaaliks, kus haigus siirdati hobusesse ja hobuse tapmisega ning matmisega kaasnes ka haiguse hävimine (Ränk 1981).

lõplikult. Eestis on haigusvaimu palvel tema üle vee viimise motiiv tuntud saarte ja rannikuala katkupärimuses (Hiiemäe 1997: 61). Haigusvaimu asemel võib unes ilmuda ka unehaldjas, kes annab nõu, kuidas haigusest vabaneda. Alati polegi haiguse edasikandmiseks hobust vaja (vt. Lisa 2. Näide 9.). Samasugune motiiv esineb ka soome katkupärimuses. Selle kohaselt kujutati, et katk jättis alati ühe inimese ellu, et nõnda järgmisesse külasse pääseda (Heinonen 1955: 9).

Omalaadne arendus, mis seotud haigusvaimu unes ilmumisega ja hobusel edasiviimisega, on tuntud vaid Lõuna- ja Põhja-Savos. Selles humoorika varjundi saanud variandis põhjustab halltõve edasisõidutamine kohtuprotsessi: “Ennen vanhaan aikaan, kun vilutauti eli horkka raivosi, niin Kaukolan mies vei hänen väki kuumaan uuniin lautojen päälle, kävi pitkälleen. Se ei maistanut horkasta hyvältä. Se rupesi tarinoimaan: “Sie elä piinaa minua tulessa tervassa, vie minua Paksujalan kestikievariin, niin mie lähen teiltä pois tykkänään. Mies löi hevosen valjaisiin ja ajoi Hiitolan⁵² puolelle Paksujalan keskikievariin. Meni tupaan. “Mitäs Kaukolan miehelle kuuluu?” “Ei mitään erikoista, mie toin teille horkan.” Paino hatun [päähän] ja lähti.

Jo sinä iltana horkka ravisti emäntää, sitten sanottiin koko perheen puistelleen. On siintä menty käräjääkin, mutta tuomari on lyönyt leikiksi ja kumonnut koko asian.

Ropotti tuvassa kuultu.”⁵³ (SKS KRA Saikkonen, Juho KT 136: 9, 1938). Samuti läheb teises vastavasisulises üleskirjutuses: “/---/ Nost kärräänkäynnin. Tuomarj sano: “Ku se olj sulla kyyvittävä, mahoit kyyvitä kans toiseen talloon.”⁵⁴ (SKS KRA Savo-Karjalainen Oskunta 36, 1887). Marjatta Jauhiainen on soome muistendipärimust iseloomustades nimetanud, et taolised realistlikud ja humoristlikud võtted on omased just ida-soome jutupärimusele (Jauhiainen 1999: 17).

Eesti tekstikorpuses nimetatakse halltõvevaimude liikumisvahendina hobuveokit vaid kahel korral. Esimesel juhul läheneb halltõbi ohvrile suure kohinaga, mis tuletab

52 Hiitola (Hiiela, Toonela) esineb Soome runodes ka pahade vaimude elukohana. Sageli paralleelne Põhjalaga: “Tupa oli tehty Hiitolassa, Hiitolassa, Pohjalassa.” Hiisi tähendab eriti pahade vaimude peameest (Krohn 1914: 269-270).

53 Ennevanasti, kui viluhaigus ehk halltõbi möllas, siis Kaukola mees heitis ahju kuumale lautsile pikali.

See ei meeldinud halltõvele. See hakkas seletama: “Sina ära piina mind tules-tõrvas, vii mind Paksujala mõisa, siis lähen teie juurest meeleldi. Mees valjastas hobuse ja sõitis Hiitola poolele Paksujala mõisa.

Läks sisse. “Mis Kaukola mehel uut?” “Ei midagi, tõin teile halltõve.” Pani mütsi pähe ja läks. Juba samal õhtul raputas halltõbi perenaist ja siis kogu peret. Mindi seepärast kohtussegi, aga kohtunik pööras asja naljaks ja tegi loole lõpu. Ropoti pool kuuldud.

54 Kaebas kohtusse. Kohtunik ütles: “Kui seda sai sõidutada, oleks kah võinud teise tallu viia.”

eesti rahvausundis meelde pigem metshaldjale ja kuradile omast ilmumist. Teises kujutatakse hallinaisi tõllas istumas. Ka tõllaga sõitmine kuulub eelkõige eesti kuradi eesõiguse hulka. Ühes teates on halltõve atribuudina nimetatud ohjasid. Kirjeldatakse, nagu otsiks halltõbi oma ratsut. Mitmetes juttudes esineb viiteid sellele, et halltõve ohvrit peetakse hallivaimu hobuseks. Uskumuse kohaselt kasutab halltõbi oma ohvrit selleks, et koju Lapimaale ratsutada. Ratsutamisega on seostatud ka väljendeid “halli peale tulek”, “halli sõit” või “halli ajamine”. Väljendid: “ajab” või “sõidab halli”, mida halltõvehoo kohta kasutatakse, on aga põhjustanud ka vastupidise nägemuse, mille kohaselt usutakse nagu ratsutaks haige halli hobuse seljas või otsiks halltõbi oma ohvrit selleks, et teda selga võtta (Loorits 1998: 254).

Alates kõige varasematest uurimustest on diskuteeritud halltõve võimaliku esinemise üle ratsutava haigusvaimuna. Esimene kirjapanek, nagu ratsutaks ohver haiget, pärineb Neusilt ja Kreutzwaldilt (Kreutzwald, Neus 1854: 92-93). Nende kirjutist kommenteeriv Jakob Hurt lükkab aga Põlva kihelkonna näitel vastava väite ümber (Hurt 1863: 19-21).

Tekstikorpust silmas pidades on Hurda esitatud materjalid Kreutzwaldi ja Neusi ülestähendustega võrreldes täiesti traditsioonisidusad ning usaldusväärsed. Wiedemann kirjeldab mõlema variandi võimalikkust (Wiedemann 1876: 419), toetudes juba eelmainitud allikatele (Mansikka 1945: 10). Oskar Loorits kirjutab halltõve nime päritolu seletada püüdes (1928): “Nõnda jõuame siis järeldusele, et haigust ei kutsuta mitte haige näovärvi pärast halliks, vaid sellepärast, et haigushaldjat kujutellakse halli hobuse seljas ratsutavat või koguni teda ennast peetakse halliks hobuseks (Loorits 1998:

255).

Tekstikorpuses esines halltõbi hobusekujulisena vaid ühel korral ning (tagurpidi) halli hobuse seljas ratsutamine kuulub halltõvest parandamise võtete hulka. Haiguse rituaalset loomadele ülekandmist kasutatakse mitmete haiguste minema manamisel.

Gustav Ränk kirjutab: “Küsimuse all on õieti üks igivana kujutelm, et haigus on midagi substantsiaalset või orgaanilis-isiklikku, mida saab loomadele üle kanda ja nendega minema saata.” (Ränk 1977-79: 123). Ränk toob seesuguseks näiteks nii Eestis kui Soomes veel tänapäevalgi kasutusel oleva vormeli. “Varesele valu, harakale haigus...”.

Personifitseeritud paha suunatakse hobusel tagasi sinna, kust see on usutavasti tulnud (Krohn 1914: 550, 559). Seega, kuigi mitmed folkloristid on kujutelma

personifitseeritud ratsutavast haigusvaimust aktiivselt otsinud, osutavad nii Eesti kui Soome materjalid, et sellist kujutlust ei tunta.